Kohtumine Lennart Meriga. Aili Paju

et panen lõpuks kokku käsikirja sügis- ja talvevinjettidest.

      Üksnes seal, kus on rohkesti puhast õhku ja hingel vaba ruumi, võid loota, et ümbritsev vaikus pöörab su õigesse suunda ning saad tänulikult võtta vastu selle, mida pakub nähtamatu maailm.

      3

      HUVITAV, KUI VIIMATI SIIN KÄISIN, juhtumisi möödunud aasta oktoobrikuu esimesel, rahvusvahelisel muusikapäeval, tõukas mind samuti seljatagant põhjatuul, vaat et veel jõulisemalt kui täna, suisa maru. Kui kaua on mu hing igatsenud sattuda tõelise raju ristteele, lasta end kanda ja tunda, kas või viivuks, tormi ürgset jõudu.

      Pressides läbi järjekordse tuulehoo, tõsteti mind korraks maapinnalt peaaegu õhku, või ainult näis nii, ja olin ülimalt rahul, et viitsisin enne talve siit veel kord läbi sõita. Mis sellest, et ilmajaam oli ette hoiatanud, lubanud tuult, vihma, isegi lumelörtsi…

      Küllap saabuvad koos tormiga maailma eri nurkadest kohale teispoolsusesse rännanud hinged, mõni neist ehk kunagine kohalik elanik, kellele paik tuttav, et ajada pooleli jäänud asju siin edasi.

      Usutavasti vastab tõele, et soomeugrilastele, sealhulgas eestlastele on kaasa antud vähemalt seitse, kui mitte üheksa hinge. Seetõttu ongi meie rahvas rikas vanade hingede poolest. Olgem tänulikud, et arhailiste juurtega rahva kadestamisväärne ellujäämise ja püstitõusmise võime on alles, võimalik, et pole lõpuni tuhmunud ka mälu ja tuletab õigel hetkel meelde, kes me tegelikult oleme.

      Kui mul veab, leian end peagi raju ristteele tekkinud suurest vaikivast august, just sealt, kus võid vabaneda kaasa tilpnenud olmeprobleemidest. Lõplikult! Mis sellest, et tuuline elamus on kestnud vaid mõne minuti.

      Kogemus kohustab. Olmest puhastunule karglevad pähe kõikvõimalikud ideed… Mitu aastat on mu sissekantud, kulunud Reeboki ketsides jalad läbinud tuntud teerada, ikka lähemale maakodule, ent just äsja veeretas tormilühis ette veidravõitu küsimuse. Kuidas nägid välja sumeri aegadest pärit rahvakillu meeste, naiste, laste jalavarjud, kui nad kangekaelse visadusega murdsid läbi tihedate padrikute siia, tuulise mere äärde? Kas teab keegi meie ajaloolastest või folkloristidest midagi tuhandeid aastaid tagasi siia saabunute jalavarjudest ja nende ihu katnud hõlstidest?

      Tunnistagem, ringi vaadates ja ümbrust sisse hingates oli siia kanti püsimajäämine rahvakillu üks müstiliselt tark liigutus! Võimalik, et edasiliikumist takistasid just jalanõud, sest korraga laius killu ees piiritu, silmipimestavalt helesinine, päikeses loksuv vesi, millest niisama üle ega läbi ei astu… Kosmilise kogukonna suured jõud olid kinkinud tollele hõimule ehedad anded, andnud kaasa püha kohustuse: austage ja hoidke kingitud maad, kohendage see vastavalt oma vajadustele, olge osavad rajama mosaiikseid põlde ja karjamaid, väärtustage metsa ja merd, nii säilib teile ette nähtud õilsaim ülesanne – vastastikune austus, side elususega.

      Polnud juhus, et kohale jõudnud, keda hakati mingil ajahetkel kutsuma läänemerehõimlasteks, kõnelesid ülimalt keerulist keelt; see oli ilmne märk, et vaim ses huvitavas rahvakillus sisaldab erilisi potentsiaalseid algeid sügavateks mõtteavaldusteks. Tänapäevani on sama rahvas valmis demonstreerima võimekust, kuidas leiutada uut, kuidas olla valmis kohe haarama kinni maailmas ringlevast uuemeelsusest, olgu selleks moodne, kiiresti arenev tehnoloogia või teab millisest maailmajaost esile kerkinud põnev spordiala.

      Kuid sama rahvas hoiab nähtamatu järjekindlusega kinni traditsioonilisest konservatiivsest elustiilist ning on ikka varmalt valvel, et rikas ja keerulisevõitu keel püsiks puhtana. Kõik selleks, et jääda iseendaks.

      Varahommikul oli telefon linnas küsinud, miks ma vastu talve veel maale kipun. Vastasin, et viimased rooskapsad ootavad peenralt koristamist ja suur purk peeneks tükeldatud soolatud aedtilli jäi köögiriiulile. Tegelikult huvitasid mind rohkem maha unustatud «Parzival» (Rein Sepa väga heas tõlkes) ja mõni vinüülheliplaat (Led Zeppelin ja teised). Niisugust väärtust ei tohi talveks maakoju jätta, kunagi ei tea, milline võõras hulgus su asju sobrama tuleb ja viinarahaks vahetab…

      4

      VANA PALKMAJA MÄLETAB ja hoiab kaua suvist päikesesooja, ent köögis, aknaga põhja poole haistsin majja sisenedes rõskuse lehka. Toppisin mahaunustatud asjad kähku seljakotti, keetsin kuuma vee väikeseks kohviks valmis ja plaanisin minna aeda rooskapsaid korjama. Kuna tagasisõiduni oli aega tervelt viis tundi, süütasin ahjus tule ja kõndisin puukuurist kuivi halge juurde tooma.

      Kuid õues võttis mu vastu pöörane vastutuul, uus torm; hall taevas oli vajunud päris alla, otse heinamaale. Lõikavad, üdini tungi-vad tuulehood piserdasid lumeliiva ja kui astusin vastu tuult puukuuri poole, kujutlesin millegipärast korraks, et olen sattunud tormitseva Põhjamere äärde, ei tea, miks, aga pähe kerkis täiesti võõra koha nimi – Norrköping, kuigi pole ses väikeses Rootsi linnas eales käinud. Põnev seik, ei tea, kas mõni siia lennelnud hingedest andis märku, et tema on jõudnud pärale just sealt, kaugelt põhjast?

      Kui peaksin mõne tunni pärast astuma raudteejaama poole, suruma mitu kilomeetrit endast läbi põrgutuult, istuma poolteist tundi jahedas vagunis ja jõudma lõpuks läbikülmununa linnakorterisse…

      Seisin keset õue, süles kuivad puuhalud, ja otsustasin: täna jääb tagasisõit ära, ööbin homseni soojas majas, lähen tagasi siis, kui tuuleulg on vaibunud. Praegu aga kogus torm üha hoogu.

      Palun väga, ise igatsesid suurt elamust, siin ta sul on, mine tuppa, tõmba tuulekindel vammus selga ja kõnni üle heinamaa rahuliku metsa rüppe. Kuid soojas toas läks mul õueminekusoov üle. Heitsin paar halgu ahju lisaks, tirisin tugitooli ahjusuule lähemale, mässisin end parajasti villase teki sisse, kui kuulsin õues tuhmi raksatust.

      Piilusin aknast välja. Vanad mädanenud aiapostid, mis kavatsesime järgmisel kevadel välja vahetada, ei pidanud marule vastu, andsid järele ja metsapoolne aiajupp oli vajunud mitme meetri ulatuses upakile, kohati päris maha. No nii, õigesti tegin, et siia jäin…

      Kui tuul taandub, tõstan aia püsti, seon postid alumiinium-traadiga kinni ja panen toed alla enne, kui suur külm pärale jõuab. Mässisin end uuesti teki sisse, pilk aknal. Raheterad klõbistasid vastu aknaklaasi, katuselt puistati tuhkpeent lumeliiva. Kõigest paar tundi, ja põhjatuul vediski esimese lume kohale, tegelikult nagu varavõitu… Kerge unetukk haaras mu oma rüppe. Unetuid peakski saadetama maale, sealses mõnusalt soojas vaikuses magatakse alati korralikult välja…

      Ühel talvel oli üks aianurk samuti suures tuules murdunud ja maha vajunud, kuid tookord polnud mind siin. Varakevadel nägin aias lumel hulganisti jäneste ja metskitsede jalajälgi, avastasin nende sissetallatud raja järgi, et loomad eelistasid kõige enam ravimtaimede peenart, põhiliselt seal oligi käidud maiustamas. Igihaljas iisop, maralijuure kuivanud lehed, harilik pune, aedvaagilehed maitsesid neile rohkem kui miski muu. Nelja noore õunapuu tüved olid jäetud viisakalt puutumata. Loengul oli üliõpilastele tore kirjel-dada, kui arukad on metsloomad, et nad eelistavad talvisel ajal aeda põigates krõbistada ürte ravimtaimedest. Terviseks.

      5

      KUI VIRGUSIN, kattis maad kerge lumevaip. Ahi oli rõõmsalt kuivad puuhalud vastu võtnud, alla neelanud ja truubist õhkus mahedat soojust. Kuulatasin, õues tundus olevat vaikne. On’s maru tõesti taandunud, liikunud uutele jahimaadele, ise teab kuhu… Ehk jõuan enne õhtut tõsta mahavajunud aiarea üles?

      Tõmbasin tuulekindla, suurte taskutega jope selga, surusin haamri ja naelad tasku, haarasin võtmekimbu. Alumiiniumtraadi kera rippus laudas konksu otsas.

      Alati, kui välisukse avan, peatun korraks, sest mul on iidamast ajast komme heita harjumuslikult ettevaatlik pilk üle õue. Kui midagi tundub olevat teisiti kui tavaliselt, tajub silm muutust kohe. Nüüd märkasin tumedat varju puukuuri juures, just seal, kus aed oli mitme meetri ulatuses maani maas.

      Kõndisin lähemale, ärev valmisolek hinges. Ja mis ma nägin! Puukuuri juures seisis tuulevarjus metskits, ja mu imestuseks ei jooksnud ta mind nähes ära! Miks ta siin seisis? Oli ta vigastatud, oli ta tulnud abi otsima? Või oli puukuuritagune plats tema tavaline ööbimispaik, sügisel liigub siin kandis inimesi ja koeri harva, kui üldse. Mis nüüd teha?

      Tõenäoliselt