Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

et ta abiellub härra parun Franz d’Epinay’ga?”

      “Nii see, jumal paraku, on. Selles põhjus ongi,” ütles Villefort õlgu kehitades.

      “Vähemalt näiline põhjus,” lisas proua de Villefort.

      “Tõeline põhjus! Uskuge mind, proua, ma tunnen oma isa.”

      “Kas seda on võimalik mõista?” ütles noor naine. “Ma küsin teilt, mispärast meeldib härra d’Epinay Noirtier’le vähem kui mõni teine?”

      “Jumala eest!” ütles krahv. “Ma tunnen härra Franz d’Epinay’d, tema isa oli kindral Quesnel, kelle kuningas Charles X tegi parun d’Epinay’ks?”

      “Täpselt nii,” kinnitas Villefort.

      “Minu meelest on ta väga kena noormees.”

      “See on kindlasti vaid ettekääne, olen selles päris kindel,” sõnas proua de Villefort. “Raukade kiindumus on türanlik. Härra Noirtier ei taha, et tema lapselaps abiellub.”

      “Aga kas te ei tea, mis on selle viha põhjus?” küsis krahv.

      “Oh jumal, kes seda teab?”

      “Vahest poliitiline antipaatia?”

      “Võimalik. Minu isa ja parun d’Epinay elasid tormilisel ajal, millest mina nägin vaid viimaseid päevi,” ütles Villefort.

      “Kas teie isa polnud bonapartist?” küsis Monte-Cristo. “Mulle tuleb meelde, et te vist mainisite midagi niisugust.”

      “Minu isa oli ennekõike jakobiin,” sõnas Villefort, kelle oli erutus ettevaatuse piiridest välja viinud, “ja senaatorikuub, mille Napoleon tema õlgadele heitis, maskeeris vaid vana meest, kuid ei teinud teda teiseks. Kui minu isa sepitses vandenõu, siis mitte keisri heaks, vaid Bourbonide vastu. Minu isa oli sellepoolest kohutav, et ta ei võidelnud iialgi teostamatute utoopiate eest, vaid võimalike asjade eest, ja võimalike asjade saavutamiseks rakendas ta oma kohutavaid montanjaaride teooriaid, mis ei kohkunud tagasi ühegi vahendi kasutamisest.”

      “Näete nüüd, küllap see nii oligi,” ütles Monte-Cristo. “Härra Noirtier ja härra d’Epinay kohtusid poliitilisel areenil. Kuigi härra kindral d’Epinay teenis Napoleoni armees, kas polnud ta südames jäänud rojalistiks? Kas polnud tema see, kes tapeti ühel õhtul, kui ta bonapartistide klubist lahkus, kus teda oli oodatud lootuses leida temas venda.”

      Villefort vaatas krahvi peaaegu õudusega.

      “Kas ma eksin?” küsis Monte-Cristo.

      “Mitte sugugi, härra,” ütles proua de Villefort. “Vastupidi, just nii see oli. Ja just nimelt põhjusel, mida te mainisite, soovis härra de Villefort vana vihavaenu maha matta ja panna kaks last teineteist armastama, kuigi nende isad olid vihavaenlased.”

      “Üllas idee!” ütles Monte-Cristo. “Väga inimsõbralik, seltskond oleks sellele aplodeerinud. See oleks nii ilus, kui preili Noirtier de Villefort! nimeks oleks proua Franz d’Epinay.”

      Villefort võpatas ja uuris Monte-Cristot, otsekui püüaks tema hingepõhja tungida, et teada, mis kavatsusega ta need sõnad oli öelnud.

      Aga krahvi huulil mängles tavaline heatahtlik naeratus. Ja seegi kord, hoolimata oma teravast pilgust, ei näinud kuninglik prokurör kaugemale pealispinnast.

      “Ja kuigi Valentine’ile on suur õnnetus kaotada oma vanaisa varandus, ei arva ma siiski, et abielu sellepärast katki jääb. Ma ei usu, et härra d’Epinay põrkab selle rahalise kaotuse pärast tagasi. Ta näeb, et mina olen võib-olla rohkem väärt kui see summa, sest mina ohverdan selle päranduse, et pidada temale antud sõna. Ta arvestab Valentine’i emalt saadud suurt varandust, mida valitsevad härra ja proua de Saint-Méran, tema emapoolsed vanavanemad, kes Valentine’i mõlemad väga hoiavad.”

      “Ja kes on tõesti seda väärt, et ka neid armastataks ja hoitaks, nagu Valentine on härra Noirtier’d hoidnud,” ütles proua de Villefort. “Muide, nad tulevad kõige hiljem kuu aja pärast Pariisi ja Valentine ei pea siis enam pärast niisugust solvangut vahetpidamata härra Noirtier’ eest hoolitsema, nagu ta seda seni on teinud.”

      Krahv kuulas heatahtlikult häält, milles oli tunda solvunud enesearmastuse ja nurjunud kasuiha ebakõla.

      “Ma palun juba ette vabandust, mis ma nüüd ütlen,” sõnas Monte-Cristo pärast lühikest vaikust, “aga mulle paistab, et kui härra Noirtier jätab preili de Villefort’i pärandusest ilma, süüdistades preilit selles, et too tahab abielluda noormehega, kelle isa tema, Noirtier, vihkas, siis sedasama ei saa ta ette heita teie kallile Édouard’ile?”

      “Kas pole tõsi, härra?” hüüatas proua de Villefort häälega, mida on võimatu kirjeldada. “Kas pole tõsi, see on ebaõiglane, jälestusväärselt ebaõiglane? Õnnetu Édouard, ta on niisamuti härra Noirtier’ lapselaps kui Valentine’gi ja ometigi, kui Valentine ei abielluks härra Franziga, jätaks härra Noirtier kogu oma varanduse Valentine’ile. Lõpuks kannab ju Édouard perekonna nime, ja sellele vaatamata, oletades, et vanaisa jätab Valentine’i pärandusest ilma, on ta sellegipoolest Édouard’ist kolm korda rikkam.”

      Pärast seda hoopi krahv ainult kuulas ja ei lausunud sõnagi.

      “Härra krahv,” ütles Villefort, “jätame nüüd jutu neist perekonnahädadest. See on tõsi, et minu varandus suurendab vaeste sissetulekuid, kes on tänapäeval tõelised rikkad. Jah, isa võttis mult ära täiesti õigustatud lootuse, ja seda ilma põhjuseta. Aga mina käitusin kui arukas inimene, kui südametunnistusega inimene. Härra d’Epinay, kellele ma lubasin selle summa, saab selle, kuigi ma peaksin kas või kõige rangemalt oma väljaminekuid piirama.”

      “Aga võib-olla oleks õigem,” sõnas proua de Villefort, tulles tagasi ainsa mõtte juurde, mis lakkamatult tal meeles mõlkus, “rääkida sellest ebaõnnest härra d’Epinay’le ja ta võtab ise oma lubaduse tagasi?”

      “See oleks suur õnnetus!” hüüdis Villefort.

      “Suur õnnetus?” kordas Monte-Cristo.

      “Kahtlemata,” ütles Villefort pisut mahedamalt. “Sõlmimata jäänud abielu, isegi kui seda tehakse rahalistel põhjustel, heidab alati varju noorele neiule. Ja siis saavad vanad kuulujutud, mida ma lõplikult maha matta tahtsin, jälle hoogu juurde. Ei, ei, midagi niisugust ei saa olla. Kui härra d’Epinay on aumees, tunneb ta pärandist ilmajätmise tõttu Valentine’i vastu veel suuremat kohustust. Muidu toimiks ta ju paljalt kasusaamise eesmärgil. Ei, see on võimatu.”

      “Mina olen härra de Villefort’iga ühel nõul,” ütles Monte-Cristo, vaadates ainiti proua de Villefort’ile otsa. “Kui ma oleksin härra de Villefort’iga nii hea sõber, et talle nõu anda, siis ma soovitaksin tal – mulle kinnitati, et härra d’Epinay pidi peatselt tagasi tulema – asja kohe nii otsustavalt käsile võtta, et see ei saaks nurjuda. Ma soovitaksin võitlust, mille tulemus peaks kujunema tõesti austusväärseks härra de Villefort’ile.”

      Villefort tõusis püsti, silmanähtavalt rõõmustades, tema naine aga kahvatas kergelt.

      “Seda ma tahtsingi kuulda. Ma hindan teiesuguse nõuandja arvamust,” ütles Villefort ja sirutas Monte-Cristole käe. “Niisiis, kõik siinolijad pidagu täna hommikul juhtunut mittejuhtunuks. Meie plaanides pole midagi muutunud.”

      “Härra,” sõnas Monte-Cristo, “kuigi maailm on ebaõiglane, mõistab ta hinnata teie otsustavust, uskuge mind. Teie sõbrad on sellele uhked, ja kui härra d’Epinay peaks abielluma preili de Villefort’iga ilma kaasavarata, mis kindlasti ei juhtu, on ta kahtlemata vaimustatud sidemetest perekonnaga, kus ollakse valmis niisugusteks ohvriteks, et pidada oma sõna ja täita oma kohust.”

      Nende sõnade peale krahv tõusis ja kavatses lahkuda.

      “Kas te mõtlete juba ära minna, härra krahv?” küsis proua de Villefort.

      “Ma olen sunnitud, proua, tulin teile vaid laupäevast lubadust meelde tuletama.”

      “Kas te kardate, et