Kohtumine Lennart Meriga. Aili Paju

lobisemine lõimumisest…2 Kus te olete, andekad tegusad ajakirjanikud, meie neljas võim? Kes keelab teil avalikustamast, miks valitseb siinses riigis totakas müüt, nagu oleksid kõik, sealhulgas demokraatliku riigi võimu juurde trüginud ja end mõnusalt sisse seadnud karjäärikommunistid ja KGB tegelased jõhkra Vene okupatsiooni õnnetud ohvrid? Tasuks siiski uuesti üle vaadata kas või 1991. aasta Savisaare-Bakatini ja Vare-Šironini üldsõnalised, praegusele Eesti riigile erakordselt kahjulikud lepingud!

      Eesti rahvas on alati austanud euroopalikke seadusi, pole eales tunginud kellelegi kallale, pole lõhkunud ühegi rahva identiteeti, pole rikkunud teiste riikide piire ega sundinud naabritele peale mõttetuid vägivaldseid ideoloogiaid. Meie rahvast on saatnud ühine soov elada ja töötada rahulikult omal maal, tõusta, lõpuks ometi 21. sajandil, tõelise omariikluseni, kus kõik, kes kaasa tulevad, hindaksid tööka põlisrahva tegusust, siinse mitmekesise looduse elusust, ja kus kõigil oleks tõepoolest hea elada. Eurooplaste kombel.

      8

      POOL ÖÖD OLI VEEL EES, ma lülitasin raadio välja, mässisin end sooja teki sisse, võtsin mugavama asendi, et lülituda kesköisesse uneringi. Mu maakodus viibimisel on teatud iseärasusi, millest pole olnud põhjust kõnelda, kuid nüüd tuleb vist ära rääkida.

      Siia tulles olen ma juba mitu aastat võtnud kaasa vaid väikese raadio, teler ja internet jäävad alati linna, et vaim ja silmad saaksid pisut puhkust, et hoiduda eemale suurtest meediamullidest. Nii muutub maakodus toimetades mõte liikuvamaks, sulg väledamaks, kuid mis kõige olulisem, nii jõuan ma kähku taas oma elementi.

      Märkamatult hakkavad mind siin saatma värvikad, teinekord üllatavalt sisukad unenäod. Linnas ei näe ma selgeid unenägusid, rääkimata värvilistest. Linnas ei ole hingel kunagi nii palju ruumi, et tõusta parajal hetkel õhku, veel vähem on põhjust hakata laulma. Lihtsalt niisama. Kuid siin on!

      Tean, et nädala-paari pärast libisevad varahommikuti une ja ärkveloleku piirimail mu silme ette teab kust alguse saanud nägemuspildid. Kui viitsin vaadata või kui pakutakse midagi põnevat, lasen pildil vabalt voolata ja jälgides toimuvat, jõuan teinekord päris kummaliste avastusteni.

      Pole sugugi võimatu, et inimese unenägusid ja piltnägemusi kureerib unikaalne varjatud paralleelmaailm, avades vaid korraks uneriigis viibija hinge varjatud külgi, milleni päevases olmemelus kunagi ei jõuta. Kohati näib, nagu libiseksin vabalt voolava pildi kaudu hiiglasliku inimvõrgustiku ürgse alge rüppe, kahjuks kestab imeline seisund väga lühikest aega, tavaliselt mõne sekundi. Niipea kui pingutan ja üritan kingitud pildisaagat lähemalt uurida, tuhmub ekraan, ja kunagi ei tea, millal tullakse sulle uuesti külla.

      Seekord köitis mind vastu varahommikut nähtud uskumatu unenägu. Ma istusin teisel pool suurt, vist tammepuust voolitud kirjutuslauda vastamisi Lennart Meriga, kes oli kutsunud mind oma koju. Olin juba valmis üles tähendama, et mind oli kutsutud vestlema, tegelikult, kui järele mõtlen, peaksin väljenduma täpsemalt: unenäos olin ma tema nõudlike küsimuste tules.

      Järgnevatel päevadel sukeldusin üleelatud unenäolisse miljöösse, rabavalt sisutiheda sündmuse mõju kestab tänaseni. Hakkan juba uskuma, et unenäost alguse saanud tagasivaatelised pildid on mu mälu nii elavdanud, et suudan pool sajandit hiljem silmitseda päris lähedalt kunagisi läbielatud sündmusteahelaid.

      Tunnistan, kuigi olin aastatetaguseid sündmusi elanud mõnikord emotsionaalse suurejoonelisusega läbi, polnud ma varem ette veere-tatud olukordade üle põhjalikult mõelnud. Kunagi pole ju selleks aega! Nüüd surusid järsku Lennart Meri esitatud küsimused peale teab kust esile kerkinud mälestusi ja nähtud unenägu pööras kogu mu plaanitud maaelule ette uue sisu.

      Kui hommikul ärkasin, nagu ikka, kella viie paiku, tundsin esialgu, nagu oleks mulle korraldatud värskendav verevahetus. Hing tulvil lusti ja kirge, mõte reibas, meeleolu kõrgustes. Haarasin voodi kõrvalt toolilt märkmiku ja pastapliiatsi, et kähku ja võimalikult üksikasjalikult panna äsja üleelatu kirja.

      Uneaega maha jättes on vahetu meenutusvõime suisa filigraanne, minul küll. Haarav unenägu oli muutnud mu ülimalt aktiivseks, kribisin ootamatult kogetu paberile, endal sisimas tunne, nagu oleksid sel ööl mind külastanud universumist pärit haldjad.

      Õnneks mäletasin palju. Seejärel, pärast esitatud küsimuste kirjapanekut, valisin välja ja panin mängima Led Zeppelini heliplaadi võrratu kitarrisoologa loo «Tea for One» ning küsisin hommikukohvi ajal eneselt korduvalt: miks just mina? Miks võttis Lennart Meri mind vastu, miks esitas ta vaat et ajalooliselt teravaid küsimusi, millest kumas läbi ta eriline nõudlik toon, mulle täiesti uudne elamus? Miks ilmutas ta end nüüd, üle seitsme aasta pärast lahkumist teispoolsusesse, mil meie ühiskonda tiritakse rahvaga arvestamata ja rahvalt luba küsimata mingisse umbmäärasesse pseudoturvalisse ringi?

      Viimased paarkümmend aastat on mu elu kulgenud omaette ja üsna rahulikult, niisuguse nõudlikkusega pole ma kokku puutunud kaua-kaua, kui üldse.

      Meri lausete taga tajusin kohati temale omast irooniat ja teravust, aga ma ei lasknud sellest end segada, olin kikkis ja püüdsin nagu pai koolitüdruk vastata täpselt, kuigi vist mitte sugugi lühidalt. Loodan, et suutsin olulise osa meie müstilisest koosviibimisest taastada, kuid tunnistan siiski, et mõni ta küsimus ei tulnudki meelde. Kui edaspidi unes üleelatust meenub veel midagi, millele olin hingepüüdlikult vastanud, ehk saan siis jälile ka ununenud küsimustele. Tema viimane lause aga kumises veel ärgates kõrvus.

      Lennart Meri oli kutsunud oma abikaasa Helle kabinetiuksele ja palunud tuua meile teed. Huvitav, miks suur kohvijooja soovib teed, ega ometi minu pärast, vilksatas läbi pea. Helle tuli kabinetti, asetas kaks kaunist portselantassi meie ette ja valas kannust tassidesse meeldivalt lõhnava pruunika värvusega vedeliku.

      Kuid mis nüüd juhtus, oli täiesti andestamatu! Ma ei jõudnud tõsta tassi huultele ega maitsta pakutavat teed, sest ärkasin! Kui väga ja korduvalt olen kahetsenud, et tassi valatud tee jäigi mul maitsmata; kuidas oleksin tahtnud teada, milliseid taimi oli Helle Meri teeveele lisatud ja mida sisaldas tema pakutav tee!

      Ent Lennart Meri viimast käskivat lauset mäletan hästi. Ta ütles: «Võta algusest peale, ja kohe!»

      9

      MA OLIN TULNUD MAAKOJU kindla kavatsusega elada siin sisse ja seada kokku kirjastusele lubatud käsikiri. Terve talve ja pool kevadet olin võtnud hoogu teadmises, et kui lähen maale, panen kogunenud mõtted kirja. Algus tehtud, jõudsin metskitsega juhtunud loo isegi hooga paberile kanda. Nüüd aga tekkis tõrge, mu kavatsuse peatas uskumatu unenägu.

      Miks anti just minul elada üle nii põnev unenägu? Mis oli Lennart Meri küsimuste tagamõte? Mis teda huvitas, et ta minuga kontakti võttis? Kas ta tõesti muretseb ja tunneb teispoolsuses huvi, kuidas muuta töökas eesti rahvas paikseks, et inimesed pühendaksid end siinsele elule ja tegutseksid omal maal?

      Kogu sel sündmusel pidi olema alltekst, mida olin kohustatud lahti harutama. Aga milline see ometi on? Hakkasin sobrama oma mälus ja meelde tuletama, millal puutusin esimest korda kokku Lennart Meri nimega. Alustatud kirjatöö tuhin jäi sinnapaika, tegin otsustava pöörde ja sukeldusin aastatetagustesse kaugetesse aegadesse.

      Ma olin 20-aastane, kui tundmatult autorilt Lennart Merilt ilmusid raamatukaupluste letile matkamärkmed «Kobrade ja karakurtide jälgedes»3 Sel ajal igatsesin minagi matkata tundmatus puutumatus looduses, suur maailm huvitas mind väga, kuid teadsin, et see soov jääb täitumata, mu igatsusel ei ole tulevikku.

      Kuigi kuulusin sel ajal vabariigi kergejõustikukoondisesse, olin odaviskaja ja sõitsin sageli ringi mööda NSV Liitu. Enamik suurematest, Euroopas ja Aasias paiknevatest Nõukogude Liidu linnadest oli läbi sõidetud. Just nimelt läbi sõidetud, mitte rohkem. Kõiki võistlusi kandis kindel eesmärk, tuli näidata head sportlikku tulemust. Sõidud kulgesid mugavalt, kas rongis või lennukis, meid majutati tavaliselt heas hotellis, võistlesime kohalikul esindusstaadionil, ja sealt vurr-vurradi – tagasi koju.

      Ma olin viibinud, kord koguni terve kuu, Alma-Atas, nädala Taškendis, jõudnud külastada sealseid

2

Leedu president Valdas Adamkus kuulutas 1998. aasta suvel välja seaduse, mille artikkel 1 põhjal on kogu NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee kuritegelik organisatsioon, pannes Leedu okupeeritud vabariigis toime sõjakuritegusid, genotsiidi, repressiooniakte, terrorit ja poliitilist tagakiusamist.

3

«Kobrade ja karakurtide jälgedes. Kesk-Aasia matkamärkmeid», 1959, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, tiraaž 14 000.