Muinasjutte. Jakob Grimm

võttis kaasa kaksteist särki, asus teele ja sattuski sellesse samasse pimedasse laande. Kui ta oli terve päeva käinud, jõudis ta õhtu eel nõiutud onnikese juurde. Ta astus onni ja nägi seal poissi, kes küsis tema käest:

      «Kust sa tuled ja kuhu lähed?» Ta pani imeks, et tüdruk oli nii ilus, et tal oli seljas kuninglik kleit ja laubal kuldtäht.

      «Ma olen kuningatütar,» vastas tüdruk, «ja otsin oma vendi ning otsin neid kõikjalt ilmas, kus on sinine taevas, kuni leian nad»

      «Mina olen su noorim vend Benjamin.»

      Tüdruk puhkes rõõmu pärast nutma ja Benjamin samuti, ning nad hakkasid teineteist suudlema ja kallistama. Ja poiss ütles:

      «Kallis õde, ma pean sind hoiatama, et me vendadega tõotasime tappa iga tüdruku, keda me kohtame, sest tüdruku pärast pidime me lahkuma oma kuningriigist.»

      «Mis siis ikka, ma suren hea meelega,» ütles tüdruk, «kui saan sellega päästa oma kaksteist venda.»

      «Aga ma ei taha, et sa sured; peida end sellesse vaati, kuni mu üksteist venda koju tulevad, küllap ma nad kuidagi ümber veenan.»

      Nii tüdruk tegigi. Kui saabus öö, tulid vennad jahilt tagasi ja neid ootas valmis õhtusöök. Nad istusid lauda, hakkasid sööma ja küsisid Benjamini käest:

      «Noh, mis uudist sul on?»

      «Aga kas te ise midagi ei tea?» küsis Benjamin.

      «Ei,» vastasid vennad.

      Ja Benjamin jätkas:

      «Teie olite metsas ja mina jäin koju, aga ma tean rohkem kui teie.»

      «Noh, räägi siis meile ka.»

      «Hästi,» ütles ta, «kuid lubage mulle, et esimest tüdrukut keda me kohtame, me ära ei tapa.»

      «Jah,» hüüdsid need, «me anname talle armu, ainult räägi meile kõik ära.»

      Ja Benjamin ütles:

      «Meie õde on siin.»

      Ta tõstis vaadilt kaane ja sealt astus välja kuningatütar oma kuninglikus riietuses, kuldne täht laubal; ja ta oli ilus, nii hell ja armas. Nad kõik olid rõõmsad, langesid talle kaela, hakkasid teda suudlema ja kogu südamest armastama.

      Ja tüdruk jäigi koos Benjaminiga onni elama ja abistas teda majapidamises. Teised vennad käisid metsas, püüdsid metskitsi, lindusid ja tuvisid, et oleks midagi süüa, aga õde koos Benjaminiga tegi toidu valmis. Tüdruk käis hagu korjamas, et saaks toitu keeta, ja korjas juurvilja asemel igasuguseid rohttaimi ja pani herneid ahju, et kui vennad koju tulevad, oleks neil õhtusöök valmis. Ta hoidis onni puhta ja korras, tegi voodeid, et need oleksid puhtad ja värsked; ja vennad olid alati väga rahul ja elasid temaga kõik väga ja väga sõbralikult.

      Ükskord Benjamin ja ta õde valmistanud toreda lõuna, ja kui kõik olid koos, istusid nad lauda, sõid ja jõid ning olid lõbusad ja rõõmsad.

      Kuid nõiutud onni kõrval oli väike aed, seal kasvas kaksteist liiliat; tüdruk tahtis teha vendadele meelehead, ta murdis kaksteist liiliat, et kinkida igale vennale pärast lõunat ühe lille. Kuid vaevalt oli ta liiliad murdnud, kui otsekohe muutusid kaksteist venda kaheteistkümneks kaarnaks; nad tõusid metsa kohale ja lendasid minema, ühtlasi kadusid ka onn ja aed.

      Vaene tüdruk jäi jumala üksi pimedasse metsa.

      Ta vaatas ringi ja nägi – tema ees seisab vanaeit ja ütleb:

      «Mis sa, lapsuke, nüüd tegid? Miks murdsid need kaksteist valget liiliat? Need olid ju su vennad, nüüdsest on nad igaveseks kaarnateks moondunud.»

      Tütarlaps hakkas nuttes teda küsitlema:

      «Aga kas pole mingit rohtu, et neid päästa?»

      «Ei ole,» vastas vanaeit. «On vaid üks võimalus kogu ilmas, kuidas neid päästa, aga see on nii raske, et sa ei suuda seda niikuinii teha: sa pead tervelt seitse aastat vaikima, sa ei tohi ei naerda ega rääkida; aga kui sa lausud ühe sõnagi kas või üks tund enne aja möödumist, siis on kõik kadunud: ainus sõna võib tappa su vennad.»

      Tütarlaps mõtles: «Ma tean kindla peale, et ma päästan nad.» Ta läks ja otsis üles ühe kõrge puu, ronis selle otsa ja hakkas seal kuduma; ta ei rääkinud ega naernud.

      Ja juhtus selsamal ajal just sealsamas metsas jahti pidama kuningas, ja tal oli suur hurdakoer; see jooksis puu juurde, mille otsas istus tütarlaps, ja hakkas selle ümber hüppama, niutsuma ja haukuma. Kuningas kappas puu juurde, nägi seal imeilusat kuningatütart, kuldne täheke laubal, ning oli nii hämmastunud tema ilust, et küsis temalt, kas ta ei taha talle naiseks tulla.

      Tütarlaps ei vastanud midagi, ainult noogutas kergelt. Siis ronis kuningas puu otsa, aitas tütarlapse alla, pani ta sadulasse ja viis enda juurde koju. Ja nad pidasid suure rõõmu puhul toredad pulmad. Aga pruut ei rääkinud sõnagi ega naernud.

      Nad olid juba kaks aastat rõõmsalt ja külluses koos elanud, aga siis hakkas kuninga ema – kuid see oli õel naine – noore kuninganna kohta laimujuttu ajama; ja kord ütles ta kuningale:

      «See on ju lihtne kerjustüdruk, kelle sa endaga kaasa tõid, ja kes seda teab, milliseid õelaid mõtteid ta salaja haub. Kuigi tumm, võiks ta vähemalt kordki naeratada, aga kes kunagi ei naera, sellel on südametunnistus must.»

      Algul kuningas ei tahtnud seda uskuda, aga vanaeit jäi endale kindlaks, süüdistas kuningannat igasugustes pahades asjades ja lõpuks veenis kuninga ära; ja see mõistiski tüdruku surma.

      Juba tehti hoovi suur tuleriit, millel tüdruk pidi ära põletatama. Ja kuningas seisis lossitorni akna juures ning vaatas sealt välja, pisarad silmas: ta armastas endiselt kuningannat väga. Tüdruk seotigi posti külge ja leegid hakkasid oma punaste keeltega tema riideid limpsima, – ja see juhtus just sel hetkel, kui seitse aastat oli täis saanud. Ja äkitselt kuuldus õhust tiibade kohinat – kaksteist kaarnat lendasid kohale ja laskusid maha; vaevalt said nad maad puudutada, kui muutusid taas kaheteistkümneks vennaks, keda tüdruk oli päästnud. Nad loopisid tuleriida laiali, kustutasid leegid, vabastasid oma armsa õekese ja hakkasid teda suudlema ja kallistama.

      Ja nüüd, kui ta võis jälle rääkida, ütles ta kuningale, miks ta oli kogu aeg vaikinud ja kunagi polnud naernud. Kui kuningas sai teada, et kuninganna pole milleski süüdi, rõõmustas ta, ja nad kõik hakkasid koos elama ning tundsid elu üle rõõmu kuni surmani. Aga õel ämm toodi kohtu ette ja pandi koos madudega keeva õli sisse tünni, ning ta surigi vaevarikkasse surma.

      IGASUGU LIHTRAHVAS

      Kord ütles kukk kanale: «Nüüd on pähklid juba valmis. Läki koos sinuga mäele ja sööme kordki kõhu pähkleid täis, kuni orav pole neid laiali tassinud.»

      «Hästi,» oli kana ka nõus, «läki, laskem neil hea maitsta.»

      Ja nad läksidki koos mäele – aga oli veel päris valge – ja jäid sinna õhtuni. Noh, ega ma ju ei tea, kas nad sõid kõhu liiga kõvasti täis või kukkusid uhkustama, aga lühidalt öeldes, koju tagasi nad jala enam minna ei tahtnud. Ja kukk tegi pähklikoorest tõlla. Kui tõld valmis sai, istus kana sinna sisse ja ütles kukele:

      «Rakenda nüüd ennast ette ja hakka vedama.»

      «Mis sa küll välja ei mõtle?» lausus kukeke. «Ei, enne lähen ma jala koju, aga ennast ette ma ei rakenda, sellist kokkulepet meil polnud. Võib-olla ma olen nõus pukki kutsariks minema, aga enda seljas tõlda vedama ei hakka – see asi küll läbi ei lähe.»

      Nad vaidlesid seal omavahel, aga samal ajal prääksus nende peale part:

      «Hei, teie vargad, kes teil lubas minu mäe peal pähklipuu otsa ronida? Hoidke end, teil läheb kehvasti!» ja ta hakkas ammuli nokaga kukekese poole tatsama.

      Aga ega kukeke ka laisk olnud, ta lõi noka ja kannustega parti, ja nii kõvasti, et part hakkas armu paluma, ning karistuseks pidi ta end tõlla ette rakendama.

      Kukeke istus kutsariks pukki ja hakkas parti taga kihutama. «Nõõ,