Mandala. Tõnu Õnnepalu

klaasist. Veebruari lõpu õhtu. Isegi emal ei olnud täna nagu õiget pealehakkamist. Poolik kaelkirjak vedeles laua peal, keegi ei udinud käpaga takunöörikera… Kollases majas ei teatudki seni, et väike must kass neile nii tähtsaks on saanud. Muidu ei viitsinud ei Joosep ega Venna temaga enam väga müradagi. Kui just eriti igav hakkas, siis mõnikord veel… Aga nüüd tundsid kõik, et midagi on nagu puudu. Õhtul hilja enne magamaminekut käis ema ise veel ukse peal kassi hüüdmas. Ei midagi. Nii mindigi magama. Joosep oli küll kindel, et tema magama ei jää, vaid valvab ja kuulatab, kindlasti Kiisu tuleb öösel ja näub ukse taga. Ta kuulataski pingsalt, pea padja pealt üleval. Aga kael väsis ära, silmad väsisid ära. Kui Joosep ärkas, oli väljas juba valge. Ema oli köögis tule pliidi alla teinud, raadio mängis. Venna magas veel. Tavaliselt Joosep siis proovis ka veel natuke magada. Või meelitas Kiisu enda juurde…

      Õige jah! Ta oli krapsti voodist väljas, köögis.

      „Näe, kes meile tuli,” ütles ema pliidi eest kõige harilikuma häälega. Ta oleks tahtnud, et see oleks olnud kõige harilikum hääl.

      Nii saigi Kiisu endale õiguse mõnikord Joosepi teki alla pugeda. Päriselt küll ei tohtinud, aga natuke tohtis ka. Ja Kiisul sai see asi juba kombeks. Aga kui kass on midagi kombeks võtnud, siis katsu sa teda sellest võõrutada! Kui tuli oli toas kustutatud, Venna juba magas nohinal, ilmus Kiisu korraga Joosepi voodi ette. Seda oli rohkem tunda kui kuulda. Joosep imestas alati, kui kuuldamatult väike kass võib liikuda. Kui ta tahab. Ja kui ta tahab, siis jälle joosta sellise müdinaga, nagu oleks karud tuppa lahti lastud. See on siis, kui tal on vaja endast märku anda. Aga Joosepi voodisse tuleb lipsata käratult, see oli Kiisul algusest peale selge. Nojah, pärast, nagu öeldud, võis asi ikkagi käest ära minna. Kas suureks nurrulõrinaks või hoopis müramiseks, mis tihti lõppes väikese küünistamisega, summutatud ja solvunud Ai! – ga Joosepi poolt (ema poolt: „No kas ma pole sulle rääkinud!”), nii-öelda arvamuste lahkuminekuga ja üldse lahkuminekuga. Kiisu magas see öö tugitoolis Joosepi riiete hunnikul, mis hommikul olid siis mõnusalt soojad. Aga vahel juhtus ka nii, et nurrulärin jäi peagi vakka ja hommikul nägi ema hoopis sellist vaatepilti: teki ääre alt paistavad Kiisu sirgus käpad, aga poiss on täitsa teise voodiääre peal, vaata et kukub veel maha. Joosep ise ka kaebas pärast:

      „Kiisu laiutab!”

      Väike küll, aga ruumi võtab nagu ei tea kes!

      Ega see kass enam nii väike polnudki. Vanust oli tal veel alla aasta, aga tegelikult polnud ta enam kassipoeg. Noor kass pigem. Ja tuleb öelda, et ega ta palju suuremaks, mis puutub kere ja saba pikkust, enam kasvanudki. Jäigi selline väikesepoolne. Aga kass pole kass, kui ta ei oska miinustest plusse teha. Kasvõi pisikesi.

      „Oi kui armas väike kass!” hüüatas vähemalt iga teine naissoost inimene esimest korda (tulevast) Rullit kohates, oli ta siis ise väiksem või suurem.

      „Kas ta on alles poeg?”

      Siis pidi seletama, et ei ole, vana kass juba. Jah, Rulli oskab enda ümber elevust tekitada ja tema väikesed mõõtmed, lühikesevõitu ja veidi rõngasse hoidev saba pole iial olnud mitte puudused, vaid aina trumbid. Eks ta ole, peamine on ikkagi julgus. Ja kas kass üldse oskab häbeneda oma saba või keret, kõveraid jalgu või mõnda liigset grammikest? On nagu on. Ja just nii on kõige toredam! Selles on kassid kõigutamatult kindlad.

      Aga on veel üks kõigutamatult kindel asi kasside elus. Märts. Täpsemini, see aeg, mis Kollases majas ja selle ümber parajasti kätte oli jõudnud. Mitte enam talv, mitte veel kevad, aga tegelikult ikka juba natuke kevad. Kui on päike. Kui jälle tuiskab, siis ei tea, rohkem vist talv. Kassidel pole selle jaoks nime, nagu õigupoolest mitte millegi jaoks, aga seda enam on see vääramatu jõud.

      Ja varsti andis see jõud ennast tunda ka Kollase maja asukatele. Ühel õhtul Kiisu isegi ei plaaninud Joosepi juurde magama minna. Üsna varakult juba tippis ta hoopis ukse juurde, nina püsti – õue! Ja ei tulnud ta sealt tagasi ka hiljem, enne magamaminemisaega, kui Joosep teda ukse pealt kutsumas käis.

      Öösel ärkas Joosep üles – nagu ikka vahel, kui õhtul on liiga palju magusat piparmünditeed joodud. Toas oli nii valge, nagu oleks juba hommik. Aga see oli imelik valgus. Oli nagu valgus ja polnud ka. Isegi natuke kõhe. Veel kõhedam oli see hääl, mis väljast kostis. Just nagu keegi nutaks. Ja siis nagu oleks see hoopis mingi tundmatu looma hääl. Oleks nagu inimene ja oleks nagu loom.

      „Ema,” sosistas ta.

      „Emm!” ütles ta juba natuke valjemini.

      „No mis on?”

      „Ema, kuuled, mis hääled need on?”

      Aga nagu kiuste olid hääled parajasti vakka jäänud.

      „Mina ei kuule midagi. Jää nüüd magama. Sa ei karda ju enam. Võib-olla oli öökull.”

      Öökull oli Kollase maja juures sügisel tihti huikamas käinud, öökulli häält Joosep juba teadis. Kindlasti see ei olnud öökull.

      Joosep läks akna juurde vaatama. Kogu õu oli seda imelikku valgust täis. Õunapuude varjud lumel olid teravad nagu päeval päikesega, aga samas polnud seal päriselt valge ka. Üleval taevas säras suur lopergune kuu. Siis kostis kuskilt kuuri poolt eriti vali – mis? Üle kuuvalge lume tuiskas äkki üks vari, teine vari tihedalt kannul.

      „Ema, ema! Mingid loomad on õues!”

      „Ah, need on kassid! Käi nüüd pissil ära ja jää magama.”

      Kassid? Kas kassid teevad siis sellist jubedat häält? Ja need kaks varju tundusid päris suured. Joosep pole küll kindel, et ta praegu julgeks üksi õue minna, kuigi on tõsi, et ta enam ei karda. Ta on ikkagi mees. Aga muide, kus siis nende Kiisu on? Ega ometi seal väljas, nende koledate varjude hulgas?

      „Ema, kuule, nad teevad meie Kiisule haiget!”

      „Ah ei tee. Ära karda, need on Kiisu kosilased, peigmehed.”

      „Kosilased…” Joosep ei teadnud niisugust sõna.

      „Armuvalus kõutsid, noh. Loodus, mis sa teed,” ohkas ema millegipärast kurvalt.

      Kosilased, peigmehed, loodus?

      „Emm, mis see kõutsi on?”

      „Kõuts.”

      „Noh, kõuts.”

      „Isakass. Hea küll nüüd. Mine-mine.”

      Joosep sai üldiselt aru küll, mida ema mõtleb, aga ikkagi see pani teda pead murdma. Eriti veel see armuvalu. Mis valu see küll olla võiks? Kuidagi ei läinud see kõik kokku nende toreda väikse Kiisuga, kes tema kaisus magamas käis ja nöörikera taga ajas, kuni kõik tuba sassis oli (eks nemad Vennaga võtnud ka sellest tagaajamisest natuke osa). Aga nüüd need öised varjud, kisa. Just nagu midagi ohtlikku. Armuvalu…

      Ometi, hommikul oli Kiisu ukse taga, tuli sisse, Kiisu nagu Kiisu ikka. Nühkis isegi innukamalt vastu Joosepi jalgu kui muidu. Sõi natuke kausist, keeras siis tugitooli magama. Oli kohe näha, et täna temast suurt mürajat ei ole. Kiisu ei paistnud kuidagi haavatud olevat, aga väsinud oli ta küll. Joosep lootis vaikselt, et ehk ta sai nüüd „oma õppetunni,” nagu ema vahel neile Vennaga ütles. Ehk ta rohkem ei kipu sinna kõhedasse kuupaistesse!

      Aga väljas polnud päike veel päris loojaski, heitis alles punast kuma üle lumise põllu, kui Kiisu oli jälle krapsti ukse juures, ei olnud enam väsinud, ei hoolinud värskest piimastki kausis, mille Joosep ometi oli pliidiserva peal soojaks lasknud. Sest siis Kiisu lakub limps-limps-limps-limps. Aga kui külm on, võtab harvalt, limps… limps… pika keelega – ei meeldi!

•

      Järgmistel päevadel, kuigi ilm keeras tuisule, oli neid juba päevalgi õues näha. Neid kõutse, kosilasi, peigmehi, armuvalu. Seda loodust! Neid oli vähemalt kolm, üks hullem kui teine. Üks mustavalgekirju oli täitsa ilma kõrvadeta, paistis, et ka ühe silmaga. Joosep ristis ta Mereröövliks. Must hoidis tagumist jalga käies üleval ja lonkas seetõttu päris tugevasti. Sabast oli tal alles ainult jupp, aga seda