Muinasjutte. Jakob Grimm

noor kuningas lausus:

      «Kes teab, võib-olla toob see head. Ärge puutuge teda, see on mu ustav Johannes.»

      Hakatigi pulmi pidama; alustati tantsuga ja mõrsja läks samuti tantsima; ja ustav Johannes jälgis tähelepanelikult ta nägu. Äkitselt läks kuninganna näost valgeks, otsekui surnu, ja kukkus põrandale. Johannes hüppas talle kohe ligi ja viis ta teise tuppa; seal pani ta kuninganna pikali, laskus põlvili ja imes ta paremast rinnast välja kolm tilka verd, ning sülitas selle välja. Ja kohe hakkas kuninganna hingama ja tuli meelemärkusele.

      Noor kuningas nägi kõike, kuid ei suutnud taibata, miks ustav Johannes seda tegi; ta sai vihaseks ja käratas:

      «Visake ta vangikongi!»

      Järgmisel hommikul mõisteti ustav Johannes süüdi ja viidi võllapuu juurde. Kui ta seisis juba tapalaval ja ta pidi üles poodama, lausus ta:

      «Igal süüdimõistetul on enne surma õigus öelda oma viimane sõna: kas ka mina võin seda teha?»

      «Jah,» vastas kuningas, «sa saad selle loa.»

      Ja ütleski siis ustav Johannes:

      «Mind on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, ma olen teile alati ustav olnud,» ja ta rääkis sellest, kuidas ta oli merel kaarnate vestlust pealt kuulanud ja et kõike seda tegi ta selleks, et päästa oma peremees.

      Ja siis hüüdis kuningas:

      «Oo, mu ustav Johannes, ma annan sulle armu! Tooge ta tapalavalt alla.»

      Aga vaevalt oli ustav Johannes viimase sõna öelnud, kui ta surnuna maha kukkus ja kiviks muutus.

      Ja suur mure valdas kuningat ja kuningannat, ning siis lausus kuningas:

      «Oo, kui tänamatu ma olin sellise sügavalt ustava mehe vastu!» Ja ta käskis kiviks muutunud Johannese surnukeha üles tõsta ja selle lossi magamistoas oma voodi juurde panna. Kuningas vaatas seda aeg-ajalt, puhkes nutma ja lausus:

      «Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu ustav Johannes!»

      Möödus mõnda aega ja kuninganna sünnitas kaksikud, kaks poeglast; nad kasvasid suureks ja olid talle rõõmuks. Kord, kui kuninganna oli kirikus, aga lapsed isaga kodus mängimas, vaatas kuningas kurvalt kivisammast, ohkas ja hüüdis:

      «Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu kõige ustavam Johannes!»

      Ja äkki hakkas kivi kõnelema ja ütles:

      «Jah, sa võid mulle elu tagasi anda, kui oled nõus selleks loobuma sulle kõige kallimast maailmas.»

      Ja kuningas hüüdis:

      «Kõik, mis mul ilmas on, olen ma nõus sinu pärast ära andma!» Ja kivi kostis:

      «Kui sa raiud omaenese käega pead otsast oma lastel ja määrid mind nende verega, siis ärkan ma ellu.»

      Kuningas kohkus, kui kuulis, et peab oma armsad lapsed ära tapma, kuid tal oli meeles ka see sügav truudus ja et ustav Johannes oli hukkunud tema pärast. Ta haaras mõõga ja raius omaenese käega maha oma laste pead. Seejärel määris ta kivi nende verega, ja äkki kivi elustus ning ustav Johannes seisis taas elusana ja vigastamatult ta ees.

      Ja ta ütles kuningale:

      «Sinu ustavus saab tasutud,» ja ta võttis laste pead, asetas need keha otsa ja otsekohe olid nad jälle elus, hakkasid hüppama ja mängima, nagu poleks nendega midagi juhtunud.

      Kuningas rõõmustas väga ja nähes et kuninganna on tagasi, peitis ta ustava Johannese ja mõlemad lapsed suurde kappi. Vaevalt oli kuninganna sisenenud, kui kuningas talle lausus:

      «Kas sa kirikus ka palvetasid?»

      «Jah,» vastas kuninganna, «aga ma mõtlesin kogu aeg ustava Johannese peale, sellele, et meie pärast temaga see õnnetus juhtus.»

      Ja kuningas lausus talle:

      «Kallis naine, me võime talle elu tagasi anda, aga selleks peame loovutama oma mõlemad pojad, kes tuleb temast pärast ohvriks tuua.»

      Kuninganna kahvatas, ta süda võpatas, kuid ta ütles:

      «Me oleme talle ta suure ustavuse eest võlgu.»

      Kuningal läks meel rõõmsaks, et kuninganna mõtleb samamoodi, ta läks kapi juurde ja avas selle ning lasi sealt ustava Johannese ja lapsed välja, ning lausus:

      «Jumal tänatud, ta on juba päästetud, ja meie pojukesed on ka jälle meiega,» ja jutustas talle, kuidas kõik oli toimunud. Ja sellest ajast peale elasid nad kõik koos õnnelikult kuni päris surmani välja.

      TULUS TEHING

      Kord ajas talumees oma lehma turule ja müüs ta seitsme taalri eest maha. Koduteel pidi ta tiigi äärest mööda minema, kui äkki kuulis – eemal krooksuvad konnad:

      «Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»

      «Jah,» ütles ta endamisi, «nii nad krooksuvad kuni kaerapõlluni välja. Ei, ma teenisin ju seitse, mitte kaks taalrit.» Talumees jõudis tiigi äärde ja hüüdis konnadele:

      «Kuulge, te lollid loomad! Kas te siis arvutada ei oska? Seitse taalrit, aga mitte kaks.»

      Aga konnad jätkasid vanaviisi:

      «Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»

      «Noh, kui te ei usu võin ma teie eest arvutada.» Ta võttis taskust raha ja luges üle seitse taalrit, kakskümmend neli krossi kõik kokku. Aga konnad ei pööranud tähelepanu tema lugemisele ja krooksusid taas:

      «Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»

      «Ah, kas te siis teate minust paremini?» hüüdis juba täiesti nördinud talumees. «Noh, lugege siis ise,» ja viskas kogu raha konnadele vette.

      Siis jäi ta kaldale seisma ja ootas, kuni konnad raha üle loevad ja taalrid talle tagasi annavad; aga konnad jäid ikka oma juurde ja aina kisasid:

      «Kvaaks, kvaaks kvaaks, kvaaks!» aga raha tagasi ei andnud.

      Mees ootas veel kaua, kuni õhtu jõudis kätte, ja ta pidi koju minema. Siis sõitles ta konni ja hüüdis:

      «Kuulge teie, suure peaga krooksujad ja punnsilmad! Suud on teil suured, te kisate nii, et teid kuuldes hakkavad kõrvad pilli lööma, aga seitset taalrit te ikka kokku ei oska lugeda. Kas te arvate, et ma jäängi siia seisma, kuni te lõpetate?» ja ta läks oma teed, aga konnad kisasid talle ikka veel järele:

      «Kvaaks, kvaaks, kvaaks, kvaaks!»

      Mees jõudis koju täiesti tujutult.

      Aga varsti ostis ta endale uue lehma, tappis selle ära ja arvutas välja, et kui ta liha tulusalt maha müüb, siis saab kätte niisama palju kui oleks maksnud kaks lehma kokku, ja pealekauba veel nahk ka. Ta jõudiski lihaga linna, aga linnavärava juures oli terve koerakari kokku jooksnud ja, kõige ees suur hurt. See jooksis mehe juurde, nuusutas teda ja hakkas haukuma:

      «Auh, auh, auh, auh!»

      Haukus ja haukus, aga talumees ütles talle:

      «Jah, ma saan aru, mis sa öelda tahad: «Anna mulle kah!» Sa palud mult tükki liha, aga mis siis mulle jääb, kui ma sulle annan?»

      Aga koer haukus talle vastu:

      «Auh, auh!»

      «Ega sa vist ise kõike ära ei söö, küsid oma sõpradele ka?»

      «Auh, auh!» vastas koer.

      «Noh, kui sa nii väga peale käid, siis jätan ma sulle liha: ma sind ju tunnen, tean, kelle juures leiba teenid. Vaat, mis ma sulle ütlen: kolme päeva pärast raha olla või muidu läheb sul halvasti. Sa võid raha mulle koju tuua.»

      Ja ta viskas liha koerale ning läks tagasi koju. Aga koerad asusid liha kallale ja haukusid valjusti:

      «Auh, auh!»

      Talumees kuulis seda kaugelt ja mõtles: «Nüüd nad kõik norivad «anna!», aga kõigi eest peab maksma see suur