Operatsioon “Ogaline päike”. Siim Veskimees

lasi silmadel puhata lõpmatusse kaarduvatel luidetel ja mõtiskles, mis endaga peale hakata. Hämardus, ja ebatavaline hallus laotas end üle maastiku. Võib-olla oligi päike juba loojunud, ent oli üks neist haruldasevõitu õhtutest, mil taevas oli pilves ja õhus keerles lund; see sulas muidugi silmapilk päikesest veel tulistel kividel. Mitte miski, mis mõtetest läbi vilksatas, ei äratanud piisavalt huvi, et asendit muuta, rääkimata tahtmisest välja minna. Klaas mehe käes pärlendas kondensveest ja varbale langenud tilk pani ta rahulolematult alla vaatama. Veel kaks klaasitäit ja ei olegi mõtet välja minna, tuli järeldus olukorra kohta iseenesest. Ja kui minnagi, siis kuhu? „Põlenud Pleki” klubisse? Kus poole tunni pärast on olemine täpselt sama, kui kodus pärast mainitud kahte klaasi… Olgu, sealt võib mõne tibi leida. Aga samavõrra võib mõni ta regulaarsetest daamidest peale sattuda ja siis tuleb… mitte just pahandus, sest ta pole kunagi midagi lubanud, aga seletamist igal juhul… „Pimedate õhtute needus”, nagu ütles populaarne laul. Võtta ja tuua mõni neist tüdrukutest siia elama? See aasta aastalt kasvanud mõte ei olnud veel piisavalt küps, et tegutsemahakkamiseks vajalikku vastukaja leida. Kiirused, võimsate masinate juhtimine, enda proovilepanek meeletutes võistlustes olid teda sundinud oma keha ja vaimu mitte ainult vormis hoidma vaid ka arendama. Õpinguaastad olid jäänud juba kaugele, ent õieti miski ei sundinud veel loobuma pikast helgelt miilavast noorusest, täis põnevust, ilu, valitud naudinguid ja uimastavat luksust. Mõtted, et mis saab edasi temast endast ja kas midagi ei ole väga valesti kogu selle pealtnäha täiusliku maailmaga, kippusid tulema just sellistel õhtutel, aga nagu ta ka sõpradega vestlustest teadis, enamasti sinna nad ka jäid…

      Üks auto ilmus sissesõiduteele, rebis end tolmupilve üle keerutades teepinnast lahti, ületas poolemeetrise barjääri, mis maja juurde kuuluvat paarikümnehektarilist krunti piiritles, ja peatus ukseesisel platsil, vajudes ratastel madalamale, kui gravistabilisaatorid välja lülitusid. Öäk jälgis sõidukit huviga, ta ei tundnud seda ja igal juhul tõotas see vaheldust. Ta kulmud kerkisid, nähes autost väljunud meest. Too vaatas ringi, märkas Öäkki teisel korrusel klaasi taga, nad viipasid ja Öäk osutas ukse suunas, hakates ka ise sinnapoole liikuma.

      Kui ta trepist alla jõudis, oli teine juba sees.

      „Tere Stevvi, mis tuuled sind siia toovad? Tule edasi,” kuulutas peremees lahkelt.

      Tulija noogutas tummalt tervituseks, astus välja saabastest, viskas mantli esikusse pingile ja lentsis tuppa. Ta oli Öäkist pisut lühem ja kahvatum, hallide silmadega, mille valged väsimusest punetasid. Öäk uuris teda pea viltu ja korralikus valguses oli sekundiga selge, et midagi on juhtunud. Hetk mõtlemiseks, et mida ta ise sellistel hetkedel kõige enam vajaks? Ta koukis jäätunud baarikapist pudeli, valas suure klaasi täis samasugust vedelikku, kui tal endal käes rippuvas klaasis oli, ja surus selle tulijale pihku. Sisu kadus ühe lonksuga.

      „Segamata tekela?” ahmis Stevvi õhku. Öäk noogutas, valas klaasi uuesti täis ja osutas diivanile. Teist klaasi jõi mees aeglasemalt ja poetas siis lõpuks vaikselt:

      „Mu isa on surnud.”

      „Tunnen kaasa,” pomises Öäk. Nad istusid mõne minuti vaikides, siis hakkas Stevvi rääkima:

      „Ta oli ka sinu ristiisa. Palju sa tast mäletad? Me ei suhelnud ju väga pikka aega. Oled sa teda üldse näinud pärast seda, kui ta kodust ära kolis?”

      „Ei…” vastas Öäk ja tegi ebamäärase viipe. „Nimi oli tal Rald, aga see on ka pea ainus asi, mida mäletan. Ta oli isa sõber ja meie vana perekonnatuttav. Minu jaoks oli ta lihtsalt sinu isa… Loomulikult olen kuulnud üht kui teist…”

      Stevvi noogutas üles vaatamata.

      „Ka mina olen isaga kohtunud vaid mõnel harval korral mitme aasta tagant. Kõik need viimased aastakümned on ta omaette elanud. Põhjus – tema… naine. Ma ei ole teda kunagi nii tahtnud nimetada, aga surm silub viha ja seda ta sisuliselt ju pärast ema surma oli.”

      Öäk liigutas end ja Stevvi vaatas ta poole:

      „Mu ema sa vaevalt üldse mäletad?”

      Öäk kõhkles, ent siis sai loomupärane ausus tast võitu: „Millal mu ristiema suri? Tühi koht. Kuigi ma ei saanud väga väike olla, sest sa oled must viis aastat noorem.”

      „Ma olin alla aasta, järelikult olid kuuene. Isa uus elukaaslane oligi see põhjus, miks ta eemale hoidma hakkas. Kolis kodust ära ja läks kuhugi Veluzasse.” Mees mühatas: „Võimalikult teisele poole kera. Mina jäin meie tarusse vanavanemate ja onu-tädi hoole alla, ja hea on. Olen aru saanud, et kõik ta vanad sõbrad, sinu vanemad sealhulgas, ei kiitnud heaks seda, et ta mu hooletusse jättis; igatahes ma olin väga väike… millalgi nendel aastatel ta lõplikult ära kadus… või olid sel muud põhjused.” Ta tühjendas klaasi, Öäk tõusis ja täitis selle uuesti.

      „Tead, ta rääkis mulle midagi väga kummalist,” alustas mees uuesti. „Ta saatis teate, et soovib mind näha, ja nii ma kohale lendasingi. Kogu elu oli ta nii käitunud, kuulus selle poolest – ronis kaevanduses jälle õnnetusetsooni, ikka sinna, kuhu eriti vaja poleks olnud. Mingit abi tast ehk inimeste päästmisel oli, niisama jalus ta ei olnud, ent kui tuli teine varing, jäi ka tema alla. No ja pärast pilku monitorile ja tema hingamist kuulates oli mul sõnadetagi selge, et kauaks teda pole. Ta teadis seda isegi. Palus kõigil ära minna ja hakkas rääkima.” Stevvi pidas hetkelise pausi sõnu otsides.

      „No alguses tuli: „Tead, poeg, mul on kahju, et see kõik on nii läinud,” ja kogu muu möla… Aga siis jõudis ta asjani. „Ma tean, et sa pole kunagi Tinat sallinud, ja õigusega, sest mis seal salata – tema oli ja on see põhjus, miks ma sinuga võõraks olen jäänud ja tegelikult pea kõigist vanadest sõpradest lahti sain.”

      Kujutad ette – ma istun ta voodi serval ja ta on suremas – mis ma pidin ütlema? Nii see oli; neelasin alla, et lasid siis sündida… No ja varsti jõudis ta asjadeni, mida ta kunagi polnud rääkinud:

      „Suudad sa kujutleda, et peale Hälii surma olin ma kohutavalt üksi. Ma armastasin su ema, armastasin väga. Jah, muidugi oli temalgi puudusi, ent ma olin temaga harjunud, pealegi oli ta su ema. Võib-olla oleksin pidanud kriipsu alla tõmbama ja sinule pühenduma, aga mehed vist nii ei käitu. Lõpuks polnud ma ju kuigi vana, elu tundus veel ees olevat, Hälii oli läinud ja minusse kohutava tühjuse jätnud. Olid sina, aga… ega ma mingite plaanideni ei jõudnudki…” Vabandused, mida teised – onu-tädi, sinu vanemad – mulle rääkinud olid, aga mitte tema! Ega ma muidugi kahelnud, et tema vaatenurgast võib see nii paista… Ma ei hakanud teda katkestama, lasin tal rääkida. Ma ju ei mäletanud, kuidas nad läbi said, ma ei mäletagi oma ema.

      No ja eks tal oli raske rääkida, kogus natuke jõudu ja jätkas:

      „Ma kohtasin Tinat surnuaial, Hälii haual. Alguses käisin ma seal pea iga päev. Istusin, mõtlesin. Mäletan, et saatsin teda alguses automaatselt silmadega, teda õieti nägemata, ta tuli haudade vahelt, samuti hajameelse pilguga ringi vaadates, siis märkas korraga mind, vaatas pikalt, peatus, pani käe suule ja uuris mind kohkunud silmil, siis möödus kiiresti. Ka mina olin kui välgust tabatud, sest ta meenutas mulle kohutavalt Häliid. Või ei meenutanud…”

      Ta rääkis sellest muidugi pikemalt, aeg-ajalt mõtteid kogudes, mingeid seoseid defineerida üritades, kuigi ma ei saanud sel hetkel aru, mis tähtsust sel oli. Mul oli natuke paha seda kuulata, aga kuula sina ka, varsti tulevad veidrad ivad:

      „Ta oli – anna mulle andeks, poeg – ilusam kui Hälii, noorem, kenam, igat pidi rohkem minu maitse. Kui Hälii oli hea ja tore, siis tema oli ideaalne. Sarnane ja mitte sarnane. No teisel päeval hakkasime rääkima, ta ütles, et olin talle mingil hetkel kohutavalt ta kasuisa meenutanud, kelle haual ta käiski. Et ta ei käi nii tihti, aga sel korral oli tulnud, sest oli tundnud, et lihtsalt peab mind uuesti nägema. Nädala pärast olin esimest korda tema juures ööd. Ta käitus kogu aeg, nagu tunneksime ammu, ootamatult ihaldasin teda, häbenesin seda natuke, kartes, et kasutan teda kuidagi ära, ent ta väitis, et oli kohe nagu välgulöögist tundnud, et oleme teineteisele loodud, ja andus rahulikult, kõhklemata, kirega. Ma olin tegelikult kaotusest veel üsna katki, teinekordki ei käitunud temaga hästi, ent ta kannatas vaikides, oli alati olemas.”

      Öäk