Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Viimaks sai ta aru täiesti tagasi.

      See juhtus hommikul kell kümme. Oli selge ilm ja päike liikus nagu alati pika heleda vöödina tema toa paremal seinal ja valgustas ukse kõrval olevat nurka. Tema aseme juures seisis Nastasja ja veel üks inimene, kes teda suure huviga silmitses ja kes oli temale täiesti tundmatu. See oli habemega noormees, kuub seljas, välimuse poolest mingisugune kontoriametnik. Praokil uksel piilus perenaine. Raskolnikov ajas enda üles.

      «Kes see on, Nastasja?» küsis ta noormeest näidates.

      «Etskae, üles ärkas teine!» ütles teenija.

      «Ärkasid üles,» kuuldus kontoriametniku suust. Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.

      «Kes… teie olete?» jätkas haige oma pärimist, pöördudes otseteed võõra enda poole. Kuid sel silmapilgul avanes uks jällegi pärani ja oma pikkuse pärast pisut kummardudes astus sisse Razumihhin.

      «Ennäe laevakajutit,» karjus ta sisse astudes, «ikka löön otsaesise ära; aga hüütakse ka korteriks! Sina aga, vennas, ärkasid üles? Just praegu kuulsin Pašenkalt.»

      «Just praegu ärkas,» ütles Nastasja.

      «Just praegu ärkasid teised,» kordas võõras noormees naeratades.

      «Aga kes teie siis ise olete?» küsis tema poole pöördudes äkki Razumihhin. «Mina olen, lubage öelda, Vrazumihhin; mitte aga Razumihhin, nagu mind kõik kutsuvad, vaid Vrazumihhin, üliõpilane, mõisniku poeg, ja tema on minu sõber. Noh, ja kes olete teie?»

      «Mina olen kontoriametnik, kaupmees Šelopajevi juurest, tulin asja pärast.»

      «Olge head, istuge siis toolile.» Razumihhin ise istus teisele toolile, teisele poole väikest lauda. «Seda tegid sa, vennas, hästi, et meelemärkusele tulid,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Juba neljas päev, kui vaevalt võtad kuiva või märga. Teed anti sulle lusikaga. Kaks korda tõin Zossimovi sinu poole. Mäletad Zossimovit? Vaatas su hoolega läbi ja ütles kohe, et tühine asi, – olevat kuidagi pähe löönud või… Mingisugune närviline lollus, ütleb, toit olnud halb, vähe antud õlut ja mädarõigast, sellest siis ka haigus, kuid et pole viga, läheb mööda ja asi tahe. Tubli poiss, see Zossimov! Suuresti hakanud teine juba arstima. Noh, mina teid kinni ei pea,» pöördus ta jällegi kontoriametniku poole, «ehk seletaksite, mis asi teil on? Pea meeles, Rodja, nende kontorist tullakse juba teist korda; kuid enne ei käinud see, vaid keegi teine, kellele me seletasime asja ära. Kes see oli, kes enne teid siin käis?»

      «Peab arvama, et see oli tunaeile. See oli Aleksei Semjonovitš; on teine ka meie kontoris ametis.»

      «Aga tema on küll vist teist arukam, mis te ise arvate?»

      «Jah, nemad on tõepoolest nagu soliidsemad.»

      «Kiiduväärt; noh, jätkake.»

      «Nimelt Afanassi Ivanovitš Vahrušini kaudu, kellest olete, arvan, juba korduvalt kuulnud, teie mamma palvel, meie kontori kaudu on teile rahakaart,» lausus kontoriametnik otseteed Raskolnikovi poole pöördudes. «Sel puhul, kui olete juba arusaamisel, lubage teile kolmkümmend viis rubla kätte anda, sest et Semjon Semjonovitš on Afanassi Ivanovitši käest teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud. On teile see teada?»

      «Jah… mäletan… Vahrusin…» lausus Raskolnikov mõttes.

      «Kuulete: kaupmees Vahrušinit teab?» hüüdis Razumihhin. «Kuidas siis mitte arusaamisel? Aga muuseas märkan ma nüüd, et ka teie olete arukas inimene! Noh! Tarka kõnet on mõnus kuulata.»

      «Nemad ise see ongi, Vahrušin, Afanassi Ivanovitš, ja teie mamma palvel, kes nende kaudu niisugusel kombel kord saatis, ei öelnud nad ka seekord ära ning Semjon Semjonovitšile teatati neil päevil noist paigust, et teile kolmkümmend viis rubla üle antaks, parema ootel.»

      «Noh, see «parema ootel!» kõlas teil kõige ilusamini; mitte halb polnud ka see «teie mamma». Noh, kuidas siis teie arvates on, on ta täiel mõistusel või ei, ah?»

      «Mis minu arvamust nüüd. Ainult mis puutub allkirjasse, siis selle peaksin saama.»

      «Kriipseldab alla! On teil raamat või?»

      «Raamat on siin.»

      «Andke siia. Noh, Rodja, aja end üles. Ma toetan sind; viska allkiri alla, Raskolnikov, võta sulg, sest raha, vennas, on meile praegu magusam kui kärjemesi.»

      «Pole vaja,» ütles Raskolnikov sulge kõrvale lükates.

      «Mida ei ole vaja?»

      «Ei kirjuta alla.»

      «Tohoo, kurat, kuidas siis ilma allkirjata?»

      «Pole vaja… raha… »

      «Mis, raha pole vaja! Noh, vennas, seda sa luiskad, mina olen tunnismees! Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama… jällegi sonib. Siiski, temaga sünnib see ka ilmsi… Teie olete arukas inimene ja meie juhime teda, see on, lihtsalt juhime tema kätt ja nõnda kirjutab ta alla. Hakake peale…»

      «Aga ma võiksin ka teine kord tulla.»

      «Ei, ei; milleks see tülitamine. Te olete arukas inimene… Noh, Rodja, ära pea külalist kinni… näed, ta ootab,» ja Razumihhin tegi tõsiseid ettevalmistusi Raskolnikovi käe juhtimiseks.

      «Lase olla, ma ise…» lausus see ja võttis sule ja kirjutas raamatusse alla. Kontoriametnik ladus raha välja ja läks.

      «Braavo! Aga kas nüüd süüa tahad, vennas?»

      «Tahan,» vastas Raskolnikov.

      «Suppi on teil?»

      «Eilne,» vastas Nastasja, kes kogu aja oli siinsamas seisnud.

      «Kartulitega ja riisiga?»

      «Kartuli ja riisiga.»

      «Tean peast. Too supp siia ja anna ka teed.»

      «Toon.»

      Raskolnikov vahtis sügava imestusega ja töntsi, mõttetu hirmuga. Ta otsustas vaikida ja oodata, mis edasi tuleb. «Näib, nagu ei jampsiks ma,» mõtles ta, «näib, nagu oleks see ilmsi…»

      Paari minuti pärast jõudis Nastasja supiga tagasi ja teatas, et kohe toob ka tee. Supi juurde ilmus kaks lusikat, kaks taldrikut ja kogu serviis: soolatoos, pipratoos, sinep liha juurde ja kõik muu, mida juba ammugi toidu juurde polnud toodud. Laudlina oli puhas.

      «Poleks halb, Nastasjake, kui Praskovja Pavlovna laseks paar pudelit õlut tulla. Me kastaksime keeli.»

      «Noh, oled aga sina väle!» pomises Nastasja ja läks käsku täitma.

      Raskolnikov vahtis ikka metsikult ja tungivalt. Vahepeal istus Razumihhin tema juurde sohvale, võttis kohmakalt nagu karu tal vasema käega peast kinni, olgugi et Raskolnikov isegi oleks võinud enda üles ajada; parema käega tõstis ta supilusika haige suu juurde, enne mitu korda puhudes, et supp ei kõrvetaks. Kuid supp oli ainult soe. Ahnelt neelas Raskolnikov ühe lusikatäie alla, siis teise ja kolmanda. Kui aga Razumihhin mõned lusikatäied oli andnud, peatus ta ja seletas, et mis rohkemasse puutub, siis peab selle üle Zossimoviga nõu pidama.

      Tuli Nastasja ja tõi kaks pudelit õlut.

      «Kas teed tahad?»

      «Tahan.»

      «Too ruttu teed, Nastasja, sest teed, arvan ma, võib juua ka ilma fakulteedita. Ka õlu on siin!» Razumihhin istus toolile, tõmbas supi ja liha lähemale ning hakkas niisuguse isuga sööma, nagu poleks ta kolmel päeval söönud.

      «Mina, vennas Rodja, söön nüüd iga päev siin teie pool lõunat,» pomises ta, nagu seda lubas liha täistopitud suu, «ja see on Pašenka, sinu perenaisuke, kes nõnda kamandab. Ta austab mind kõigest hingest. Mina, mõistagi, ei käi peale, noh, aga ei protesteeri ka. Soo, Nastasja on teega