Nevski prospekt. Nikolai Gogol

mis näitaks, nagu poleks nad üldse kuut tundi ametikohas ära istunud. Kuid vanad kolleegiumi-sekretärid, titulaar- ja õuenõunikud kõnnivad kiiresti, pea maas: neil pole selleks mahti, et tegelda vastutulijate silmitsemisega; nad pole veel end oma muredest täiesti lahti kiskunud; neil on peas terve segadik, terve arhiiv alustatud ja lõpetamata asju; tükk aega veel näevad nad poesildi asemel mappi paberitega või kantseleiülema täidlast nägu.

      Kella neljast peale on Nevski prospekt tühi, ja vaevalt te kohtate seal ühtegi ametnikku. Mõni õmbleja kuskilt magasinist jookseb üle Nevski prospekti, karp käes; mõne inimesearmastaja kohtuametniku õnnetu saak, kes on lastud maailma friisi riidest sinelis; mõni sissesõitnud veidrik, kellele on kõik kellaajad ühesugused; mõni pikakasvuline inglanna ridikülli ja raamatuga käes; mõni artellivanem, vene inimene demikottonkuues, taljega seljal, hõreda habemega, kes kogu oma elu elab läbi häda ja rutates, kelle juures kõik liigub: selg, käed, jalad, pea, kui ta aupaklikult liigub kõnniteed mööda; mõnikord lihtne käsitööline… kedagi muud te ei kohta sel ajal Nevski prospektil.

      Aga niipea kui hämarus laskub majadele ja tänavaile ja linnavaht, tõmmanud endale roguski üle, ronib redelile laternat süütama ja kaupluste madalaist aknaist vaatavad välja need gravüürid, mis päeval ei julge end näidata, siis Nevski prospekt elustub uuesti ja hakkab end liigutama. Siis algab see salapärane aeg, mil lambid annavad kõigele mingi veetleva, imelise valguse. Te kohtate väga palju noori inimesi, enamasti vallalisi, soojades saterkuubedes ja sinelites. Sel ajal on tunda mingit eesmärki või õigemini midagi eesmärgitaolist, midagi äärmiselt tajumatut; kõigi sammud kiirenevad ja muutuvad üldse väga ebaühtlaseks. Pikad varjud vilksatavad seintel ja sillutisel ja nende pead küünivad peaaegu Politseisillani. Noored kubermangu-registraatorid, kubermangu- ja kolleegiumi-sekretärid jalutlevad väga kaua; vanad kolleegiumi-registraatorid, titulaar- ja õuenõunikud istuvad aga suuremalt osalt kodus, kas sellepärast, et nad on abielus inimesed, või sellepärast, et neile valmistavad väga maitsvat sööki nende juures kodus elavad sakslastest köögitüdrukud. Siin te kohtate auväärseid rauku, kes kella kahe ajal jalutasid Nevski prospektil niivõrd tähtsalt ja suursuguselt. Te näete neid jooksmas samuti nagu noori kolleegiumi-registraatoreid, selleks, et heita pilgu kaugelt silmatud daami kübara alla, kelle paksud huuled ja punaga krohvitud põsed nii väga meeldivad paljudele jalutajatele, kõige enam poesellidele, artellivanematele, kaupmeestele, kes kannavad alati saksa saterkuube, jalutavad karjana ja hoiavad harilikult käealt kinni.

      „Pea!” hüüatas sel ajal porutšik Pirogov, sikutades tema kõrval kõndivat noormeest frakis ja mantlis. „Kas nägid?”

      „Nägin, võluv, täitsa Perugino Bianca.”

      „Kellest sa räägid?”

      „Tollest seal, mustajuukselisest. Ja millised silmad! Jumal küll, millised silmad! Kogu hoiak ja kontuur ja näojooned – lihtsalt ime!”

      „Aga mina räägin blondiinist, kes läks tema järel sinnapoole. Miks sa siis ei sammu sellele brünetikesele järele, kui ta sulle nii meeldib?”

      „Oo, kuidas seda tohiks!” hüüatas punastades noormees frakis. „Nagu oleks tema mõni säärastest, kes kõnnivad õhtuti mööda Nevski prospekti; ta on kindlasti väga suursugune daam,” jätkas ta ohates. „Ainuüksi mantel ta seljas maksab mõni kaheksakümmend rubla!”

      „Lollak-as!” karjatas Pirogov, tõugates teda vägisi sinnapoole, kus lehvis naise hele mantel. „Mine, tola, muidu magad maha! Mina aga kõnnin blondiinile järele.”

      Sõbrad läksid lahku.

      „Tunneme teid kõiki,” mõtles Pirogov endaga rahuloleva ja end usaldava naeratusega, veendununa, et maailmas pole iludust, kes suudaks temale vastu panna.

      Noormees frakis ja mantlis läks argade ja ebalevate sammudega sinnapoole, kus lehvis kauguses kirju mantel, kord valgustudes heledalt, sedamööda kuidas ta lähenes laternavalgusele, kord kadudes silmapilkselt pimedusse, laternast eemaldumisel. Ta süda peksis ja ta kiirendas tahtmatult oma samme. Ta ei julgenud mõteldagi sellest, et saada mingit õigust kaugel lendleva kaunitari tähelepanule, veel vähem lubada säärast musta mõtet, millele vihjas porutšik Pirogov; kuid ta tahtis ainult näha maja, näha, kus elab see imekaunis olend, kes paistis olevat lennanud Nevski prospektile otse taevast ja küllap lendab jälle minema teadmata kuhu. Noormees tormas nii kiiresti, et vahetpidamata tõukas kõnniteelt maha soliidseid isandaid halli põskhabemega. See noormees kuulus ühte klassi, mis on meil kaunis kummaliseks nähtuseks ja kuulub niisama palju Peterburi kodanike hulka nagu nägu, mis meile ilmub unes, kuulub tõelisse maailma. See erandlik seisus on väga haruldane selles linnas, kus kõik on kas ametnikud, kaupmehed või sakslastest käsitöömeistrid. Ta oli kunstnik. Eks ole, kummaline nähtus? Peterburi kunstnik! Kunstnik lumede riigis, kunstnik soomlaste maal, kus kõik on märg, sile, tasane, kahvatu, hall, udune. Need kunstnikud ei sarnane põrmugi itaalia kunstnikega, uhkete, keevaverelistega nagu Itaalia ja tema taevas; vastupidi, nad on suuremalt osalt hea, taltsas rahvas, häbelik, muretu, kes armastab vaikselt oma kunsti, joob teed kahe sõbraga oma väikeses toas, tagasihoidlikult kõneleb oma armastatud alast, ja kõigest ülearusest ei hooli hoopiski.

      Alatasa ta kutsub enda poole mõne kerjaja vanaeide, sunnib teda oma kuus tundi paigal istuma selleks, et kanda lõuendile tema hale, tuim näoilme. Ta joonistab oma toa perspektiivi, milles on igasugust kunsti juurde kuuluvat rämpsu: kipskäsi ja – jalgu, mis on aja ja tolmu käes muutunud kohvivärvilisteks, katkimurtud maalimisraame, kummulivisatud palett, sõber, kes mängib kitarri, värviga määritud seinad, avatud aken, millest vilksatavad kahvatu Neeva ja vaesed kalurid punastes särkides. Neil kõigil on peaaegu alati hallikas, tuhm koloriit – Põhjamaa kõrvaldamatu pitsat. Kõige selle juures nad näevad oma töö kallal vaeva tõelise naudinguga. Sageli nad hellitavad endis tõelist annet, ja kui neile pääseks juurde Itaalia värsket õhku, siis see areneks tõesti niisama laialt ja elavalt nagu taim, mis on viimaks viidud toast välja värske õhu kätte. Nad on üldse väga arad: autäht ja paks pagun ajavad neid säärasesse segadusse, et nad tahtmatult alandavad oma teoste hinda. Nad armastavad mõnikord edvistada, kuid edevus nende seljas näib alati mõnevõrra silmatorkavana ja sarnaneb paigaga. Te näete nende seljas mõnikord suurepärast frakki ja määrdinud mantlit, kallist sametvesti ja üleni värvilaikudes saterkuube. Just samuti, nagu nende lõpetamata maastikul näete mõnikord nümfi, pea alaspidi, kelle ta on, leidmata talle teist kohta, visandanud oma eelmise, kunagi suure naudinguga maalitud teose määrdinud taustale. Ta kunagi ei vaata teile otse silma; või kui vaatab, siis kuidagi tuhmilt, ebamääraselt; ta ei suru teisse vaatleja kulli- või ratsaväeohvitseri kotkapilku. See tuleb sellest, et ta näeb teis korraga, ühel ja samal ajal teie omi näojooni ja mingi kipsist Herkulese omi, mis seisab ta toas; või seisab tal silme ees tema oma pilt, mida ta alles kavatseb maalida. Seepärast ta vastab sageli segaselt, mõnikord küsijast mööda, ja segavad mõtted tema peas suurendavad veel enam tema kohmetust. Niisuguste liiki kuulus meie poolt kirjeldatud noormees, kunstnik Piskarjov, häbelik, arg, kuid niisuguste tundmuste sädemetega rinnas, mis olid parajal juhul valmis leegiks muutuma. Salajase värinaga ruttas ta oma eesmärgile järele, mis teda nii tugevasti oli mõjutanud, ja näis, et ta ise imestas oma jultumust. Tundmatu olend, kelle külge olid liibunud ta silmad, pööras järsku pead ja heitis temale pilgu. Jumal, millised jumalikud näojooned! Pimestav-valget kaunist laupa varjutasid juuksed, kaunid nagu ahhaat. Nad keerdusid, need kaunid kiharad, ja osa neist, tungides kübara alt välja, puudutas õhtuse jaheduse käes õrna värske punaga kaetud põske. Huuli sulges terve parv võluvaimaid ulmi. Kõik, mis jääb meelde lapsepõlvemälestustest, mis kutsub esile unistusi ja vaikset inspiratsiooni õlilambikese valgel ikooni ees – kõik see näis ühinevat, liituvat ja kajastuvat tema harmoonilistes huultes. Ta heitis pilgu Piskarjovile ja Piskarjovi süda lõi selle pilgu all värisema; ta pilk oli karm: vihatundmus ilmus ta näkku säärase jultunud jälgimise pärast; kuid ses kaunis näos oli isegi viha hurmav. Tabatuna häbist ja argusest, jäi Piskarjov seisma ja lõi silmad maha; kuid kuidas küll kaotada see jumalus ja mitte teadagi saada seda pühapaika, kuhu ta on laskunud külaliseks? Säärased mõtted tulid pähe noorele unistajale ja ta otsustas jälitamist jätkata. Kuid et seda poleks märgata, jäi ta kaugele maha, vahtis muretult ringi ja silmitses kaupluste silte, samal ajal aga ei lasknud silmast tundmatu naise