Mandala. Tõnu Õnnepalu

ema tuleb järjekordse hiirega. Kõigile poegadele ei taha hästi jätkuda, kostab urinat, susinat, üks on hiire enda kätte saanud, teistele ei anna. Arvata võib, et kõik need väikesed karvakerad suureks ei kasva. Emakassil pole sinna midagi parata. Ta teeb, mis võib.

      Sest kunagi ei tea. Tihti on juhtunud, et inimene kaob, maja on külm, koguni lukus, lakapealne on ainus peavari, mööduvad päevad, isegi kuud, aga siis ühel päeval on inimene tagasi. Kas see inimene, kes kadus, või mõni teine – kasse on tal ikka vaja. Et inimene ilma kassideta hakkama ei saa, on iseenesestmõistetav. Nii et esialgu tasub paigale jääda. Üldiselt ongi kassil niisuguses olukorras kaks valikut. Jääda paigale ja olla kohe hakkamas, kui inimene jälle majja tuleb (sest muidu võib mõni võõras kass veel koha ära võtta!). Või otsustada, et nüüd aitab, lähen vaatan endale uue inimese.

      Inimene võib kaduda, maja võib jääda tühjaks ja jäädagi, üldse maha laguneda, ka terve küla võib tühjaks jääda – inimestest, hobustest, lehmadest-lammastest, kukkedest-kanadest, isegi va koertest (juhtuks seda viimast vaid sagedamini!) – aga päris ära inimesed ikka ei kao. Kuskil on neid alati. Tuleb vaid võtta õige suund. Ja minna. Sest kassile pole sisse ehitatud mitte ainult nurrumasin, vaid ka kompass ja kaart. See tähendab, midagi veel paremat kui kompass ja kaart. Kui ta piisavalt keskendub, võib ta võtta ja minna joonelt õiges suunas, tippida oma väikestel jalgadel üle põldude, läbi metsade, üle kraavide, isegi soode. Muidugi, tihti tuleb ringi minna ja vahel peab vaatama, mis seal krabistab…

      Aga kõigepealt tuleb ikkagi minema hakata. Me ei tea, millise otsuse ja millal tegi Emakass, millise otsuse igaüks kes teab mitmest noorest kassipojast. Sest need otsused on kassil alati enda teha, ole sa vana emakass või alles noor poeg. Ainult päris väike kassipoeg ei otsusta veel midagi, tema eest otsustab mamma. Aga see väike must elukas, valge tähn rinna ees ja keeleots alati natuke suust väljas, ei olnud enam nii väike. Oli kuidas oli, ta läks.

      Muidugi ei asunud Emakassi laut kuskil täiesti inimtühjas paigas. Lauda ümber olid suured põllud, põllu taga mets, nagu ikka. Aga põldude vahel leidus ka inimeste maju. Sest kes need põllud siis sinna teinud oli? Ikka inimene. Tõsi, see oli juba väga-väga ammu. Seda aega ei mäletanud enam isegi inimesed, kassidest rääkimata. Kunagi oli seal mühanud mets, käinud vaid hundid ja põdrad, suur metsakiisu ilves – ei inimest, ei kassi. Aga see oli tõesti väga ammu, sest Küla oli selles paigas olnud ka juba väga kaua. Vähemalt kaheksasada aastat, aga kindlasti palju kauem. Lihtsalt kaheksasada aastat tagasi oli sinnakanti juhtunud üks munk ja selle küla nime üles kirjutanud. Sellepärast valmistusidki Küla viimased järelejäänud elanikud varsti suurt juubelit tähistama. Kassiperspektiivist vaadatuna – mis see kaheksasada aastat siis ära ei ole ja kas tasub ühe munga kirjatööst kohe nii suurt numbrit teha… Aga inimlikult võttes: tühjeneva ja hääbuva küla elus pole enam ju kuigi palju sündmusi (pulmi, peiesidki), mille puhul kokku tulla, sülti keeta ja õlut teha. Nii et olgu pealegi kaheksasada.

      Too munk ei tulnud tookord kaheksasada aastat tagasi muidugi üksi, temaga oli kaasas hulk mehi ja hobuseid. Meestel olid mõõgad, odad, vibud, kirved (inimestel ju õigeid küüsi pole!). Nad tõid Küla inimestele uue jumala. Küla oli siis muide nii suur ja ilus, et nad isegi ei põletanud seda maha (veel üks põhjus juubelit tähistada!). Kassidel vedas. Majad jäid alles, lakad, aidad, hiired. Et seal kasse juba oli, selles pole meil mingit põhjust kahelda, mis siis, et munk neid sõnagagi ei maini. Aga ta kirjutab „suur ilus küla” ja see lihtsalt ei saa tähendada midagi muud kui palju kasse, nii musti kui halle, kirjuid kui vöödilisi, kõutse, emakasse, poegi lugemata arvul. Mungal jäid nad lihtsalt kahe silma vahele. Sest need mungad! Teate ju isegi, millised unistajad, fantasöörid nad tihti olid. Lausa nagu tänapäeval kirjanikud.

      Mis aga puutub tolle paiga, väikese musta kassipoja sünnikihelkonna ajalukku, siis on see igal juhul väärikas ja kassirohke. Et too munk oma külaskäiku ise siiski välja ei mõelnud, näitab muuseas ka sajandeid hiljem rahvaluulekogujate poolt üles kirjutatud laul uue jumala toomisest, mis seda sündmust omal kombel valgustab. Uus jumal tulnud laulu järgi nimelt väikese poisikese kujul. Poisikene olnud munga selja taga hobuse laudjal. See poisike jäänud siis Külasse elama ja rahvas ehitanud talle kiriku, kus sai hakata teda kummardamas käima. Poisikesele pidi tooma kümnenda osa rukkist, nisust, odrast, õllest, lammastest, sigadest, õhvakestest, nende lihast ja rasvast, mesilaste meest ja vahast, üldse kõigest, ainult kassipoegadest mitte. Neid oli tal omalgi küllalt. Ja ega poisike ise ka kitsi olnud: kaks korda aastas tegi ta rahvale peo, söötis ja jootis neid hea ja paremaga.

      Siis aga võtnud see poisike kätte ja kirjutanud raamatu. Rahvas hakanud hoopis seda raamatut kummardama, jätnud jumala enda unarusse. Jumal vihastanud selle peale, läinud külast ära, ehitanud endale metsa taha allika äärde mõisa ja hakanud sealt rahvast kamandama. Nüüd pidi talle toodama juba kõik, mis vähegi tuua kannatas ja teinekord rohkemgi. Uus kord olnud väga vali. Teise lauluvariandi järgi olnud see aga hoopis poisikese vaenlane vanatühi, kes mõisa tegi ja sealt rahvast sundima hakkas. Igal juhul, kassidelt ei nõudnud ka mõisnik ei kümnist ega teopäevi ega midagi. Nende elus muutus uue jumala tulekuga väga vähe.

      Kuid see siin pole koht, kus jutustada veel kord inimajalugu, mis on teadagi üks tüütu ja igav veriste võitluste kroonika. Tõsi, pole see kasside ajalugu ka nii rahumeelne ühti. Näiteks härra ja proua N. – i kuulus kõuts Kriimu oleks võinud vanas põlves jutustada pikki lugusid nii enda kui oma esivanemate lahingutest, näidata nende tunnismärke: tal polnud lõpuks enam kumbagi kõrva ja et ta oli ühest jalast pisut lombakas, tundus, nagu astuks ta väärikalt kepi najale toetudes, justkui mõni vana rüütel või marssal.

      Igatahes, ka Küla, mille ajaloost kuulsime munga ja rahvalegendi vahendusel, oli hiljem siiski mitu korda maha põletatud. Aga alati olid inimesed ta uuesti üles ehitanud, härgade ja hobuste abiga põllud uuesti üles harinud ja kasside asustus selles paigas ei ole päriselt katkenud vist vähemalt tuhande viiesaja aasta jooksul. Kuid Küla jäi Emakassi laudast liiga kaugele. Hiljem ei kujutanud see kass Rulli jaoks muidugi mingit vahemaad, aga siis oli ta alles peenevõitu saba ja peenevõitu jalgadega, muidu ka mitte just priske must loomake. Pealegi polnud enam mitte november, vaid juba detsember. Lumi oli maha sadanud, mitte veel paks, aga siiski selline, et käpad – saate isegi aru.

      Kuid lauda lähedal põldudel oli tõesti ka üksikuid maju. Kuidas need sinna saanud olid, kas need olid inimesed (ja kassid), kellele külas ei meeldinud elada ja kes tahtsid rohkem omaette olla? Võibolla. Aga paistis ka nii, et kui need inimesed olidki kunagi külast põgenenud ja endale oma väikese riigi rajanud keset välju, olid nad vist siiski hakanud ennast seal üksi tundma, neil oli hakanud igav. Kassid ei tea, mis on igav. Inimesed – paraku liigagi hästi. Nii või teisiti, enamasti olid need majad jälle maha jäetud. Mõnda tuldi veel suveks, võeti linnast üks rumal kasski kaasa, kes maal ainult kartis ja suurima heameelega sügisel jälle oma keskkütteradiaatorite ja sohvapatjade juurde tagasi reisis. Tõsi, mõnega juhtus hoopis see, et temas ärkas iidne verehääl, padjakiisust sai äkki osav ja halastamatu murdja, hiirte ja lindude hirm, kes ei andnudki ennast enam sügisel kätte, ei lasknud puuri toppida ega linna tagasi vedada. Nende kohta öeldi, et läks kaotsi. Või et läks metsikuks. Kõike juhtub.

      Aga nüüd oli detsember. Kõrrepõlde ja karjamaid kattis tüütu valge lumi. Kassid ei ole hingelt talisportlased. Lõppude lõpuks on nende päriskodumaa, nende müütiline häll siiski hoopis heldema ja lahkema päikese all, mis iial ei lase lumel maa peale jääda.

      Lumiste väljade tagant paistab küll paar maja. Aga tuleb sealt ka suitsulõhna? Vaid lumelõhn, vaikus, rebasejäljed põiki üle põllu. Kassipoeg ajab saba ähvardavalt turri, aga astub siiski otsejoones edasi. Saagu mis saab. Sest seal, seal puude taga…

      Ise nad kutsusidki seda maja Kollaseks majaks. Sest kollane ta oli, oli igatahes olnud. Ja ütleme nii, et üldmulje oli endiselt pigem kollane. Selline ooker. Vihm ja päike saavad lõpuks jagu igasugusest inimeste tehtud värvist ja asendavad selle enda omaga, mis on teadagi kõigi värvide ema, kaunis hall. See maja oli siiski veel pigem kollane kui hall.

      Üldse peab selle maja kohta sageli tarvitama sõna „pigem”. Tema paremad päevad olid pigem minevikku jäänud. Siiski nägi ta välja