Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

naervate silmadega, mida nad kunagi olid näinud. (Kas ma siis ei tea? Kas ma siis ei armasta neid Ema silmi, kui need sädemeid pilluvad ja silma teevad, kui juhtume kusagil metsas olema?) Ja Hoidja ütles, et Ema oli nii põnevil sel päeval, kui ta tuli, ja jooksis naerdes ja tantsides läbi terve maja, hüüatades iga asja peale. Ma ei suuda seda hästi ette kujutada. Ema liigub nüüd nii vaikselt ja on nii väsinud, peaaegu kogu aeg. Kuid siis ta polnud väsinud, ütles Hoidja – mitte põrmugi.

      “Aga mida Isa tegi?” nõudsin ma. “Kas ta polnud pahane ega häiritud ega vapustatud või midagi niisugust?”

      Hoidja kehitas õlgu ja kergitas kulme – nii teeb ta siis, kui tunneb end eriti üleolevalt. Siis ta ütles:

      “Tegi? Mida teeb vana tobu – palun vabandust, ma ei mõtle seda halvasti, Miss Mary Marie – kuid mida teeb ükskõik missugune mees, kui teda petab ilus näolapp ja terve ta mõistus on täielikult kadunud ühe plika tõttu? Noh, ta tegi niisuguseid asju. Ta käitus nagu nõiutud. Ta järgnes tüdrukule läbi terve maja nagu koer – kui ta just ei näidanud talle midagi uut – ega pööranud pilkugi tüdruku näolt, välja arvatud meie poole vaadates ja üteldes: “No kas ta pole imeline olend?””

      “Mu Isa tegi seda?” ohkisin ma. Ja tõesti, teate, ma lihtsalt ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja ka teie ei suudaks, kui tunneksite mu Isa. “Noh, ma pole kunagi näinud, et ta niimoodi teeks!”

      “Ei, usun, et mitte,” naeris Hoidja Sarah õlgu kehitades. “Ja keegi teine ka mitte – juba kaua.”

      “Aga kui kaua see kestis?” küsisin ma.

      “Oh, kuu või ehk kuus nädalat,” sõnas Hoidja Sarah. “Siis tuli september ja kolledž alustas tööd ja su isa pidi seal õpetama. Siis hakkasid asjad muutuma.”

      “Just siis, nii et sina võisid neid näha?” tahtsin ma teada. Hoidja Sarah kehitas jälle õlgu.

      “Oh, tõesti! Laps, missugune väike küsimustepaunik sa oled, tõepoolest,” ohkas ta. Kuid ta ei paistnud pahasena – mitte nii, nagu ta pahandab, kui ma küsin, miks temal hambad ja juuksed välja langevad ja minul mitte, ja niisuguste asjade peale. (Nagu ma ei teaks! Kelleks ta mind peab – lapseks?) Talle paistis see isegi meeldivat – Hoidja Sarah armastab rääkida. (Nagu ma ei teaks ka seda!) Ta vaid heitis kiire pilgu üle õla ja nõjatus rahulolevalt oma tooli seljatoele. Ma teadsin siis, et pean teada saama terve loo. Ja ma sain teada. Ja ma räägin sellest tema enda sõnadega, just nagu mulle meelde jäi – koos halva grammatika ja kõigega. Nii et, palun, jätke meelde, et mitte mina ei tee kõiki neid vigu. See on Hoidja Sarah.

      Arvan siiski, et parem teen sellest uue peatüki. Praegune on juba tohutult pikk. Kuidas öeldakse, kui alustatakse ja lõpetatakse peatükke? Arvan, et see on alles raske töö, kirjutada seda raamatut – ma mõtlen, päevikut. Kuid see meeldib mulle, ma tean. Ja see on tõeline lugu – mitte nagu need väljamõeldud asjad, mida ma alati kirjutan tüdrukute jaoks seal koolis.

      2. peatükk. Hoidja Sarah’ lugu

      Ja see on Hoidja Sarah’ lugu.

      Nagu ma ütlesin, räägin seda nii täpselt kui suudan tema enda sõnadega. Ja mul on meeles suurem osa sellest, arvan ma, sest kuulasin väga tähelepanelikult.

      “Noh, jah, Miss Mary Marie, asjad hakkasid muutuma just siis ja seal, niisuguseks, nagu sa neid praegu näed. Me mõistsime seda otsekohe, kuigi su isa ja ema ehk mitte.

      Tead, esimesel kuul pärast saabumist oli vaheaeg ja isa võis pühendada naisele kogu aja, mis too tahtis. Ja too tahtis tervet tema aega. Ja ta sai selle. Ja mees oli just sama rõõmus seda andes kui oli naine seda võttes. Ja nii olid nad hommikust õhtuni koos, kõmpides majas ja aias ja trampides läbi metsa ja üles mäkke ülepäeviti oma einega.

      Tead, see naine oli linnas kasvanud ja polnud harjunud metsade ning metsikult kasvavate lilledega ja ta oli hull nende järele. Mees näitas talle ka tähti, läbi oma teleskoobi, kuid naine ei näinud neist mingit kasu olevat ja ta tegi selle mehele hästi selgeks.

      Ta ütles mehele – ma kuulsin seda omaenda kõrvaga – et mehe naervad silmad olid ainsad tähed, mis ta tahtis; ja et tal olid tähed terveks eluks hommikusöögi ja lõuna ja õhtusöögi ajal ja vahepealsel ajal samuti, ja et ta tahab pigem midagi muud, midagi elavat, keda ta võiks armastada ja kellega elada, keda puudutada ja kellega mängida, nagu ta võib teha lillede ja kivide ja rohu ja puudega.

      Vihane? Su isa? No põrmugi ei olnud! Ta vaid naeris ja haaras tal pihast ja suudles teda ja ütles, et su ema ise on kõige säravam täht neist kõigist. Siis nad jooksid minema, käsikäes, nagu kaks last. Ja kaks last nad olidki. Ja kogu aeg nende esimeste nädalate jooksul oli su isa nagu suur beebi uue mänguasjaga. Aga kui kolledž algas, muutus ta otsekohe täiskasvanud meheks. Ja loomulikult su ema ei teadnud, mida sellest kõigest arvata.

      Mees ei tulnudki enam pööningut avastama ega rõivastuma sealseisse vanadesse riietesse ega aeda hulkuma ega metsa piknikule ega neile asjadele, mida NAINE tahtis, et ta teeks. Tal polnud aega. Ja mis muutis asja hullemaks, üks neist komeedisabadest oli tulemas üles taevasse ja su isa ei puhanud hetkekski seda otsides ja siis seda uurides, kui see pärale jõudis.

      Ja su ema – vaene väike olend! Mulle meenutas ta nukku, mis oli nurka visatud, sest keegi oli temast tüdinud. Ta oli üksildane, seda loomulikult. Kõik oleksid temale kaasa tundnud, nähes teda majas ringi norutamas, mingit tegevust leidmata. Oh, ta luges ja õmbles eredavärviliste niitide ja lõngadega, kuid muidugi polnud tema jaoks mingit tõelist tööd. Köögis aidati mind korralikult ja mina hoolitsesin vanaema eest, nii palju kui ta vajas; ja too andis alati käske minu kaudu, nii et mina tegelikult pidasin maja ja sinu ema jaoks polnud SEAL enam mingit tegevust.

      Ja nii pidigi su ema lihtsalt üksi norutama. Oh, ma ei taha öelda, et su isa oleks olnud ebasõbralik. Ta oli alati kena ja viisakas, kui oli kodus, ja ma olen kindel, et ta tahtis oma naist õigesti kohelda. Ta ütles, jah, jah, muidugi, ta naine oli üksik ja tal oli kahju. Oli nii halb, et mehel oli palju tööd. Ja mees suudles teda ja patsutas teda. Kuid ta hakkas otsekohe komeedist rääkima ning kümme ühe vastu oli järgmise viie minuti jooksul observatooriumi kadunud. Siis paistis su ema nii kurva ja rõhutuna ja läks nutma ja ehk ei tulnudki enam õhtust sööma.

      Noh, siis ühel päeval läksid asjad nii halvaks, et su vanaema võttis asja käsile. Ta oli üleval ja kõndis majas ringi, kuigi jäi põhiliselt oma tubadesse. Kuid muidugi ta nägi, kuidas asjad olid. Pealegi, ma rääkisin talle – pisut. See oli vaid mu kohus, nagu mina asja nägin. Ta lihtsalt jumaldas su isa ja loomulikult tahtis ta, et asjad õigesti läheksid. Nii et ühel päeval käskis ta ütelda oma pojanaisele, et too tema tuppa tuleks.

      Ja ma ütlesin ja ta tuli. Vaene väikene! Ma lihtsalt pidin talle kaasa tundma. Ta ei teadnud üldse, mida temast taheti, ja ta oli nii rõõmus, et sai tulla. Teate, ta oli üksildane, arvan ma.

      “Mind? Tahab mind? Ema Anderson?” hüüatas ta. “Oh, ma olen nii rõõmus!” Siis tegi ta asja hullemaks trepist üles joostes ja tuppa hüpates nagu kummipall ja hüüdes: “Noh, mis ma nüüd teen, loen sulle või laulan või mängime midagi? Ma võiksin teha ükskõik mida neist.” Ta ütles just nii. Ma kuulsin seda. Siis läksin muidugi välja ja jätsin nad sinna. Kuid ma kuulsin peaaegu kõike, mis öeldi, sest olin just kõrvaltoas tolmu pühkimas ja uks polnud päriselt kinni.

      Kõigepealt ütles su vanaema väga viisakalt – ta oli alati viisakas – kuid külmal vaiksel häälel, mis pani isegi mind värisema teises toas, et ta ei soovinud, et temale ette loetaks ega talle lauldaks ja ta ei tahtnud mänge mängida. Ta oli kutsunud oma minia, et temaga tõsiselt rääkida. Siis ütles vanaema ikka väga viisakalt, et ta oli lärmakas ja lapsik ja ebaväärikas ja et temast polnud mitte ainult rumal vaid ka väga vale oodata oma mehe täielikku tähelepanu, sest tollel oli oma töö ja see oli väga tähtis töö. Temast pidi saama ühel päeval kolledži rektor, nagu tema isast enne teda, ning oli naise ülesanne aidata teda, kuidas vähegi suudab – aidata tal olla populaarne ja armastatud, ja et mees ei saa seda olla, kui ta nõuab endale mehe tervet aega või on hapu näoga või pahane, kui ta seda ei saa.

      Muidugi