Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

temaga jääks. Ja ta ei paista ei hapu ega kurjana. Ta lubab, et ei paista. Ja ta püüab, ta püüab, oh, nii väga püüab olla sobivalt väärikas.

      Siis ta tõusis ja läks toast välja nii vaikselt ja rahulikult, et ma ei teadnudki, et ta liikus. Kuid ma kuulsin teda ülal toas nutmas pool tundi hiljem, kui ma hetkeks ta ukse juures peatusin, et vaadata, kas ta oli seal. Ja ta oli.

      Kuid õhtul ta ei nutnud. Mitte põrmugi! Ta pesi oma näo puhtaks ja riietus nii kaunilt kui suutis ega paistnud põrmugi, nagu ta tahaks, et abikaasa tema juurde jääks, kui mees ütles pärast õhtusööki, et ta arvab, et läheb observatooriumisse. Ja nii see jäigi kestma. Ma tean, sest nägin seda pealt. Noh, ma ju teadsin, et su ema LUBAS seda teha. Ja ta tegi seda.

      Siis, üsna varsti pärast seda, sai su ema linna peal tuntuks. Inimesed tulid külla ja oli pidusid ja vastuvõtte, kus ta inimestega kohtus, ja nad hakkasid tulema siia majja, eriti üliõpilased ja kaks või kolm neist noortest vallalistest professoritest. Ja ta hakkas nendega palju väljas käima – uisutamas ja saanisõitudel ja suusatamas.

      Meeldis see? Muidugi meeldis! Kellele ei meeldiks? Noh, laps, sa pole kunagi näinud niisugust lärmi, nagu nad sinu ema pärast neil päevil lõid. Ta oli elu keskpunktis ja muidugi talle meeldis see. Missugusele naisele ei meeldiks, kes oleks lõbus ja elav ja noor ja kes on olnud nii üksik, nagu oli su ema? Kuid mõnele teisele see ei meeldinud. Ja su isa oli nende hulgas. Seekord oli see tema, kes tekitas tüli. Ma tean, sest kuulsin, mida ta ütles oma naisele ühel päeval raamatukogus.

      Noh, arvan, et olin sel päeval ka kõrvaltoas – ee – ehk tolmu pühkimas. Igal juhul kuulsin, kuidas ta ütles su emale ilusti ja selgesti, mida ta arvas tema ringiseiklemistest hommikust õhtuni nende noorte tudengite ja professoritega ja nende kojukutsumisest niisugusel hulgal, et maja neist otse kubiseb. Ta ütles, et oli vapustatud ja haavunud, ja kas ta naine ei hooli põrmugi mehe aust ja sündsustundest, kui ta hooli iseenda omadest! Ja oh, veel palju rohkem.

      Nuttis? Ei, seekord su ema ei nutnud. Ma kohtasin teda eeskojas kohe pärast nende vestluse lõppu ja ta oli valge nagu lina ja ta silmad olid nagu kaks lõõmavat tähte. Nii et ma tean, kuidas ta pidi välja nägema, kui oli raamatukogus. Ja ma pean ütlema, et ta vastas mehele ilusti ja selgelt ning otsekoheselt. Ta ütles talle, et ta oli vapustatud ja haavunud, et mees võis niimoodi oma naisega rääkida ja et kas mees ei hooli põrmugi oma NAISE aust ja sündsustundest, et süüdistada teda mingile mehele järelejooksmises – mitte vähem kui tosinale mehele! Ja ta ütles talle ka seda, mis mehe ema oli talle ütelnud, ja et ta vaid püüdis neid juhendeid täita. Ta püüdis muuta oma abikaasat ja oma abikaasa naist populaarseks kolledžirahva hulgas, nii et tollest võiks saada rektor, kui ta seda tahaks. Kuid mees vastas talle külmalt ja rahulikult, et ta tänab teda muidugi, kuid ta ei hooli enam eriti niisugusest abist, ja et kui tema naine pühenduks pisut rohkem oma kodule ja majapidamisele, nagu ta peaks, siis oleks ta märkimisväärselt rohkem rahul. Ja naine vastas, et hüva, ta vaatab, et mehel poleks enam põhjust kaevata. Ja järgmisel hetkel kohtasin ma teda eeskojas, nagu ma just ütlesin, pea püsti ja silmad leegitsemas. Ja asjad muutusid siis palju, pean tunnistama. Otsekohe keeldus ta välja minemast koos tudengite ja noorte professoritega ja saatis alla sõna, et teda pole kodus, kui nad külla tulid. Ja muidugi üsna peatselt jätsid nad tulemise.

      Majapidamine? Tegeles sellega? Noh, j-jah, ta püüdis alguses, kuid muidugi pidi su vanaema alati korraldusi tegema – minu kaudu, mõtlen ma, ja seal polnud tõesti midagi, mida su ema võis teha. Ja ma ütlesin talle seda selgesti. Ta majandusviisid olid erinevad ja veidrad ja meile meeldisid meie omad rohkem, siiski. Seepärast ei teinud ta meile sel viisil eriti kaua tüli. Pealegi ei tundnud ta end just hästi ja järgmiste kuude jooksul jäi ta palju oma tubadesse ja me ei näinud teda eriti. Siis tulid tasapisi sina ja – noh, arvan, et see on kõik – liigagi palju, sa väike jutuveski!”

      3. peatükk. Lahutus

      Ja niimoodi lõpetaski Hoidja Sarah oma loo, ainult et ta kehitas jälle õlgu ja vaatas selja taha, alguses ühele poole, siis teisele. Ja ta kutsub mind jutuveskiks alati siis, kui tema on kogu aeg rääkinud.

      Niipalju kui ma mäletan, olen Hoidja Sarah’ jutu täpselt nii edasi andnud, nagu ta seda mulle rääkis, tema oma sõnadega. Kuid muidugi ma teadsin, et ma kogu aeg kõike ei mõistnud, ja ma tean, et jätsin päris palju välja. Kuid igal juhul oli siin palju asju, mida ma ei teadnud, kõigepealt nende abiellumise kohta, ja see viib mu loo otse sinna, kus sündisin mina, ja ma olen juba rääkinud nime saamisest ja tülist selle pärast.

      Muidugi, mis sellest ajast peale juhtus, ma kõike ei tea, sest olin esimesel paaril aastal vaid laps. Nüüd olen peaaegu noor leedi, “seistes vastumeelselt seal, kus oja muutub jõeks.” (Lugesin seda eile õhtul. Minu arust on see täiuslikult ilus. Nii kurb ja meeldiv. Mul tekib tahtmine nutta iga kord, kui sellele mõtlen.) Kuid isegi kui ma ei tea kõike, mis juhtus minu sünnist saadik, tean ma päris palju, sest olen päris palju näinud ja pannud Hoidjat rääkima veel palju rohkemgi.

      Ma tean, et kogu aja, mis ma mäletan, pidin olema vait nagu hiir sellest hetkest, mil Isa majja astus, ja ma tean, et ei suuda kunagi kujutleda niisugust ema, kellest räägib Hoidja, sest kui Isa käis oma reisidel, hullasime Emaga terves majas ja veetsime kenasti aega. Ma tean, et Isa ütleb, et Ema püüab alati mind “Marie’ks” muuta ja mitte kellekski muuks; ja Ema ütleb, et Isa on õnnelik vaid siis, kui on muutnud mu tobedaks väikeseks “Mary’ks”, kelles pole aatomitki omaenda elu. Ja kas teate? Vahel tundub, nagu Mary ja Marie võitleksid minu sees ja on huvitav, kumb võidab. Naljakas, kas pole?

      Isa on praegu kolledži rektor ja ma ei tea, kui palju tähti ja komeete ja muid asju on ta avastanud sellest ööst, kui täht ja mina koos sündisime. Kuid ma tean, et ta on väga kuulus ja tast kirjutatakse ajalehtedes ja ajakirjades ja suures paksus punases “Kes on kes’is” seal raamatukogus ja palju tähtsaid mehi käib teda vaatamas.

      Hoidja ütles, et Vanaema Anderson suri väga varsti pärast minu sündimist, kuid see ei muutnud majapidamist märgatavalt, sest asjad läksid just nii, nagu need olid varemgi läinud, ja Hoidja andis käske nagu varemgi; ta oli neid ju ennegi enamasti ise andnud, Vanaema Andersoni viimasel eluaastal, ja ta teadis täpselt, kuidas Isale asjad meeldisid. Ta ütles, et Ema püüdis korra või kaks ohje enda kätte võtta ja kord Hoidja lubas talle seda, et näha, mis juhtub. Kuid asjad läksid otsekohe kohutavalt rappa, nii et isegi Isa märkas seda ja ütles asju. Pärast seda ei proovinud Ema enam kunagi, arvan ma. Igal juhul ei proovinud ta kunagi sel ajal, mida ma mäletan. Ta veetis alati suurema osa ajast üleval oma tubades idatiivas, välja arvatud söögiajal või kui ta käis minuga väljas või läks neisse kohtadesse, kuhu tema ja Isa pidid koos minema. Sest nad käisid paljudes kohtades, ütles Hoidja.

      Paistis, et päris kaua nad ei tahtnud, et inimesed teaksid nende lahutusest. Seepärast püüdsid nad inimeste ees käituda nagu tavaliselt. Kuid Hoidja Sarah ütles, et tema teadis juba kaua. Kuulsin sellest esmakordselt siis, kui Hoidja rääkis Norale, meie tookordsele köögitüdrukule, ning otsekohe, kui sain, küsisin Hoidjalt, mis see on – üks lahutus.

      Taevake, ma mäletan, kui hirmunud ta oli ja kuidas ta käe mu suule lõi. Ta ei ütelnud mulle mitte sõnagi. Ja see oli esimene kord, kui ma nägin teda heitmas seda kiiret, vargset pilku üle õla. Sestsaadik on ta seda palju kordi teinud.

      Nagu ma ütlesin, ei vastanud ta mulle, seepärast pidin küsima kelleltki teiselt. Ma ei saanud seda niisama jätta ja mitte teada saada – mitte pärast seda, kui Hoidja Sarah oli nii ehmunud ja kui see pidi mu Ema ja Isaga ühel päeval juhtuma.

      Ma ei tahtnud Emalt küsida. Miskipärast oli mul tunne Hoidja Sarah’ ilme tõttu, et see on midagi, mis Emale ei meeldiks. Ja ma arvasin, et ehk ei tea Ema veel, et tal see tuleb, seepärast ma ei tahtnudki olla esimene, kes talle seda ütleb. Seepärast ma ei küsinud Emalt, mis on lahutus.

      Ma muidugi ei mõelnudki, et võiksin Isalt küsida. Ma ei küsi kunagi Isalt midagi. Hoidja ütles, et ma küsisin temalt kord, miks ta ei armasta mind, nagu teised issid armastavad oma väikesi tüdrukuid. Kuid ma olin siis väga väike ega mäleta seda üldse. Kuid Hoidja ütles, et Isale ei meeldinud see, ja ehk ma mäletangi seda, ise seda teadmata. Igal juhul ei mõtle ma kunagi, et võiksin