Nevski prospekt. Nikolai Gogol

tema üle naersid. Kuid hing jäi tal rindu kinni, kõik temas muutus ebamääraseks värisemiseks, kõik tema tundmused põlesid ja kõik tema ees loorus nagu mingisse udusse. Kõnnitee tema jalgade all kihutas sõita, tõllad jooksvate hobustega paistsid paigal seisvat, sild venitas enda pikaks ja murdus oma kaarel, maja seisis katusega alaspidi, vahiputka langes talle vastu ja tunnimehe hellebard koos kaupluse sildi kuldtähtede ja maalitud kääridega läikisid, nagu talle paistis, otse ta kulmu juures. Ja kõik selle oli teinud ainult üks pilk, kena peakese üks liigutus. Mitte midagi kuuldes, mitte midagi nähes ega tähele pannes kandus ta kaunite jalakeste kergeid jälgi pidi, püüdes ise taltsutada oma sammu kiirust, mis lendas südame taktis. Mõnel hetkel vallutas teda kahtlus: kas ikka tõesti too näoilme oli olnud talle nii heatahtlik, ja siis ta jäi minutiks ajaks seisatama; kuid südame kloppimine, vastupandamatu jõud, kõigi tundmuste vastupandamatu jõud ja ärevus sundisid teda edasi. Ta ei märganudki, kui ta ette kerkis järsku neljakordne maja, kõik neli rida valgustatud aknaid vaatasid korraga ta peale alla ja trepikäsipuud peatasid ta raudsel hoobil. Ta nägi, kuidas tundmatu hõljus trepist üles, vaatas tagasi, pani sõrme huultele ja andis märku endale järgneda. Piskarjovi põlved värisesid; ta mõtted ja tundmused leegitsesid; rõõmuvälk puuris enda väljakannatamatu teravikuna tema südamesse. Ei, see pole enam unistus! Jumaluke, kui palju õnne ühesainsas hetkes! Milline kaunis elu kahe minuti kestel!