Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

p>Vaatamata sellele,

      kui ebatõenäoline on sündmus

      või kui kaua ta aega võtab,

      juhtub see varem või hiljem.

Erlend Loe. naiiv. super.

      § 1. Sissejuhatuseks

      On vastutustundetult väidetud, et iga inimene võiks kirjutada ühe hea romaani. Oma elust nimelt. Mõeldagu vaid! Kui seda väidet tõsiselt võetaks ja igamees heas lootuses oma elulugu raamatuks kirjutama hakkaks, siis saaksime päratu hulga väga igavat lugemismaterjali, sest enamiku inimeste elud on ju ääretult ebahuvitavad, nende mõtlemisvõime kaunis piiratud, kindlat maailmavaadet, millest johtuksid ka kindlad tegutsemispõhimõtted – aadetest me ei räägigi – , pole neil ollagi. Elu ilma aadeteta on aga niisugune elu, millest kirjutada ei tasugi. Minul minu aated muidugi on. Juba varases nooruses tegin ma endale selgeks, milliseid tõekspidamisi mul normaalseks probleemideta eluks meie üldiselt mitte eriti indiviidisõbralikus maailmas tarvis on, otsustasin neist rangelt kinni pidada ja olen seda ka teinud. Ma jõuan neid kindlasti ka teile tutvustada. Meie elukäik ei kujuta ju endast midagi muud kui meie aadete realiseerumist (või ka mitterealiseerumist) ajas ja ruumis. Seda kõike muidugi kindlas ühiskondlikus süsteemis. Arvan, et ainevalda „mina ja minu aated” valitsen ma täiuslikult.

      See on ka esimene eeldus, mis teeb iseenesest kirjutamise võimalikuks.

      Kuid vaja on veel teisigi eeldusi. Nimelt on uskumatult vähe inimesi, kes saavad sisutiheda kirjatööga toime, kuigi mingid põhimõtted ja ka elementaarne kirjaoskus neil ju ikkagi nagu on. Just elementaarne, mitte enamat. Häda on selles, et ei mõelda korrektsetes lausetes, vaat mis! Väga oluliseks, lausa vältimatuks pean ma seda, et mõtleja ka oma mõtlemisprotsessis kasutaks kirjavahemärke! Ning teeks sealgi neile märkidele vastava pikkusega pause. Mina mõtlen alati just ja ainult nii! Tihtipeale nõuab see natuke vaevagi, sest vahel on päris raske otsustada, kas tuleb oma mõtlemisvoog peatada punktiga või piisab juba semikoolonistki. Kolm punkti, eriti veel mõttepunkti (seda nad ju enamasti ongi) kujutavad endast aga eriti keerukat probleemi. Me eeldame, et mõtleja sel puhul pikemalt peatub, suunab pilgu kaugusesse, vajutab, piltlikult väljendudes, oma aju stoppkaadri nupule! Ja seejärel süüvib jäädvustatud kujutluspilti ning elab sellega võimalikult emotsionaalselt kaasa. Kui pikalt reainimene aga üht mõttepilti üldse tähelepanu keskpunktis hoida suudab? Kahetsusväärselt lühikest aega, väidavad vaimuteadlased ehk psühholoogid. Kui kaua suudate teie? Te ei oska täpselt öelda, eks? Ent kõik see on ju ülioluline! Kuidas te muidu üldse teate, kas peate oma järgnevat mõtet alustama suure või väikese tähega?! Nii olulise asja mitteteadmine võib mõtleja – õigemini oma mõtete kirjapanija – välja viia täieliku mõttesogasuseni. Paraku ei vaeva enamik inimesi end mõtte-interpunktsiooni küsimustega üleüldse – lastakse mingi hägune mõtlemise ja tundlemise segu läbi aju voolata ja kogu lugu. Katsutagu aga pärastpoole sellist kolloidset voolamit kirja panna – võimatu asi …

      Väärtkirjanduse olulisemaks tunnuseks on aga alati olnud just kirstallselgus! Muide, mina arvan, et see väide kehtib iga tõsise kunstiliigi kohta.

      Tunnistan, et senini pole ma raamatuid kirjutanud. Kasutan oma loometöös sõnade asemel teisi vahendeid. Kujutava kunsti vahendeid nimelt. Kunsti – täpsemalt skulptuuri – ühe rafineeritud alaliigi aus teenimine on minu paleus, minu elu sisu.

      Ma olen väga silmapaistev, ehkki üldsusele (laiematele rahvamassidele) praegu veel tundmatu kunstnik, kuid tean, et minust võinuks saada ka silmapaistev kirjanik. Kuid ma olen endale juba ammu selgeks teinud oma prioriteedid: olen ja jään kunstnikuks. Jah, aga miks mina – mees, kes oskab oma aega hinnata – siis praegu kirjatööle asun? Teadku kõik, et mind ajendab kirjutama hädavajadus. Ma ei ole küll veel kaugeltki vana – saja-aastasest elust või koguni saja kahekümne aastasest, mida Bernard Shaw – vaimukas, kuid mõnikord sündsusetuseni vaba mõtteviisiga inglise kirjamees – pidas normaalseks (tänu meditsiini arengule see aeg kahtlematult kord ka saabub), on minul igatahes veel parasjagu puudu. Olen läbi teinud umbes kaks kolmandikku oma arvatavast maapealsest eluvõitlusest. Elu tagumine ots, see lõpuosa – see sisukaim, küps, parim – on mul kindlasti veel ees. Praegu ma elan, loon ja õilmitsen mis hirmus!

      Mõnus on teada, et Tizian – minu kauge ja kaudne kolleeg – jõudis oma parimate töödeni, nendeni, mille järgi maailm teda üldse tunnebki, alles üheksakümnendates eluaastates. Ka mina olen väga vitaalne, niisiis võib minulgi kunstis minna nii, nagu läks Tizianil; kuid siiski – ka kuldlõikekoht on nii elus kui ka kunstis väga oluline. Eks heliloojadki püüa just oma teoste kuldlõikekohal – või ka pisut hiljem – välja näidata kõike, mida nad mõistavad. Põhiviisid on tutvustatud, neid on omavahel ka kokku põrgata lastud ning töödeldudki – finaal ise aga on muidugi veel kaugel ees. Paras aeg meisterlikkust ilmutada!

      Minu praegune eluetapp on kah enam-vähem kuldlõikeline. (Tõeliselt on saja-aastase eluga arvestades täpne moment küll juba paari aasta jagu mööda libisenud, kuid kes võib öelda, et ma tulevikus ei liitu meie pikaealiste eestlaste väärika vennaskonnaga.) Aga mida mõiste „kuldlõige” üldse tähendab? Entsüklopeediad kirjeldavad seda minu matemaatikaalaste teadmiste jaoks liialt keeruka ahelmurruna, mille ma siiski siinkohal ära tooksin. Küllap on minu arvukate lugejate hulgas inimesi, kes tublide matemaatikutena armastavad just eksaktsust. Ahelmurd on ise alljärgnev:

      Tunnistan, et niisugune näiliselt igasuguse mõtteta, peamiselt ühtedest koosnev ahelmurd, mis sisaldab ainult üht a-tähte ja arvu 1, on kohmetuks tegev ning paneb mu pea koguni ringi käima. Arvuteaduse kummardajatele, seda tean ma kindlasti, aga sedasorti imelised karkassid just meeldivadki; nende meeleheaks ma tollegi siin ära tõin. Mina ise lepin sellega, et algebravõtteid ning suurusi x ja a – x kasutades (mängu tuleb ka ruutjuur arvust 5) – nii väidab EESTI ENTSÜKLOPEEDIA, teatmeteos, mida ma ikka huvitatult lehitsen ja uurin – jõutakse teatud lihtsamate algebraliste võrrandite kaudu arvuni 61,8 … Mis on aga see-eest täiesti arusaadav ja tähendab seda, et kui kellelgi on määratud elada saja-aastaseks, siis tema elutee kuldlõikekoht oleks umbes kuuekümne ühe koma kaheksa aastaselt. Sellest järeldub, et mul on just praegu õige aeg end kirjutamisetööle seada! (Tõeliselt olen ma juba ehk isegi hiljaks jäänud. Kuid eks ma siis katsu natuke üle saja aasta elada, et asjad kenasti klappima saaksid.)

      Igatahes on aeg teha esimesed kokkuvõtted – fikseerida nii-öelda väike vahefiniš. Praegu kahjuks veel ei taibata, et minu elu ja looming vääriksid monograafilist käsitlust. Miks? Eks ole sellel lihtne põhjus: minu valitud kitsas elitaarne skulptuuri-eriala, millest Eesti allikais on juttu siiski juba aastal 1695, on meie praeguses aegruumis väga ebapopulaarne. Minu püha viinamägi, mida ma aastaid armastusega harinud olen, kipub sööti jääma. Järelkasv peaaegu puudub. Kunstiakadeemia õppekavadest te minu kunsti ei leia. Kuid see ei kohuta mind – ma pole isegi pettunud. Inimkonnas ei maksa ega tohigi pettuda, sest ma tean ju, et kunagi saabub päev, mil seesama inimkond unustatud väärtused jälle üles leiab. On ju olnud aegu – varajane keskaeg näiteks – , mil kogunisti kirjasõnagi ei austatud; ja kulus tuhat aastat, et au sisse tõsta – alles renessansiajal – hellenistlik kultuur.

      Küllap on varsti käes päev, mil inimkond pöörab valekunstilt, mille loojate eesmärgiks pole miski muu kui iseendale pilgu tõmbamine, oma tähelepanu ära ning avastab igavese ilu, mis alati on olemas olnud ja eksisteerima jääbki. Ehk küll teda alati mitte tähele ei panda. Kõik tõeliselt väärtuslik avastatakse kord uuesti. Ja pärib teenitud au, mis loojatele endile ehk eriti tähtis polegi, aga inimkonnast kui sellisest igal juhul parema mulje jätab. Ka inimkonnale endale.

      Just neil kaalutlusil olen ma otsustanud oma isiku ja loomingu tulevasi austajaid rõõmustada sellega, et nad saavad endale hinnaliseks kingiks minu hästi kirjutatud iseenesekäsitluse – filosoofilise, akadeemilise, täiesti tõetruu. See saaks olla tulevastele mind puudutavatele uurimistöödele heaks aluseks, kust tõsisel uurijal võimalik juba ise minu-uurimise põnevatesse labürintidesse tungida – seesinane, praegu sündiv töö tunglana (mõttelisena muidugi mõista) peos – ja uhkesti edasi minna.

      Nüüd, oma töö algul luban ma endale siiski väikese kõrvalepõike – mõtisklen kirjutamise kui protsessiga seotud ohtude ja raskuste üle.

      Olen kuulnud, et sõnaseadjatest paljud, nende hulgas isegi kuulsad kirjamehed, on hirmsat vaeva näinud esimese lause kirjapanekuga: enne seda tähtsat sammu (mida mina siiski üle ei tähtsustaks)