Kohtumine Lennart Meriga. Aili Paju

valmis.

      Õrn lootus oli, et kui liigun õues, tulevad kaugelt Aafrika mandrilt naasnud väike-konnakotkad mind tervitama. Nagu igal kevadel. Eile olin läbi tormi kuulnud soo pealt nende hõikeid.

      Eks kotkadki pidid raju eest metsa varjuma, ent pulbitsevad hormoonid esitasid oma väljakutseid ja suurlindudel on igakevadine kohustus teatada hüüetega, et nemad on kaugelt rännakult tagasi. Kotkad on jõudnud oma koju; rongad, viud ja hallvaresed, hoidke siit heaga eemale, muidu läheb tõsiseks löömaks.

      Tõenäoliselt on kotkatiivad praegu ääreni täis rasket reisiväsimust ja mul jääb seekord nägemata, kuidas on käitunud elujõuline täiskasvanud kotkas siis, kui ilm on pilgeni täis tormi.

      Tuuleiilide hoogustumisel maandub kotkas metsa servas kõige kõrgema kuuse tipus, kogub end, võtab hoogu ja siis…

      Kui maru jõuab haripunkti, kerkib kotkas ootamatult oksalt, eemaldub kuuseladvast, sööstab üles, järjest kõrgemale, ja uskumatu vaatepilt – võimas lind viskub otse tormi südamikku. Algul näib, nagu oleks raskusi tormiga kohaneda, ta ei leia end, viskleb tuules, kuid siis avastab võimas lind tasakaalu ja algab tiivulise tõus ülespoole, järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni kaob vaateväljast ning jõuab mustjashallide pilvede rüppe!

      Miks ta nii käitub? Kas ta on kohustatud vaatama üle oma jõuvarusid ja proovima, milleks on suuteline? Saamaks teada, et tormisüdamiku tipus peitub vaba vaikuseriba, tänu millele saab temast valitseja, mässavast marust kõrgemale tõusnu? Sinna, kus teda ümbritsevad suur vaikus, valgus ja rahu. Torm on jäänud tänu võitjatiibadele temast kaugele maha, kuhugi alla, sinna, kus seisab keegi vihma käes ligunev tiibadeta olend, kes vahib imetledes tema ponnistusi läbi binokliprisma.

      Ärge arvake, et kotkad ei tea ega tunne, kuidas neid imetletakse… Teavad küll. Nii mõnigi kord olen näinud, et edevus pole mu kotkastele sugugi võõras.

      Kuid õhtupoolikul olin värskest õhust, peenramaa läbikaevamisest nii väsinud, et mõtete kogumisest ega kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Mul polnud isegi jõudu kirjeldada meie esimest ülimalt emotsionaalset kohtumist tervitama tulnud kotkastega. Üle millise aja…

      Heitsin kušetile pikali, et korraks, nagu ema tavatses kunagi öelda, «silma pisut looja lasta», aga jäin raskelt magama.

      Ärkasin keset ööpimedust. On eriline mõnu ärgata soojas pesas täielikus vaikuses ning tunda end keset ööd väljapuhanuna. Klõpsatasin raadio mängima. Heal magajal juhtub harva, et uni öösel ta maha jätab. Kui nii juhtub, siis lülitan käeulatuses seisva pisikese raadio mängima, ent alati hoian kõrvad müras trampivatest raadiojaamadest eemale.

      Kui looduskaitsjad peavad komistuskiviks ja rängaks koormaks meie loodusele võõrtaimede (karuputk) või võõrloomade (kährik, mink, šaakal) salakaubana sissevedu Eestisse ja võideldakse üksmeelselt nende ohjeldamatu paljunemise vastu, siis inimeste kaitsmiseks raadiost levitatava müra vastu pole midagi ette võetud. Paheline tümps või labane «vaibakloppimine» pole raadiolainetelt kadunud, kuigi vajaks põhjalikku revideerimist, sest kohati pakutakse rõveduseni ükskõik mida, peaasi et eeter oleks täidetud…

      Harva, kui juhtungi ärkama keset ööd, eelistan ma kuulda inimese häält. Õnneks on mõnel raadiojaamal öösiti varuks sisukaid kordussaateid. Nii ka seekord. Peatusin raadiolainel, kust kõlas noore naise energiline hääl. Arvatavasti kasutas noorteadur võimalust esitada oma tööst kokkuvõtet ja ilmses lootuses, et tema töö võiks pakkuda avalikkusele huvi.

      Ta mainis, et meie maal toetab demokraatiat kuni 82 protsenti eestlastest, kusjuures samal ajal olevat valitsuse ja riigi juhtkonnaga rahul kõigest 47 protsenti.

      Nii-nii, mõtlesin kaasa, tore on, see ju tähendab, et suurem osa eestlastest mõistab: raskelt lõhutud ühiskonna taastamiseks pole paremat vormi kui demokraatia. Aga miks peaaegu pooled meie inimestest pole rahul, miks pole neil siinmail, kodus hea elada?

      Järjekordselt vilksatas läbi pea, kui väga tuleks taolisi andmeid tutvustada inimestele, kelles piisavalt potentsiaali ja ühiskondlikku positsiooni taastamaks tõelist Eestit. Kuid kas on meil üldse riigimeheliku mõtlemisega ja oma rahvast hoolivaid juhte? Populistlikud, äraostetavad lobisejad ei tule kõne alla, neid on palju, lausa uputab… Paarikümne aasta jooksul oleks mõni suurhing võinud meie keskelt ikkagi esile kerkida… Kas või rahva suurte lootuste äratamiseks ja elushoidmiseks… Märgid riigimehelikkusest sähvatasid nagu korraks eelmises valitsuses, siis lõhuti hea algatus taas ühe erakonna võimuahnuse pärast ära…

      Ega rahvas pime ole, kõigile näha, kuidas ülalt vaatab vastu endiste karjäärikommunistide ja ülesputitatud broilerite punt… Kas nad ise teavad, kui madal on tegelikult nende reputatsioon inimeste silmis? Tuututatakse tüütu mantrana, et nende südametunnistus (mis asi?) olevat puhas, et kunagine karjäär kommunistlikus totalitaarses riigis olevat unustatud, jäänud seljataha! Elu ise näitab päevast päeva, et endistel komparteilistel juhttegelastel istuvad arrogantne ülbus ja võimetus töötada oma riigi heaks sügavalt sees, Eesti inimeste saatusest pole neil sooja ega külma.

      Eesti kohal hõljub endiselt, nagu Vene ajal, valelik, kaval ja ülbe, kas Euroopa Liidu juhtkonna, mõni tüütus ka Kremli võimu või raha poole pügelev kamp!

      Oli suur õnn, et esimene taastatud valitsus ja riigikogu suutsid meie näo õigesse suunda pöörata. Seda tänu suuresti president Lennart Merile! Millised ettenägelikud, lausa müütilised ideed pesitsesid selle mehe peas ja kuidas ta neid maailma poliitiliste suurmeeste ees realiseeris! Esinduslike lääneriikide presidendid viidi vaimustusest silda! Oi-oi kuidas tõstis Lennart Meri meie rahva hinda… Kui ühel riigil on nii vaimurikas, mitut suurt keelt valdav president, millised võimed võiksid peituda veel tema esindatud väikerahvas!?

      Hääl jätkas, ja ma kuulatasin. Nüüd sain teada, et siinsetest muulastest toetab demokraatiat umbes 28 protsenti. Arvutasin kähku ümber, see moodustab peaaegu 80 000 inimest! Päris kenake hulk! Tore, kui koos nendega taipaksime noort demokraatlikku riiki hoida ja ühel päeval avastada – me liigumegi õiges suunas.

      Aga kuhu kuuluvad ülejäänud, keda on kokku tervelt 72 protsenti? Üldse, miks püsib meie riigis nii kõrge demokraatiast mittehoolivate inimeste protsent? Arvamusliidrid juba jutlustavad konsensusdemokraatiast, hoidku taevas andmast sellise mulina saatel meie riigist mittehoolivatele tüüpidele veel Eesti kodakondsust!

      Kas väikeriigis end võõrastena tundvad, keelt mittevaldavad tegelased, kes peavad lugu verisest vägivallast läbi imbunud KGB autokraatlikust jõmmist ja lasevad vabas riigis elades kriitikavabalt oma ajusid pesta, tasudes siinviibimise eest sõimuga, üldse sobivad meie rahvale kaaslasteks? Rohkemaks nende armetu lame sõnavara ei küündi kui paariks fraasiks: oma isamaal elav ja töötav eestlane on kas natsionalist või fašist!? Kui niisugused tüübid meie riigikorda ei hinda, riigikeelt ei valda, moodustavad suure osa töötuist, miks see endise nõukogulase järeltulija tahab siin pesitseda? Miks tahetakse elada rahva keskel, kui siinne riigikord ja rahvas pole neile vastuvõetavad? Teid ootab suur ja rikas maa, pange Venemaal, omade keskel püsti unistuste elu, küllap saate siis ka teada, kui vastuvõetav on Kremlile teie püüdlik tegutsemisstiil.

      Mina võin iga kell nii kõnelda, sest olen 19 aastat elanud venelaste keskel! Kui puutusin kokku põlisvenelastega, kes ei hüljanud oma kodumaist elupaika, sain teada, kui kõrgelt nemad meid tegelikult hindavad ja kui hästi meisse suhtuvad: «Te olete nii korralikud, teete kõik, mis ette võtate, väga hästi. Kui korras on teie maa, kui puhtad ja ilusad on teie kodud!»

      Jah, teie, põlisvenelased, elate oma kodus, aga siia, võõrasse riiki pudenesid ja pugesid… Kes ja miks?

      Miks pole Eesti juhtkond, valitsus ja riigikogu kandnud hoolt, et formaalseks kujunevast Eestist saaks ometi kord tõeline vabariik? Miks igatsetud kujutelm tõelisest vabariigist on muutumas täitumatuks muinaslooks?

      Leedu rahvas on paarikümne aastaga jõudnud oma riigis viia muulaste protsendi viieni ja leedulaste sõnade järgi on nende elu läinud järjest paremaks. Leedu on Balti riikide seas löönud õitsele. Miks meil püsib võõraste vaenulike tegelaste protsent endiselt nii kõrge?

      Kas arvate, et need viimased 157