Mälestusi taimedest. Uku Masing

et mulle paistab eksisteerivat täiesti vastupidiseid inimesi, kelledele iga avarus on piinav. Ja ometi mulle meeldib näivalt hoopiski erinev. Vihmaeelse halli taevaga toibe suveõhtu, vaikne ja väga leebe. Aga ma ei tunne sellises tüünes olemises kitsust, vaid tõeliselt õhtuks nimetatavat. Selge või toredate pilvedega õhtu pahandab, sest peagi pilved hämarduvad nähtamatuks, pimedus on siis vaenlane, kes paneb lõõga mu silmad ja kustutab avarust. Aga säärane õhtu aheneb aegamisi (selgeil õhtuil Maa minu meelest nõksatades ja ragisedes käänab end, täpselt nagu kellal sekundiosuti; sellisel sumedal õhtul pöördub ta aegamisi, hüplemata ja hääletult, nii, et ma ei saa olla ta vastu ega „avaldada ning lasta protokollida oma eriarvamust”), tõrkumata ja piinlemata nagu võnked, mis vaibuvad aina pikemaks ja madalamaks. Selles õhtus pole vägivalda, pole sihtide lõikamist silma eest. Kõik teised õhtud on suremised, see on uinumine kuulates Mozartit.

      Muide, seegi on vast kasulik, kuigi mind usub ainult minusugune. Kogu maailm muutub sellest hetkest pääle täiesti, mil inimene loobub teadmast maa pöördumist ja hakkab seda tajuma või tundma. Mulle paistab, et inimesed veel ei vajagi seda tunnet, neile näib piisavat ennemuistsest. Esimesel korral on küll natukene jube, peaaegu täpselt nagu palavikuhaigel, kes hirmuga hoiab voodiservi, et selle kummulikäändumisel ta ei kukuks välja. Või nagu oleks tiireldud köie otsas ümber posti ja nüüd äkki köis on rebenenud. Pärast on juba täiesti võimatu kujutella paigalseisvat maad. Võib olla, teised tunnevad seda selgemini. Pean omale häbiks ütlema, et päikese tõusu- ja loojumispunkti liikumist suve ja talve pööripäeva vahel ma ei mõista kujutella maa süüks või vooruseks, kuigi ma seda tean. Aga see punkt eksisteerib harva, vahel nädalate kaupa mitte. Mu tundmisele see nihkumine on sobimatu umbes nii nagu koerale ratta veeremine. Hauguksin ta pääle väga, kui kogemishetkede vahed oleksid lühemad.

      Tol korral oli seda teed üpris tore tulla võidu lõunast tükkiva kõuepilvega. Ta pagan lausa kiusas. Kui astusime aeglasemalt, siis ta hakkas paisuma, kui kähku, siis ta jälle vajus, nihkus teise suunda, ja valgeid pilvi ujus üles ta tagant. Paar tänavanurka enne kodu ta meid siiski sadas märjaks. Aga vihm oli nii ebatavaliselt soe, et me temaga ei tõrelenud.

      Hale on vaadata külma kärbitud kullerkupuõisi. Pruunid, nagu keegi sodise suuga näksinuks neid, pisikesed ja küllap hoopis rutemini pudenevad. Armetud on nad säälgi, kus soo tungib pääle ning aastaastalt mättad aina kõrguvad ja laienevad. Ei tea, kas raba viimaks kasvab ka üle Tähtvere metsa liivikute? Et ta Tiksoja suunas kasvab üsna ruttu, seda ma tean. Iga aastaga jääb lagedal kullerkuppe vähemaks. Põõsaste ümber neid on veel ja metsa serval. Aga põõsad ei kasva suuremaks ja metsaäär mu meelest läheb aina vesisemaks. Et soo sööb ära kullerkupud, on üks ta suuri patte. Ainult väga soojal ning kuival kevadel on neid Tiksojal rohkem, nähtavasti pole juurikad veel surnud täiesti. Siis võib hulkuda ja valida suuremaid ning kaotada teine hoopis silmast. Pole ju midagi parata, kumbki taotab eriti ilusaid. Aga kodu pole ometi see enam tähtis, vaid, kas nad lõhnavad ikka? Sest siis ei oska ütelda, milline neist on suur, kui kõik on suured. Küllap mõnedel on lõhna rohkem, sõltub see nüüd pinnast, päikesehulgast või vanusest, mina ei tea. Tundub, et nad väljas üldse lõhnavad enam kui soojas toas. Ka siis, kui see on nii tublisti tuulutatud, et õuest tulnud nina ei taju temas midagi kõrvalist. Aga seda ma enam ei tea, kummad lõhnavad rohkem, kas päikeses või metsaservas kasvanud? Vast seepärast, et kullerkupu lõhn üldse on jahe nagu vesi tulehaavale. Ka siis, kui niidetud kullerkupud septembri algusel õitsevad uuesti, pole midagi muutunud nende lõhnas. Inimene ainult suhtub teisiti, mina tõrgun: ärgu narritagu mind lubadustega, ma pole ju lapsuke!

      Vasula poole on ühes kohas kena veer kõrget metsa ja mulle väga meeldivad sellised teed, mis lähevad kõrgema ja madalama metsa vahelt, eriti veel siis, kui mets pole väga ükspuine. Mäletan veel, et mõtlesin käimisel tol korral kiusavat eepost Udumäe kuningast ja selle teekoha mahutasin sisse sinna. Nooruk pidi minema Udumäele, sest oli tüdinud maailmast, kus segast jutujahvatamist nimetatakse selgeks, rahvale arusaadavaks teadmiste levitamiseks. Ja minekul mööda taolist teed tal oli kindel usk ja lootus, et Udumäel on vastupidi: säälne udu paistab ainult populaarteaduslike raamatute koostajaile hämu, nende ülbete autoritega pahandajale aga tuhmumatu selgus. Seda eepost ma pole alanudki ja ta meenub ainult koos selle teega.

      Küllap oli veel midagi erilist sellel kõndimisel. Miks seda mitte ütelda? On mu meelest kaks rahuldavat rada seletamiseks, miks teatav koht inimesele meeldib, teine mitte. Noorukina arvasin, et inimesele paistavad ilusad üksnes need kohad, kus viibib surnuid, kelledele tema meeldib, kes ei tõrju teda välja oma piirest. Pärastpoole teadsin, et meeldejääv, aktuaalseks saav, üle teadvuse läve kerkiv ja ilus pole küll täiesti samased – milles on vahe, pole mõelnud – ja mehele teeb tajutava, mõeldava ja plaanitsetavagi aktuaalseks või väärtuslikuks või ilusaks see, et ühtaegu talle meeldib ta naine. Minuga vähemalt on nii, et Eha aktuaalsus teeb kohemaid selgelt kogetavaks ja meeldejäävaks kõik tol hetkel läheduses juhtuva. Küllap siis see mets mulle meeldis just seepärast, et mu naine mulle meeldis ja küllap eeposes oli mingi osa sellelgi tundel. Ja ma ei mäleta vaid seepärast rohkemat, et mulle sai selgeks: mu naisel ei teki üldse midagi taolist, mina võin talle maailma üksnes hämardada, mitte valgustada.

      See on vist üsna tavaline erinevus naiste ja meeste vahel ja mu tavalise sõnavaraga öeldult see on: mees võib armastada naist, naine ei armasta ega võigi armastada meest. Maailmas juhtub ebatavalist, aga küllap on üks väga suuri haruldusi meest armastav naine. Mina igatahes ei ole ühtki näinud. Nad armastavad võimalike laste võimalikku isa seepärast, et ta võib olla nende laste isa. Või siis – ma ei tea – vast ka seda naudingut, mida meestelt võib saada, mitte aga meest nii nagu mees naist. Ja see taipamine on mu teinud ükskõikseks ja vanaks.

      Fenamiin ja skisandreen ei tee mõtlemist nii virgeks nagu tunne: mu naine on ilus, kõik on ilus, maailmas pole midagi rasket, midagi rängeldamiseks, kõik on kena mängimiseks. Naised nähtavasti leiavad, et mehe säärane ärkvelolek on ohtlik kehtivale korrale ja pehmele soojusele, milles ainuüksi tema Srole (?) võib kosuda ja pakseneda enam kui teiste naiste srooled.

      Vasula järve läänekaldal on ühel kohal ülilopsakas lepik ja sääl kasvab nii suuri kuutõverohte, et botaanikud võiksid nende mõõdud tunnistada piirideks. Vast selleski on tulusat moraali. Väike harilik kuutõverohi, kasvagu ta kruusas või liivas, kadastikus või männikus, oskab hästi lõhnata, aga selle haiglaselt lopsaka, pimedas veninud kartulivõrseid meenutava taime õied on lõhnatud. Kas äkki polegi lõhna hüljanud lopsakuse saavutamiseks. Ei viitsi kuidagi edeneda aeda toodud kuutõverohud. Võib olla ei õitse iialgi.

      Järve põhjaots on madal ja ta ees pikk soru raba. Selle kunagise järve idaküljel algab heinamaa, millele ei paista otsa. Üksikud puud rühmade kaupa, põõsad ja nende vahel väga palju kullerkuppe ja pääsusilmi. See heinamaa mul on meeles kuivemana, kui ta vist tavatseb olla, sest ma täiendan teda Raikkülaga. Kärknast tulles pole raudtee veeres midagi huvitavat ju. Ainult, kui laiguti ometi võib kõik kasvada! Ühelainsal kohal mõnikümmend sammu vast on sellist metsa, mille varjus kasvab metspipart ja hooramarja. Otsisin pääle kullerkuppude just viimast, sest sattusin esmakordselt elus ühe õitseva pääle. Mitte ainult see, et õis on kahekordne rist, lehed rist, mitte see, et tal on üheidulehesele väga ebatavalised leherood ja pikad tolmukad sõõris, mitte see, et ta on hooramari – ta on üldse üks kena taim oma üksilduse tõttu. Kuigi ta on vast veel ilusam hulgiti, segamini suuri ja üsna tillukesi, tõelisi riste ja selliseid, millede lehed on juba päris munajad. Nõnda neid kasvab tee ääres Udernast Elvasse sõnajalgade vahel, kuskil natuke teisal segamini jänesekapsaga. Ja, kasvõi hakata mängima, kes leiab enne viielehelise. Õie värvgi on selline rohekaskollane, mis kangesti meenutab vanu lugusid Oopiri rohekast kullast, ja nende kroonlehtede kuju meenutab pronksiaegseid valuvorme kummaliste helmeste jaoks. Muidugi ma tahaksin teada, miks teda hüütakse kas ussilakuks või hooramarjaks. Et ta on mürgine, olgu, ma ei tea, paarist marjast pole midagi tundnud. Paraku ühegi säärase keskpäraselt mürgise taime mõju inimesele pole uuritud piisavalt. Usun kangesti, et nende seas on igasuguseid imeasju. Kasvõi seda, et näsiniine mürk lahustaks veresoontest lubja ning muudaks nad taas nõtkeks. Võimalik, et ussilakulgi on mõni imevägi. Miks teda aga hüütakse hooramarjaks? Kas seepärast, et mari nii edevalt ja ülbelt vahib otse taevasse ja paistab iga hetk