Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

teab?”

      „Jah.”

      „Tiziana teab?”

      „Ta helistas autost Alarile.”

      „Vapustavalt diskreetne areng. Kui mitmele inimesele mina tohin rääkida?”

      „Nikola ei teadnud, et Alarile oleks parem mitte öelda. Nad tülitsesid, ta tuli minu juurde ja Tiz sattus peale. Ma saatsin ta Sanderi juurde, vana arvatavasti teab, kuidas käituda.”

      „Teab. Oma tütre eest ta hoolitseb. Aga see ei aita meid. Ja mind selleks vaja ei ole.”

      „Jah, aga minul sai ootamisest villand. Vabanda teatud melodramaatilisust, aga mõnikord peab hädaoht sulle kohe päris varba peale astuma, enne kui aru saad, et punuda on tarvis.”

      „Vabandan. Kuigi püsin arvamusel, et mõned jooksevad alles siis, kui vesi püksis.”

      Nad vaikisid restorani ette jõudmiseni. Masin peatus soojas esikus ja keegi personalist juhtis ta kaugemale garaaži pärast seda, kui nad laiast trepist üles hakkasid sammuma.

      Aligo tervitas neile vastu tulnud meest ja heitis siis kaaslannale kiire pilgu.

      „Ai-ai-ai,” nurrus see. „Üks naine ootab last, teisega läksid tülli ja nüüd oled kolmandaga restoranis. Vaene mees, kui see kõik välja tuleb.”

      „Ah jäta,” mehe pilk reetis ta segadust.

      „Kui midagi teha, siis korralikult,” halastas naine ja muutis oma tooni taas asjalikuks. „Kui me tahame vaenlaste teadmata arutada omi asju, tuleb mõelda igale võimalusele, mis teised meie käitumisest arvata võivad. Ei ole mõtet konspireerida, ise nähes saja meetri peale välja, et – teate, asi pole päriselt üldse nii, me oleme hoopis salapärased.”

      „Jah,” tunnistas mees pärast hetkelist mõtlemist vastu tahtmist. „Ma ei oska seda, sina oled professionaal. Tead, kui ma sind nägin tulemas…” Ta jäi poolelt sõnalt vait.

      Naine vaatas vilksamisi ringi, peatas ta siis kerge puudutusega käsivarrele ja demonstreeris oma relva.

      „Kes see oli?” muutis ta peaga üle õla tagasi osutades teemat, kui nad edasi sammusid.

      „Rolf Ure, kommunikatsiooniministri nõunik.”

      „Tema kaaslanna?”

      „Ei tunne. Üks nendest.”

      „Seda ma nägin niigi,” pomises naine vaikselt, sest juba juhatas šveitser nad lauda. Aligo võttis taskust musta karbi ja asetas selle lauale. Neile järgnenud šveitser heitis sellele pilgu, noogutas mõistvalt ja lasi alla ka nende boksi ümbritsevad katted.

      „On see tõesti pealtkuulamiskindel? Kui kellelgi on personalis oma inimene?”

      Naine raputas pead. „Nad kontrollivad seda ise. See ju nende leib. Kõik töötajad teavad, et aeg-ajalt neid provotseeritakse. Kahel kolmandikul külastajatest on muidugi tegelikult ükskõik, rohkem poos, aga maine maksab.”

      Mees noogutas. „Me sööme salati ära ja lahkume eraldi – läksime tülli.” Ta muigas vabandavalt. „Mida ma vajan – kompromiteerivat materjali „Kullaoru Võidusõitude” juhtkonna vastu.” Ta tõstis hoiatavalt käe. „Ära, palun, küsi. Ma rikun seadust. Sa võid arvata ja ma ei kahtle, et sa arvad õigesti. Ent ära küsi.”

      Naine mõtles ligi viis minutit; selle ajaga toodi neile salat ja veinid.

      „Mul on kõht tühi,” ühmas ta lõpuks sööma asudes. „Sa saad selle. Ma isegi arvan, et ma tean, mida. Kui ruttu sa seda vajad?”

      „Täna öösel. Hea oleks mõne tunni jooksul.”

      Naine sõi süvenenult. Mees heitis talle uuriva pilgu ja märkas, et teine ei paistnud suuremat hoolivat, mida ta sööb. Ta on sügavalt mõttes. Ta ei tulnud selle peale, et ka see võib peen teesklus olla.

      „Mõtle enne, kui vastad,” alustas naine hoopis. „Kas sa vajad kaitset? Komandeering, kaod kuhugi, eriülesanne?”

      Mees heitis käega. „Ei. Ma ei saa seda endale lubada. Lepime aga kokku, et peale materjalide saamist näiteks kahest tunnist järgmise päeva lõpuni – kui ma sulle helistan, siis ükskõik, mida ma räägin, ma olen hädas.”

      „Kokku lepitud.” Erkole lükkas taldriku eemale. „Peale seda, kui Raadio 2 mängib „Tõmba kolbast välja nael”, on Marõderos teade su ema nimele. Salasõna on… selle restorani nimi, valsisammul ringi keeratud.” Ta sodis kahvliga skeemi kastmele taldrikul ja kustutas selle kohe salvrätikuga üle pühkides, kui Aligo oli taibates noogutanud.

      „Läksime siis.”

      Nad sammusid minema ja Aligo vihane pilk paiskas tagasi ligiruttava kelneri.

      2

      Öäk maandas oma lennuki ja vaatas ringi. Kõrb. Veekogudest kõrgemal ja kaugemal asuv piirkond, mis tähendas, et siin ei kasvanud peaaegu miski, ainsad taimed olid üksikud madalad rohukõrred ja hallikasrohelised tuhkkuivad samblikud. Ja samuti ei olnud siin ühtegi teed ega vilkunud ühtegi tulukest, mis inimeste lähedalolekust märku oleks andnud. Ainult lõputud elutud voored laiusid igas suunas nõrgas tähevalguses, millele peaaegu seniidis seisva Kuu Nelja pronksjas kuma olulist lisa ei andnud. Ometi oli koht õige, positsioneerimissüsteem kinnitas, et ta asub täpselt kokkulepitud koordinaatidel.

      Esimesena avastas läheneva sõiduki infrapunaandur. Öäk tegi paar kiiret testi ja veendus, et ka tulija varjas ennast, kuidas oskas, ja nii oligi hajus soojusjälg ainus, mis ta ligikaudset asukohta reetis. Teine teravatipuline muna laskus tasase ohkega tema kõrvale, kruus krigises jaluste all, siis avanes luuk, Öäk tundis kabiinitulede nõrgas valguses ära mehe, kes ta siia oli kutsunud – Aligo. Ta hüppas maha ja astus need kaks sammu, mis teda teisest sõidukist eraldasid.

      „No tere, vana semu,” pahvatas ta lõbusalt, lai irve heasüdamlikul kirvenäol. „Mis hullu sinuga on juhtunud, et sul mind tarvis läks? Ja veel sellises kohas. Ma juba üritasin meelde tuletada, kas ma keerasin sulle kunagi mingi suurema sita kokku, et nüüd on sinu arvates tulnud aeg mind vaikselt maha lüüa, aga mitte ei meenunud. Igal juhul hea meel sind näha.”

      Ka Aligo näole oli teist meest vaadates ja kuulates tekkinud naeratus, ta osutas enda kõrvale istmele.

      „Istu. Öö on juba krõbedaks läinud. Kirjeldamatult hea on sindki näha, kuigi ma tulin ühe omapärase jutuga. Ma hakkan kohe peale, sest aega on väga vähe, jätame mineviku meenutamise pärastiseks või teiseks korraks. Anna andeks, aga ma võtsin vaevaks ennast su viimase aja tegemistega kurssi viia. Noh, olen sind juba paar aastat jälginud, kartes, et mul võib sind vaja minna.”

      Öäk tõsines. „Mind paar aastat jälginud… Mis ajast täpsemalt? Ja sa ei vaevu mulle midagi ütlema? Naljavend. Mida sa tead?”

      „Et sa oled kuidagi seotud ühe õhtuga, kus kolm inimest – Rald, Stevvi ja

      Tina – surid või kadunuks jäid. Ei, mind ei huvita, mis tollal juhtus ja ega su seost sündmustega ametlikult keegi uurinud ei ole. Aga sa oled muutunud.”

      „Mis siis minus nii erilist on?..Sul on mind vaja! Aligo, vana semu – siis tule ja räägi. Milles asi on, mis sinuga juhtunud on?” Öäk vaatas teist segaduses.

      „Just sellepärast, et teadsin, et saan sind täielikult usaldada.” Mees vaatas kõrvalistujale otsa pisut abitu vabandava naeratusega. „Ma ei tohi sulle seletada, mis toimub. Ma ei saanud sinuga ühendust võtta, ma pidin vältima igasuguseid kontakte meie vahel, et hetkel, kui mul sind tõesti vaja läheb, ei oskaks meid keegi seostada. Palun ära solvu – ühtteist sa ju minust ja mu tegemistest tead, aga kindlasti mitte kõike. Sa ilmselt aimad, et ma olen üks Hoidjatest, Parlamendi Väliskontaktide Komisjoni liige, aga on veel muudki, millest – palun! – ma parem praegu ei räägiks.”

      Nad vaatasid mõned sekundid teineteisele silma. Lõpuks Öäk mühatas leppivalt: „Kuidas tahad. Aga mis ogalise pärast peaks nüüd sinu sõda olema minu sõda?”

      „Sellepärast,