Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

ütles, et ta vaatas minu poole, pomises: “Hüva, hüva, tõepoolest!” veel kord ja paistis tõesti üsna huvitatud olevat, kuni nad hakkasid mind tema käsivartele panema. Siis ta tõstis mõlemad käed üles, taganes ja hüüdis: “Oh, ei, ei!” Ta pöördus Ema poole ja lootis, et too tunneb end päris hästi, siis kiirustas toast välja nii kiiresti kui sai. Ja Hoidja ütles, et nii see lõppeski, ning järgmine kord pööras ta mulle tähelepanu alles hulga aja pärast.

      Ta oli palju rohkem huvitatud oma uuest tähest kui oma uuest tütrest. Me mõlemad sündisime samal ööl, teate, ja see täht oli palju tähtsam kui olin mina. Kuid niisugune see Isa on. Ja see on üks asju, arvan ma, mis teeb Emale muret. Kuulsin, kuidas ta kord Isale ütles, et ta ei mõista, et kui on olemas nii palju, palju tähti, miks peaks veel ühe või kahe armetu tähekese pärast nii palju lärmi lööma. Ja mina ka ei mõista.

      Kuid Isa vaid oigas ja raputas pead ja heitis käed üles ja paistis nii väsinuna. Ja see oli kõik, mis ta ütles. See on kõik, mis ta ütleb, paljudel kordadel. Kuid sellest aitab. Sellest aitab, et sa tunneksid end nii väikese ja tähtsusetu ja tühisena, nagu oleksid sa vaid tilluke roheline röövik, kes maas roomab. Kas oled kunagi tundnud end rohelise, maas roomava röövikuna? See pole üldse meeldiv tunne.

      Noh, nüüd nimest. Muidugi pidid nad hakkama üsna varsti sellest rääkima ja Hoidja ütles, et nad rääkisid palju. Kuid nad ei suutnud seda lahendada. Hoidja ütles, et see oli esimene asi, mis näitas, kui absoluutselt täielikult lahknesid nende arvamused igas asjas.

      Ema tahtis mulle nimeks panna Viola, tema ema järgi, ja Isa tahtis nimetada mind Abigail Jane’iks tema ema järgi, ja kumbki ei tahtnud järgi anda. Ema oli haige ja närviline ja nuttis palju neil päevadel, ja ta nuuksatas sageli, et kui nad tahavad nimetada ta kalli väikese beebi selle kohutava Abigail Jane’i järgi, siis nad eksivad rängalt; tema ei anna kunagi selleks oma nõusolekut – mitte kunagi. Siis ütles Isa oma külmal, rangel viisil: “Hüva, sa ei pea seda tegema. Kuid ka mina ei luba oma tütart nimetada selleks tobedaks Violaks. Laps on inimolend – mitte viiul mõnes orkestris!”

      Ja siis läks lahti, ütles Hoidja, kuni kõik hakkasid hulluks minema. Siis soovitas keegi Mary’t. Ja Isa ütles, hüva, nad võivad hüüda mind Mary’ks, ja Ema ütles, et muidugi, ta nõustub Mary’ga, ainult et hääldab seda Marie’na. Ja nii see oli lahendatud. Isa kutsus mind Mary’ks ja ema kutsus mind Marie’ks. Ja otsekohe hakkasid kõik teised hüüdma mind Mary Marie’ks. Ja nii on see olnud sellest ajast saadik.

      Muidugi, kui mõtlema hakata, on see kuidagi veider ja naljakas, kuigi ma muidugi ei mõelnud sellele, kasvades sellega üles ja alati omades seda nime, kuni ühel päeval tuli mulle äkki pähe, et ühelgi teisel tüdrukul polnud kaht nime, üks isa ja teine ema jaoks. Ma olen hakanud märkama ka teisi asju. Nende isad ja emad ei ela maja teine teises otsas. Nende isad ja emad paistavad teineteisele meeldivat ja omavahel rääkivat ja tegevat koos nalja ja naervat ja silmi pilgutavat. See tähendab, enamik neist.

      Ja kui üks neist tahab minna jalutama või peole või mängida mingit mängu, ei paista teine alati väsinud ega tüdinud olevat ega ütle: “Oh, hüva, nagu soovid.” Ja siis ei tee nad seda kumbki, mis see ka poleks. See tähendab, ma pole kunagi näinud, et teiste tüdrukute isad ja emad käituksid nende moodi; ja ma olen neid näinud päris palju, sest olen palju aega veetnud teiste tüdrukute kodudes. Teate, ma ei viibi palju kodus, ainult kui ma pean seda. Meil pole ümmargust lauda punase laudlina ja lambiga selle peal ega lapsi selle ümber mänge mängimas ja asjatamas ega isasid ja emasid lugemas ja õmblemas. Ja on ju palju lõbusam, kui sul on need asjad.

      Hoidja ütles, et mu isa ja ema poleks kunagi pidanud abielluma. Ma kuulsin, kuidas ta ükskord ütles seda meie Bridgetile. Seepärast küsisin temalt esimesel võimalusel, miks, ja et mida ta mõtles.

      “Oh, ei! Kas sa kuulsid seda?” nõudis ta, heites kiire pilgu üle õla, mida ta alati teeb, kui räägib Isast ja Emast. “Noh, lastel on kikikõrvad, see on kindel!”

      “Kikikõrvad”, tõepoolest! Nagu ma ei teaks, mida see tähendab! Mina pole laps, keda hoitakse teadmatuses asjadest, mida ma peaksin teadma. Ja ma ütlesin talle seda, leebelt ja meeldivalt, kuid kindlalt ja väärikalt. Ma panin teda rääkima, mida ta mõtles, ja ma panin teda rääkima ka paljudest teistest asjadest. Teate, ma olin just otsustanud hakata kirjutama seda raamatut, seepärast tahtsingi teada kõike, mida ta võinuks mulle jutustada. Ma ei rääkinud talle raamatust, muidugi. Ma olen liiga tark, et rääkida saladusi Hoidja Sarah’le! Kuid ma näitasin selgesti oma erutust ja huvi, ja kui ta nägi, kui rõõmuga ma tahtsin kuulda kõike, mida ta võis jutustada, siis jutustas ta palju ja paistis samuti sellest lõbu tundvat.

      Teate, ta oli siin, kui Ema tuli esmakordselt pruudina siia majja, seepärast teab ta kõike. Ta oli Isa hoidja, kui too oli väike poiss; siis jäi siia, et hoolitseda Isa ema, Vanaema Andersoni eest, kes oli palju aastaid invaliid ja kes ei surnud enne, kui just enne minu sündi. Siis hakkas Hoidja Sarah minu eest hoolitsema. Nii et ta on alati olnud perekonnas, juba noorest tüdrukust peale. Nüüd on ta kohutavalt vana – peaaegu kuuekümnene.

      Kõigepealt sain teada, kuidas nad juhtusid abielluma – Isa ja Ema, ma jutustan sellest nüüd – ainult et Hoidja ütles, et ta ei mõista, kuidas nad juhtusid abielluma, just sellepärast, et nad on nii absoluutselt erinevad.

      Kuid nii see juhtus.

      Isa läks Bostonisse, et võtta osa suurest ülemaailmsest astronoomide kokkutulekust ja neil oli bankette ja vastuvõtte, kus käis ilusaid leedisid oma kaunites õhtukleitides, ja mu Ema oli üks neist. (Ta isa oli üks astronoome, ütles Hoidja.) Kokkusaamised kestsid neli päeva ja Hoidja arvates nägi Isa mu Ema neil päevil päris palju. Igal juhul kutsuti Isa nende majja ja ta jäi veel neljaks päevaks, kui kokkutulek oli läbi. Järgmine asi, mida nad siin kodus kuulsid, oli see, et Vanaema Anderson sai telegrammi, et Isa abiellub Miss Madge Desmondiga, ja kas nad, palun, ei saadaks talle mõningaid asju, mida ta tahab, ja et ta läheb pulmareisile ja toob kuu aja pärast pruudi koju.

      Just nii äkki see juhtuski. Ja üllatavalt! – Hoidja ütles, et pikselöök selgest sinitaevast poleks neid rohkem hämmastanud. Isa oli sel ajal peaaegu kolmekümnene ja polnud kunagi põrmugi tüdrukutest hoolinud ega pööranud neile vähimatki tähelepanu. Nii et nad arvasid muidugi, et ta on lootusetu vanapoiss ega abiellu kunagi. Ta oli seotud oma tähtedega, juba siis, ja hakkas kuulsaks saama selle komeedi pärast, mis ta oli avastanud. Ta oli professor meie kolledžis, siin, kus ta isa oli olnud rektor. Ta isa oli just paar kuud tagasi surnud ja Hoidja ütles, et see oli ehk üks põhjus, miks Isa laskis end niimoodi abieluvõrku püüda. (Need on Hoidja sõnad, mitte minu. Nagu oleks mu Ema mingi võrk! Kuid Hoidja pole kunagi mu Ema eriti hinnanud.) Kuid Isa oli lihtsalt oma isa jumaldanud ja nad olid alati koos – sest Vanaema oli nii haige; ja kui ta isa suri, oli minu Isa peaaegu endast väljas, ja nad olid tõesti mures, sest ta pidi minema Bostonisse sellele koosolekule. Nad arvasid, et see võib teda hulluks ajada, ütles Hoidja. Kuid nad ei arvanud kunagi, et see võiks viia abiellumiseni!

      Mis puutub Isa kiirusesse oma asjade ajamisel, ütles Hoidja, et see polnudki nii üllatav. Sest kogu aeg, kui Isa midagi tahtis, nõudis ta seda ja sai otsekohe. Ta ei tahtnud kunagi hetkegi oodata. Seepärast, kui ta leidis tüdruku, keda ta tahtis, tahtis ta teda otsekohe, minutitki ootamata. Varem polnud ta märganud ühtegi tüdrukut, keda tahaks, teate. Kuid nüüd ta leidis ühe ja Hoidja ütles, et midagi muud polnud teha, kui püüda asja võtta kõige paremini ja valmistuda pruudi tulekuks.

      Mitte keegi ei saanud pulma minna. Vanaema Anderson oli haige, nii et muidugi ei saanud ta minna, ning polnud ühtegi õde ega venda, ainult Tädi Jane St. Paulis, ja temal oli nii halb olla, et ei saanud välja tulla. Nii et keegi ei saanud enne pruuti näha, kuni Isa ta koju tõi. Hoidja ütles, et nad mõtlesid ja mõtlesid, missugune oli see naine, kes oli Isa võrku püüdnud. (Ma ütlesin talle, et ta ei räägiks mu emast nagu mingist õnnekütist, kuid ta vaid itsitas ja ütles, et nii see ju juhtub mõnikord.) Mõelda vaid!

      Terve linn oli elevil ja Hoidja Sarah kuulis palju jutte. Mõned arvasid, et Ema on astronoom nagu Isagi. Mõned arvasid, et ta on väga rikas ja ehk ka kuulus. Kõik arvasid, et ta peab palju teadma ja olema imeliselt tark ja intellektuaalne; ja nad ütlesid, et tõenäoliselt