Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

mil ta käsipuude juures seisis ja eemaletõttavale tõllale hajameelselt ning kurjalt järele vahtis, hõõrudes käega selga, tundis ta äkki, et keegi pistab talle raha pihku. Ta vaatas: elatanud kaupmeheproua, rätik peas ja sikunahast kingad jalas, ning ühes temaga tütarlaps, kübar peas, roheline vihmavari käes, vististi tütar. «Võta, isake, Kristuse nimel.» Raskolnikov võttis ja nemad läksid mööda. Kahekümnekopikaline. Riiete ja välimuse järgi võisid nad teda väga hästi kerjuseks pidada, päris kopikakorjajaks tänaval, aga terve kahekümnekopikalise saamise eest võlgneb ta tänu vist saadud piitsahoobile, mis nende meele haledaks tegi.

      Ta pigistas kahekümnekopikalise pihku, astus sammu kümme ja pöördus näoga Neeva poole, palee poole. Taevas polnud ainustki pilvelaiku, vesi aga oli peaaegu sinine, mida Neeval harva juhtub. Peakiriku kuppel, mille siluett kusagilt paremini ei paista kui siit, sillalt, paarikümne sammu pealt enne kabelit – aina säras, ja läbi selge õhu oli võimalik selgesti vaadelda isegi iga tema ilustist. Piitsalöögist saadud valu vaibus ja Raskolnikov unustas löögi; teda huvitas praegu ainult üks rahutu ja mitte üsna selge mõte. Ta seisis ja vahtis üksisilmi kaugusse; see koht oli talle iseäranis tuttav. Kui ta ülikoolis käis, oli ta harilikult – kõige sagedamini koju tulles – siin seisatanud, et ainiti silmitseda seda tõepoolest suurepärast panoraami, ja et peaaegu iga kord uuesti imetleda üht oma segast ja seletamatut muljet. Nii see oli olnud võib-olla isegi sada korda. Sellest suurepärasest vaatepildist hoovas temasse alati seletamatut külmust; see tore pilt oli temale täis tumma ja kurti hingust… Iga kord imetles ta oma tumedat ja mõistatuslikku muljet, kuid seletuse otsimise lükkas ta ikka edasi tulevikku, end mitte veel usaldades. Nüüd tulid tal äkki meelde tema endised küsimused ja kahtlused ja talle näis, et see ei juhtunud kogemata. Juba ainult seegi tundus talle metsikuna ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda… alles nii hiljuti. Isegi naljakas paistis see, kuna samal ajal valu rinnas pitsitas. Kusagil sügavas, madalas, vaevalt nähtavana jalgade all paistis temale nüüd see endine minevik, endised mõtted, endised ülesanded, endised teemad, endised muljed ja kogu see vaatepilt, tema ise ning kõik, kõik… Näis, nagu tõuseks ta lennul kuhugi kõrgele, ja kõik kadus tal silmist…

      Tehes käega tahtmata liigutuse, tundis ta äkki oma pihku surutud kahekümnekopikalist. Ta tegi peo lahti, vaatas ainiti raha, tõstis käe ja viskas raha vette; siis pöördus ta ümber ja läks koju. Talle näis, nagu oleks ta sel silmapilgul kääridega enda ära lõiganud kõigist ja kõigest.

      Alles õhtuks jõudis ta koju, tähendab, ta oli käinud kõigega kokku kuus tundi. Kust ja kuidas ta tagasi tuli, sellest ei mäletanud ta põrmugi. Värisedes, nagu äraaetud hobune, heitis ta pärast riidest lahtivõtmist sohvale, tõmbas sineli peale ja langes kohe unne…

      Ta ärkas alles videviku aegu hirmsa kisa tõttu. Mu jumal, mis kisa see küll on! Niisuguseid loomuvastaseid hääli, niisugust ulgumist, karjumist, hammastekiristamist, pisaraid, peksmist ja sõimamist polnud ta varemini kunagi kuulnud ega näinud. Ta ei suutnud endale niisugust loomalikkust ja pöörasust ette kujutadagi. Hirmunult ajas ta enda üles ja istus asemele, hinge kinni pidades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält. Ta ulgus, vingus ja hädaldas ning ajas millegipärast härdalt paludes niisuguse kärsituse ja rutuga sõnu suust välja, et võimatu oli neist aru saada, – muidugi vist selleks, et teda enam ei pekstaks, sest teda peksti trepil armuta. Peksja hääl muutus viha ja hullustuse tõttu nii hirmsaks, et ainult veel kähises, kuid ka peksja rääkis midagi ja samuti ruttu, arusaamatult, tõtates ja hingeldades. Äkki lõi Raskolnikov lehena värisema ja tundis selle hääle; see oli Ilja Petrovitši hääl. Ilja Petrovitš on siin ja peksab perenaist! Ta peksab teda jalgadega, taob tema pead vastu treppi, see on selge, see on tunda kõlast, hädakisa ja löökide järgi otsustades! Mis see siis on, on maailm teisipidi pöördunud või? Oli kuulda, kuidas kõikidel kordadel, kogu trepil, rahvast tuli hulgana välja, kostsid hääled, hüüded, tuldi üles, koputati, löödi uksi kinni, joosti kokku. «Aga mispärast, mispärast… ja kuidas on see võimalik?» kordas ta tõsiselt mõteldes, et tema on vist aru kaotanud. Kuid ei, ta kuuleb liiga selgesti!.. On see aga nõnda, siis tullakse varsti ka tema juurde, «sest… vististi on see kõik sellesama pärast… eilse pärast… Issand!» Ta pidi uksele haagi ette panema, kuid käsi ei liikunud… pealegi oli see kasutu! Hirm ümbritses ta hinge jääna, piinas ta vaeseomaks, naelutas paigale… Viimaks jäi müra, mis oli kestnud minutit kümme, pikkamisi vaiksemaks. Perenaine oigas ja ohkis, Ilja Petrovitš ähvardas ja sõimas ikka veel… Kuid viimaks vaikis nähtavasti ka tema; enam pole teda kuuldagi. «Kas tõesti läks ära! Issand!» Jah, ka perenaine läheb ära, ikka veel oiates ja nuttes… näe isegi ukse lõi enda järel kinni… Rahvahulk läheb juba mööda treppi korteritesse laiali, – ohitakse, vaieldakse, hüütakse vastastikku midagi, kõrgendades häält karjumiseni ja vähendades sosistamiseni. «Kuid, mu jumal, on see kõik võimalik! Ja milleks, milleks tuli ta siia!»

      Oimetult langes Raskolnikov sohvale, kuid enam ei saanud ta nahka silmale; nõnda kannatades lamas ta umbes pool tundi; lamas ja tundis piiritu hirmu väljakannatamatut aistingut, mida ta veel kunagi polnud kogenud. Äkki valgustati tema tuba heledasti: Nastasja astus, küünal käes, sisse ja tõi taldrikutäie suppi. Tähelepanelikult teda vaadates ja nähes, et ta ei maga, pani ta küünla lauale ja ladus sinna ka muud asjad: leiva, soola, taldriku ja lusika.

      «Sa pole ju eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ümber, aga ennast piinab palavik.»

      «Nastasja… miks peksti perenaist?»

      Teenija vaatas ainiti talle otsa.

      «Kes peksis perenaist?»

      «Praegu… pool tundi tagasi, Ilja Petrovitš, jaoskonnaülema abi, trepil… Miks ta nõnda peksis ja… mis ta siin käis?..»

      Nastasja silmitses teda vaikides kortsus kulmul ja seisis nõnda tükk aega. Raskolnikovil hakkas sellest silmitsemisest väga halb, peaaegu hirm.

      «Nastasja, miks sa vaikid?» lausus ta viimaks nõrgal häälel aralt.

      «See on veri,» vastas teenija viimaks tasa ja nagu endamisi.

      «Veri!.. Missugune veri?» pomises Raskolnikov kahvatudes ja seina poole nihkudes. Nastasja vaatas teda endiselt vaikides.

      «Keegi ei peksnud perenaist,» rääkis teenija jällegi karmilt ja kindlal toonil. Raskolnikov vaatas vaevalt hingates temale otsa.

      «Ma ise kuulsin… ma ei maganud… ma istusin,» rääkis ta veel aremalt. «Ma kuulasin tükk aega… Ülema abi oli siin… Kõik jooksid trepile kokku, kõigist korteritest…»

      «Keegi ei käinud siin. Veri karjub sinus. See on siis, kui tal pole pääseteed ja hakkab maksas tarretama, siis tulevadki viirastused… Kas süüa tahad või ei?»

      Raskolnikov ei vastanud. Nastasja seisis ikka veel tema juures, vahtis teda üksisilmi ega teinud minekut.

      «Anna juua… Nastasjake.»

      Teenija läks alla ja tuli natukese aja pärast veega valges savikruusis tagasi; kuid mis pärast juhtus, seda Raskolnikov enam ei mäleta. Mäletas ainult, kuidas ta korra külma vett rüüpas ja kruusist ka rinnale valas. Pärast seda kaotas ta meelemärkuse.

III

      Siiski, ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris meelemärkuseta: see oli palavikuline seisukord, ühes jampsimise ja poolteadvusega. Nii mõndagi tuli talle pärast meelde. Kord näis talle, et tema ümber koguneb palju rahvast ja teda tahetakse võtta ning kuhugi välja viia ning tema pärast vaieldakse ja riieldakse väga. Kord on ta äkki üksipäini toas, kõik on ära läinud; teda kardetakse ja ainult vahel harva avatakse pisut uks, et läbi prao teda vaadata; teda ähvardatakse, räägitakse isekeskis milleski kokku, naerdakse ja osatatakse. Nastasjat mäletas ta sagedasti enese juures olnud olevat; veel eraldas ta teistest kedagi nagu üsna tuttavat, aga keda just, seda ei aimanud ta kuidagi ja tal tõusis igatsus selle järele, isegi nuttis tema pärast. Mõnikord näis talle, et ta lamab juba kuu aega; teinekord – et ikka kestab