Nevski prospekt. Nikolai Gogol

on>

      NEVSKI PROSPEKT

      Pole midagi kaunimat Nevski prospektist, vähemalt Peterburis mitte: Peterburile on Nevski kõik. Mis puudukski tal, sel meie pealinna aul ja uhkusel? Ma tean, et ükski Peterburi kahvatu ja ametlik elanik ei vahetaks Nevski prospekti ka kõigi maailma hüvede vastu. Mitte ainult see, kes on kahekümneviie-aastane, kel on toredad vurrud ja imeväärselt õmmeldud saterkuub, vaid ka see, kel on lõua otsas valgeid karvu ja pea on sile nagu hõbedane taldrik, ka see on Nevski prospektist vaimustuses. Ja daamid! Oo, daamidele meeldib Nevski prospekt veel enam. Ja kellele ta õige ei meeldiks? Vaevalt saad astuda Nevski prospektile, kui juba tunned aina lõbustuste hõngu. Kui sul olekski ajada mõni tarvilik, möödapääsematu asi, astunud Nevskile, sa kindlasti unustad igasugused asjad. See on ainuke koht, kus inimesed näitavad endid ilma vajaduseta, koht, kuhu neid pole kihutanud häda ja merkantiilne huvi, mis hõlmab kogu Peterburi. Paistab, et inimene, keda kohtad Nevski prospektil, on vähem egoistlik kui Morskajal, Gorohhovajal, Liteinajal, Meštšanskajal või teistel tänavatel, kus ahnus, omakasupüüd ja häda väljenduvad nii jalakäijais kui tõldades ning troskades kihutajais. Nevski prospekt on Peterburi üldine kommunikatsioonikeskus. Siin Peterburi või Viiburi linnaosa elanik, kes pole aastaid külastanud oma sõpra Liivade peal või Moskva väravate juures, võib olla kindel, et kohtab teda tingimata. Ükski aadresskalender ega teadetekontor ei anna nii kindlat informatsiooni kui Nevski prospekt. Kõikvõimas Nevski prospekt! Ainus meelelahutus lõbustuste poolest vaeses Peterburis! Kui puhtaks pühitud on ta trotuaarid ja, jumaluke, kui paljud jalad on jätnud sinna oma jäljed! Väljateeninud soldati kohmakas porine saabas, mille raskuse all paistab purunevat isegi graniit, miniatuurne, õhkkerge kingake noore daami jalas, kes oma pead pöörab säravate poeakende nagu päevalill päikese poole, lootustest täidetud lipniku tärisev mõõk, mis jätab sinna terava kriimustuse – kõik valab sinna välja oma tugevuse või nõrkuse võimu. Kui kiire fantasmagooria toimub seal üheainsa päeva jooksul! Kui palju muudatusi talub ta üheainsa ööpäevaga! Algame kõige varasema hommikuga, millal kogu Peterburi lõhnab kuumadest, äsjaküpsetatud leibadest ja on täidetud räbaldunud kleitides ja saloppides vanaeitedega, kes panevad toime oma rünnakuid kirikuile ja kaastundlikele vastutulijaile. Sel ajal on Nevski prospekt tühi; tüsedad äriomanikud ja nende komiid alles magavad oma hollandi särkides, või seebitavad oma suursuguseid põski ja joovad kohvi; kerjused kogunevad kondiitriäride uste taha, kus unine teener, kes eile kärbsena lendas šokolaadiga ringi, ronib, luud käes, ilma kaelasidemeta välja ja pillub neile kuivanud pirukaid ja toidujäätmeid. Tänavail venib tarvilik rahvas; mõnikord lähevad Nevskilt läbi vene külamehed, kes ruttavad tööle, jalas üleni lubjaga pritsitud saapad, mida ei suudaks puhtaks pesta isegi oma puhtuse poolest tuntud Katariina kanal. Sel ajal tavaliselt pole daamidel seal sünnis käia, sest vene rahvas armastab tarvitada sääraseid teravaid väljendeid, mida nemad ei kuule arvatavasti isegi teatris. Mõnikord loivab mööda unine ametnik, portfell kaenlas, kui tema tee departemangu juhtub minema üle Nevski prospekti. Võib kindlasti öelda, et sel ajal, see on kuni kella 12 ei ole Nevski prospekt kellelegi eesmärgiks, vaid on ainult abinõuks; ta täitub järk-järgult isikutega, kel on omad tööd, omad hooled, omad mured, kuid kes hoopiski ei mõtle temast. Vene külamees kõneleb kümnesest või seitsmest vaskkrossist, taadid ja eided vehklevad kätega või kõnelevad iseenestega, mõnikord küllalt mõjuvate žestidega, kuid keegi neid ei kuula ega naera nende üle, välja arvatud vahest poisikesed puuvillriidest kitleis, kes jooksevad nagu välk mööda Nevski prospekti, tühjad toobid või äsja valmissaanud saapad käes. Sel ajal, ükskõik mis teil ka ei oleks seljas, kas või nokatsmüts kübara asemel, või krae liiga palju kaelasideme alt väljas – keegi ei paneks seda tähele.

      Kell 12 teevad Nevski prospektile vallutusretke igast rahvusest guvernöörid oma batistkraedes kasvandikega. Inglise Jones’id ja Prantsuse Coq’id kõnnivad käe-alt kinni nende isalikule hoolitsusele usaldatud kasvandikega ja seletavad neile sündsa soliidsusega, et kaupluste sildid on tehtud selleks, et nende varal oleks võimalik teada saada, mis leidub kauplustes endis. Guvernandid, kahvatud missid ja roosad slaavitarid, sammuvad väärikalt oma kergelt kekslevate tüdrukukeste taga, käskides neid hoida õlga veidi kõrgemal ja kõndida sirgelt; lühidalt öelda, Nevski prospekt on sel ajal pedagoogiline Nevski prospekt. Kuid mida lähemale kella kahele, seda vähemaks jääb guvernööride, pedagoogide ja laste arv: lõpuks nad surutakse välja nende hoolitsejate isade poolt, kes kõnnivad käe-alt kinni oma kirevate, mitmevärviliste, nõrganärviliste kaaslannadega. Vähehaaval liituvad nende seltskonnaga kõik, kes on lõpetanud oma küllalt tähtsad kodused toimingud, nagu need, kes on: kõnelnud oma arstiga ilmast ja väikesest vinnikesest, mis oli äkki ilmunud ninale, kuulanud ära teated oma hobuste ja oma laste tervise kohta, kes muide osutavad suurt andekust, lugenud läbi kuulutuse ja tähtsa artikli ajalehes linna saabunute ja linnast väljasõitnute kohta ja lõpuks tassi kohvi ja teed joonud; nendega ühinevad ka need, kellele kadestamisväärne saatus on kinkinud eriülesannetes ametniku õnnistatud seisuse. Nendega ühinevad ka need, kes teenivad välisasjade kolleegiumis ja paistavad silma oma toimingute ja kommete suursugususega. Jumal küll, kui kauneid ameteid ja teenistusi on olemas! Kuidas nad ülendavad ja kaunistavad hinge! Kuid paraku! Mina ei teeni kuskil ja mul puudub nauding näha ülemuste peent käitumist minuga. Kõik, mida te iganes ei kohtaks Nevski prospektil, kõik on täis viisakust: mehed kõnnivad, üll pikad saterkuued, käed taskuisse torgatud, daamidel on roosad, valged, helesinised redingotid ja kübarad. Siin te kohtate ainulaadseid põskhabemeid, mis on ebatavalise ja imekspanemisväärse osavusega kaelasideme vahele pistetud, kohtate põskhabemeid – sametisi, atlass-siidiseid, musta nagu soobel või süsi, kuid paraku ainult välisasjade kolleegiumile kuuluvaid. Teiste departemangude teenistujaile on ettenägevus keeldunud andmast musti põskhabemeid, nad peavad oma suurimaks meelepahaks kandma ruskeid. Siin te kohtate imeväärseid vurrusid, mida ei suuda kirjeldada ükski sulg, ei suuda kujutada ükski pintsel; vurrusid, milledele on pühendatud parem osa elust, mis on pikkade valvamiste esemeks nii päeva- kui ööajal; vurrusid, milledele on välja valatud kalleimaid lõhnu ja aroome, mida on võidnud hinnalisimad ja haruldasimad pumatid; vurrusid, mis ööseks keeratakse peenesse siidpaberisse; vurrusid, milledega nende possessoreid seob kõige liigutavam poolehoid ja mida kadestavad möödujad. Tuhat liiki kübaraid, kleite, kirjusid kergeid rätte, mis säilitavad oma naissoost omanike poolehoiu teinekord tervelt kaheks päevaks, võivad pimestada ükskõik keda Nevski prospektil. Paistab, nagu terve liblikate meri oleks tõusnud lilledelt ja hõljuks särava pilvena meessoo mustade põrnikate kohal. Siin te kohtate sääraseid taljesid, mida te isegi unes pole kunagi näinud: peened, kitsad taljed, mitte põrmugi jämedamad pudelikaelast, keda kohates astute aupaklikult kõrvale, et neid mitte kuidagimoodi oma viisakuseta küünarnukiga kogemata tõugata; teie südant valdab arglik hirm, et viimati teie ettevaatamatu hingamine murrab kuidagi katki looduse ja kunsti kauneima teose… Ja milliseid daamikäiseid te kohtate Nevski prospektil! Ah, mis imeline ilu! Nad on veidi sarnased kahe õhupalliga, nii et daam võiks järsku õhku tõusta, kui teda mees kinni ei hoiaks, sest daami on õhku tõsta niisama kerge, nagu tõsta suu juurde šampanjaga täidetud pokaali. Vastastikustel kohtumistel ei kummarduta kuskil nii suursuguselt ja sundimatult kui Nevski prospektil. Siin kohtate ainulaadset naeratust, kunsti ülimat tippu, mõnikord säärast, et võite mõnust lausa ära sulada, teinekord säärast, et tunnete enda olevat järsku maast madalama ja lasete pea norgu, mõnikord säärast, et tunnete end seisvat kõrgemal Admiraliteedi tipust ja tõstate pea püsti. Siin kohtate neid, kes vestlevad kontserdist või ilmast ebahariliku suursugususega ja oma väärtuse tundmisega. Siin te kohtate tuhandeid arusaamatuid karaktereid ja nähtusi. Looja! milliseid kummalisi karaktereid kohtab Nevski prospektil! On palju sääraseid inimesi, kes teid kohates tingimata silmitsevad teie saapaid, ja kui olete möödunud, siis pöörduvad ümber, et vaadata teie kuuehõlmu. Ma ei suuda tänapäevani mõista, miks see nõnda on. Algul ma arvasin, et nad on kingsepad, kuid oh ei: enamasti nad teenivad mitmesugustes departemangudes, paljud neist võivad suurepäraselt kirjutada vahekirju ühest kroonuasutisest teise; või jälle nad on inimesed, kelle tööks on jalutamine, ajalehtede lugemine kondiitriärides, ühesõnaga, enamikus korralikud inimesed. Sel õnnistatud ajal, kella 2-st 3-ni lõunal, mil Nevski prospekti võib nimetada liikuvaks pealinnaks, toimub kõigi paremate inimlike toodete peamine näitus. Üks näitab keigarlikku saterkuube parima piibriga, teine – kaunist kreeka nina, kolmas esitleb suurepärast põskhabet, neljas – paari keni silmi ja üllatavat kübarat, viies – talismaniga sõrmust väikeses edevas sõrmes, kuues – jalakest võluvas kingakeses, seitsmes – imestustäratavat kaelasidet, kaheksas – vurrusid, mis panevad jahmuma. Kuid kell lööb kolm, ja näitus lõpeb, rahvas hakkab hõrenema… Kell kolm