Muinasjutte. Jakob Grimm

ta ja kaotanud kannatuse, läks linna lihuniku juurde oma raha nõutama. Lihunik arvas, et mees teeb nalja, kuid talumees lausus:

      «Ei, asi on naljast kaugel, ma tahan oma raha kätte saada. Kas siis suur hurt ei toonudki teile hiljuti koju tervet loomakeret?»

      Selle peale lihunik vihastas, haaras luua ja ajas talumehe toast välja.

      «Oot, oot,» lausus talumees, «veel pole õigus ilmast kadunud!» Ta läks kuningalossi ning hakkas paluma kuninga jutule. Ta viidi kuninga ette – see istus seal koos oma tütrega – ja kuningas küsis, mis häda on teda tabanud.

      «Oh,» lausus talumees, «konnad ja koerad võtsid mult kogu vara, aga lihunik tahtis mulle luuavarrega tasuda,» ja rääkis ära kõik nagu oli. Selle peale hakkas kuningatütar naerma, ja kuningas lausus talumehele:

      «Selles asjas ma sind aidata ei oska, aga see-eest pead sa mu tütre endale naiseks saama: ta pole sünnist saadik veel kordagi naernud, ja ma lubasin anda ta mehele sellele, kes ta naerma ajab. Võid tänada Jumalat selle õnne eest.»

      «Oo,» vastas talumees, «mis ma temaga peale hakkan: mul on kodus naine, sellest on mulle küllalt, kui ma koju tagasi jõuan, näib mulle kogu aeg, et igas nurgas istub üks naine.»

      Kuningas sai vihaseks ja lausus:

      «Sa oled mühakas!»

      «Oo, mu kuningas,» vastas talumees, «mis teil härjalt peale härjaliha tahtagi!»

      «Oota!» vastas kuningas. «Sa saad mu käest teistsuguse kingituse. Nüüd kasi minema, aga kolme päeva pärast tule tagasi saad kõik oma viissada kätte.»

      Talumees jõudis ukse juurde, aga valvur ütles talle:

      «Sa ajasid kuningatütre naerma ja saad selle eest midagi head.»

      «Jah,» vastas talumees, «mulle lubati viissada kätte.»

      «Kuule,» ütles sõdur, «anna sellest veidi mulle. Mis sa kogu selle rahaga teed?»

      «Noh, sinu jaoks olen ma valmis kakssada ära andma,» sõnas talumees. «Tule kolme päeva pärast kuninga juurde ja palu, et ta sulle selle välja maksaks.»

      Ka mingi rahavahetaja seisis seal lähedal, ta oli juttu pealt kuulnud, jooksis talumehe juurde, võttis tal kuuest kinni ja ütles:

      «Vaata jumalaimet, milline õnneseen te olete! Vahetan teile raha ära, annan peenraha vastu; mis te nende suurte taalritega ikka teete?»

      «Olgu pealegi,» lausus talumees, «ma annan sulle tervelt kolmsada, aga anna mulle praegu peenraha, kolme päeva pärast klaarib kuningas selle sinuga ära.»

      Rahavahetaja rõõmustas sellise vaheltkasu üle, tõi kogu raha kulunud krossides, kolme sellise krossi eest anti kaks uut. Möödus kolm päeva ja talumees ilmus kuninga juurde nagu oli kästud.

      «Võtke tal kuub seljast,» käskis kuningas, «kohe saab ta oma viissada kätte.»

      «Aga need ei olegi enam minu omad: kakssada kinkisin valvurile, aga kolmsada vahetas üks rahavahetaja mul juba ära – kuningriigilt ei ole mul enam midagi saada,» sõnas talumees.

      Samal ajal astusid sisse valvesõdur ja rahavahetaja ning nõudsid seda, mis talumees oli neile lubanud; ja saidki nad kumbki täpselt niipalju piitsahoopi. Sõdur kannatas välja, aga rahavahetaja kukkus haledalt nutma:

      «Ai, ai, kas need on siis kõlisevad taalrid?»

      Talumees oli jälle kuninga naerma ajanud, tema raev rauges ja ta ütles:

      «Kuna sa jäid oma tasust ilma enne, kui sa selle kätte oleksid saanud, siis annan ma sulle selle asemel vaat mida: mine mu varakambrisse ja võta sealt niipalju kulda kui soovid.»

      Talumees ei lasknud end kaua paluda ja ajas taskud kulda täis, niipalju kui sinna mahtus. Seejärel läks ta kõrtsi ja hakkas seal raha lugema. Rahavahetaja aga tuli talle järele ja kuulis, kuidas talumees enda ette torises:

      «Vaat kus on aga petis see kuningas, tõmbas mind kõvasti alt! Kui ta oleks mulle ka raha andnud, teaksin ma vähemalt, kui palju mul seda on, aga kust ma nüüd tean, kas see on õige summa, mis ma huupi tasku toppisin!»

      «Jumal hoidku,» lausus endamisi rahavahetaja, «ta räägib lugupidamatult meie kuningast, jooksen ja kannan talle sellest ette ja saan selle eest tasu, aga talumees saab lisaks veel karistada.»

      Kuningas kuulis sellest talumehe kirumisest, sai vihaseks ja käskis kutsuda rahavahetaja ja sellel patukoti enda juurde tuua. Rahavahetaja jooksis talumehe juurde:

      «Te peate kohe kuninga juurde ilmuma ja nii nagu siin seisate,» ütles ta.

      «Ma tean ise paremini, kuidas on sünnis minna,» vastas talumees. «Kõigepealt lasen endale uue kuue õmmelda, kas sa arvad, et mees, kellel on nii palju raha taskus, võib välja ilmuda nii vanas ja kantud kuues?»

      Rahavahetaja sai aru, et talumeest ilma uue kuueta kohale ei vii. Ta aga kartis, et kuningal läheb viha üle, kuid temal tuleb tasu järele minna, aga talumees saab nuhelda – ja ta ütles:

      «Ma võin teile sõbramehe poolest veidikeseks ajaks laenata toreda vesti. Mis küll ei teeks inimene ära armastusest ligimese vastu!»

      See meeldis talumehele, ta pani rahavahetaja vesti selga ja läks temaga kaasa. Kuningas teataski talumehele, mida oli rahavahetaja talle ta õelustest ette kandnud.

      «Oo,» lausus talumees, «see, mis rahavahetaja kõneleb, on alati vale, tema käest ära õiget sõna loodagi. Hakkab veel ütlema, et ma panin ka tema vesti endale selga.»

      «Aga muidugi,» hüüdis rahavahetaja. «Kas siis vest polegi minu oma? Kas ma mitte ei laenanud seda teile sõbramehe poolest, et me saaksime kuninga ette ilmuda?»

      Kuningas kuulis seda ja ütles:

      «Ühte meist kahest – kas talumeest või mind – on rahavahetaja alt vedanud,» ja ta käskis talumehele veel kõlisevaid taalreid juurde anda. Aga talumees tuli uues vestis tagasi koju ja ütles:

      «Vaat seekord läks kõik kenasti korda.»

      VEIDRIK MOOSEKANT

      Elas kord veidrik moosekant. Ükskord uitas ta üksi metsas ja heietas igasuguseid mõtteid, aga kui tal enam millegi üle mõelda polnud, lausus ta endamisi:

      «Aeg kulub metsas pikkamööda, oleks vaja leida endale hea seltsiline.»

      Ta võttis viiuli, mis rippus tal seljas, ja hakkas selle peal midagi lõbusat mängima, aga nii, et kuulda oli kogu metsas.

      Õige pea jooksis tihnikust välja hunt.

      «Ahaa, näe ilmuski hunt välja! Teda oleksin ma kõige vähem tahtnud kohata,» lausus moosekant.

      Aga hunt astus ligi ja ütles talle:

      «Oo, mu armas moosekant, kui hästi sa ikkagi mängid! Nii võiksin ka mina mängima õppida.»

      «Seda asja on võimalik ruttu selgeks saada,» vastas talle moosekant, «aga sa pead tegema kõike seda, mis ma sul käsen.»

      «Oo, moosekant,» lausus hunt, «ma kuulan sind, nagu õpilane oma õpetajat.»

      Moosekant käskis tal endale järgneda. Läksidki nad koos ja jõudsid ühe vana tamme juurde; selle sees oli õõs, aga keskelt oli puu lõhki pragunenud.

      «Vaata,» lausus moosekant, «kui sa tahad õppida viiulit mängima, siis pane esimesed käpad prakku.»

      Hunt kuulas sõna, aga moosekant võttis samal ajal ruttu maast kivi ja kiilus hundi mõlemad käpad puulõhesse, ja nii kõvasti, et hunt oli lõksus ega saanud end liigutadagi.

      «Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» lausus moosekant ja läks oma teed.

      Aega läks, mis läks, ja moosekant rääkis jälle endamisi: «Siin metsas aeg aina venib, peab endale teise seltsilise muretsema.» Ta võttis viiuli ja hakkas mängima nii, et kogu mets kajas.

      Õige pea ilmus padrikust välja rebane.

      «Ahaa, näe rebane