Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

sekundit, sellal kui masin vaikselt sumisedes salongi küttis.

      Kui Aligo naise poole pöördus, oli ta hääl karm ja tume: „Nikola, mul on väga piinlik selle pärast, mis sees juhtus. Ma ei süüdista sind kõige vähematki. Ent kahjuks ei saanud me rääkida. Soovitan sul minna paariks päevaks isa juurde. Kas sa teed seda?”

      „Miks? Aligo, kuidas sa võisid…?”

      Mees langetas pilgu. „Ma ei ole täiuslik, mul on omad nõrkusehetked. Tol korral olin tõesti hingepõhjani… Palun ärme räägime sellest praegu. Ma vabandan, loomulikult ei oleks ma pidanud sellest Tizile rääkima. Kas sa lähed isa juurde?”

      „Miks? Ei. Alari käitub lõpuks ikka mõistlikult.”

      „Ma kahtlen selles. Ma helistan tunni aja pärast su isale ja küsin, kas sa jõudsid sinna.”

      „Ei! Ma ei taha, et sa end sellesse segad.”

      „Ma olen juba sellesse segatud. Sina alustasid. Aga ma olen sulle väga tänulik, et sa seda tegid, et sa seda last tahad.”

      „Miks sa arvad, et tahan?”

      „Nikola – palun. Muidu poleks ma sellest eales kuulnud. Veelkord, mul on piiritult hea meel…”

      Tiziana väljus majast, istus neile pilku heitmata oma autosse ja kihutas vuhinal minema.

      Mees ei vaadanud talle järele.

      „Nikola, mis sa mõtled, mida Alari teeb?”

      „Noh, mis tal ikka teha on? Lõpuks kuulume me ju nende saja pere hulka, kes seda planeeti valitsevad, tema on eikeegi. Ma võin ta muidugi kaotada. Ega ma ei suudagi teda isana ette kujutada…”

      „Lapsendab, ja läheb nagu Rutellidel.”

      „Aligo, sa oled õel!” pahvatas naine silmade välkudes.

      „Või nagu Minol, või Drekol või Messinal. Nikola, ma ei tee nalja!”

      „Aligo, mida sa mulle öelda tahad?” naise silmad olid hirmunud.

      „Tead, siin on…” Mees jäi vait ja raputas siis otsusele jõudnult pead.

      „Mitte praegu. Armas tüdruk, ma tean, et see on natuke väljapressimine, aga ma tahan, et sa lähed isa juurde. Luban, et ei võta ilma sinuga rääkimata ette midagi, mis puudutab sind või Alarit. Ma tulen sind homme vaatama. Kas lubad?”

      Naine noogutas. „Ma ei saa küll aru…”

      Mees võttis ta õlgade ümbert, näod lähenesid kõhklemisi, ja siis ühinesid huuled pikas suudluses.

      „Kohtumiseni homme,” pomises mees, hellalt ja endast ära, kui ta autost tõusis.

      Ta kiirustas tagasi verandale ja vaatas sealt lahkuvale sõidukile kaua järele. Lõpuks sisenes külmast värisedes majja ja, valmistudes väljuma, otsis alustuseks lauasahtlist püstoli.

      Megasigadus

      „Siinjuures on oluline mainida, et Aligo Valle oli üks Hoidjatest. Igal planeedil endal nimetatakse neid muidugi erinevalt ja Nozilalgi oli tiitel midagi umbes „Parlamendi Väliskontaktide Nõunik”; ning midagi sellist saab see arvatavasti olema ka Maal, kui nimetatud institutsioon ühel päeval legaliseeritakse… aga seda ei juhtu kindlasti enne, kui te lõpetate „demokraatia”, „inimõiguste”, „võrdsuse”, „vabaduse” ja muude selliste padujaburate eelarvamuste deklameerimise ning mõtlema hakkate.

      Muidugi on siin teil Hoidjad! Hoidjate idee on üle võtnud isegi paljud mittehumanoidid ja mingil kujul on nad tavaliselt väga kaua ka haldjaplaneetidel. Mis need veel on? Üks veider asi, millest eriti rääkida ei armastata. Vaata, mõnikord… või lõppkokkuvõttes alailma saavutab mõni planeet väga kõrge arengutaseme ja mingil hetkel toimuvad seal protsessid, millest kõrvalseisjad aru ei saa; ühiseid jooni on neis muide vähe… Igatahes hakatakse hoiduma kontaktidest ja saavutatakse võimeid ja tulemusi, mis jäävad tavalistele inimestele mõistmatuks. No ja lühidalt võtab see mõni tuhat aastat aega ja pärast seda on planeet tühi…

      Hoidjad ei ole kaugeltki mitte mingid välisministeeriumi ametnikunagad, poliitikud või isegi diplomaadid, kuigi viimast on nad ka. Neil on tegelikult tohutu vastutus oma planeedi ees. Hoidja seisus on tavaliselt eluaegne ja Hoidjate Kogu on planeedi muudest struktuuridest suhteliselt sõltumatu kinnine, poolpäritav klubi. Selline korraldus on ellu kutsutud ja Föderatsiooni poolt soositud paljudel põhjustel, mis aga lõppkokkuvõttes taanduvad tõdemusele, et välja arvatud väga ulatusliku välissuhtlusega planeedid, mis moodustavad Föderatsiooni tuumiku, on interstellaarsed kontaktid paratamatult küllaltki eriline ja tavakogemusega haakumatu nähtus, millele ei saa mitte mingil juhul rakendada planeedi igapäevaelu poliitilist heitlikkust ja tühiseid hetkehuvisid ning pole leitud paremat viisi, kuidas üle tohutute ruumi- ja ajakuristike hoida alal elava suhtluse kanalit. Nozila planetaarne kaitse on sealsete Hoidjate juhtimise all ja, muide, ka Maa hoidjatel on mingisugune kontroll Vega kindlusest üle; mis see on, ei vaevu ma praegu rääkima, aga see võimaldab teie pisut eripärast isolatsiooni, vältimaks hävitavat kultuurikonflikti… Aga see on teine pikk lugu.

      Igatahes oli Aligo üks vähestest Nozila elanikest, kes oli külastanud vähemalt tosinat võõrast maailma, kohtunud Föderatsiooni inimestega ja omas vajalikku ettekujutust planeetidevahelisest suhtlemisest ja kontaktidest. Mõtle selle üle, et ta hakkas tegutsema oma rahva tuleviku huvides, kuigi isiklikult ta kindlasti rohkem kaotas kui võitis.”

      1

      Naine rebis end vastu tahtmist lahti etendusest, peatas show ja vaatas kerge uskumatusega sidemonitori. Keegi soovis temaga rääkida. Isiklikul numbril, mida teadsid vähesed. Aga avalikust kõnepunktist. Veider. Ta kõhkles hetke ja võttis kõne vastu, lülitamata sisse kujutist. Ekraanile tekkis naeratav Aligo.

      Naine mühatas endamisi ja lülitas ka enda kujutise sisse.

      „Tere, Aligo. Kuhu sa oma toru kaotasid?”

      „Tere, Erkole. Ma ei tahtnud, et meie ühendusest jääb jälg. Läheks kuhugi sööma? Kui sul midagi selle vastu ei ole, võtan su kümne minuti pärast su maja eest peale.”

      Taas mõtles naine hetke. Aligo ei kutsunud teda kohtamisele, kuigi sõnastas seda nii. Midagi oli juhtunud. Tema oli kõrge politseiametnik ja mees Valitsusest, ja see ei olnud mitte ainus seos nende vahel – nad mõlemad kuulusid Erikomiteesse.

      Millal mind viimati päriselt kohtamisele kutsuti, libises mõte läbi pea, kuid ta heitis selle kui kasutu kõrvale. Töö ootas. Siiski lubas ta endale riideid valides kerge muige ja tulemuseks oli pisut vabam ja väljakutsuvam väljanägemine, kui tal tavaks oli. Ta keerutas end peegli ees, puudutas sääremarju ja libistas käed üle rindade. Ma võin seda endale lubada. Ta võis. Ta oli sale ja treenitud ja mehed vahtisid talle järele, kui ta just ükskõik keda ebaisikuliseks muutvas vormis ei olnud. Ent kurikaelu, kes teinekord tahtsid teda linnukese pähe lihtsalt teelt kõrvale lükata, tabas ebameeldiv üllatus ja nii mõnedki teravapilgulisemad kartsid teda, aimasid, et see ei ole elukutselise riidepuu-mannekeeni habras vorm, vaid sõduri sooniline kõhnus. Ta kinnitas relva jaki alla vööle, kontrollis, kas ta selle vajadusel kiiresti kätte saab ja oligi valmis. Sellal kui ta end veel kord esiku suurest peeglist üle vaatas, tuli äravisatud mõttejupp korraks tagasi. Olgu, maksame talle lõivu, ja ta valis oma kõige kallima ja parema lõhnaõli. Las ta, eesel, arutleb, et ega ma ometi tõsiselt mõelnud.

      Aligo peatus ja avas talle naeratades ukse, ootas, kuni ta istub, ja sulges selle siis, plõksatades tehtud hooletusega lülitit. Mees hakkas sõitma ja vaatas ilmselt alles siis korralikult kaaslannat, sest enne olid ta silmad automaatse naeratusgrimassi taga ringi vilanud. Nüüd vaatas ta veelkord, siis ühmas:

      „Sa näed kena välja.”

      „Meeldiv tõdeda, et sinus pole džentelmen täiesti surnud. Tänan, aga pole vaja.”

      Mehe suunurk tuksatas korra. „Ma mõtlesin seda tõsiselt. Vabandust.”

      „Siis tänan päriselt.” Politseiohvitseri toon oli muutunud pisut lahkemaks. „Kas sa räägid midagi autos või