Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

tahan, et ta abielluks härra Franz d’Epinay’ga, ja ta abiellub temaga.”

      Valentine vajus nuuksudes tugitooli.

      “Härra,” küsis notar rauga poole pöördudes, “mida te kavatsete teha oma varandusega juhul, kui preili Valentine abiellub härra Franziga?”

      Rauga pilk oli liikumatu.

      “Te kavatsete seda ise käsutada?”

      “Jah,” pilgutas Noirtier.

      “Kas kellegi kasuks teie perekonnast?”

      “Ei.”

      “Kas siis vaeste heaks?”

      “Jah.”

      “Aga te teate,” ütles notar, “seadus on selle vastu, et te oma poja varandusest täiesti ilma jätate?”

      “Jah.”

      “Niisiis te otsustate vaid selle osa üle, mida seadus lubab teil jagada.”

      Noirtier ei reageerinud.

      “Te tahate ikkagi kogu varandust käsutada?”

      “Jah.”

      “Aga pärast teie surma testament vaidlustatakse?”

      “Ei.”

      “Isa tunneb mind,” ütles Villefort, “ta teab, et tema tahe on mulle püha. Pealegi on talle selge, et mina oma positsioonis ei saa vaeste vastu astuda.”

      Noirtier’ pilgus säras võidurõõm.

      “Mida teie otsustate, härra?” küsis notar Villefort’ilt.

      “Ei midagi, härra. Mu isa on niisuguse otsuse vastu võtnud ja ma tean, et minu isa oma otsuseid ei muuda. Ma alistun. Need üheksasada tuhat franki lähevad perekonnale kaduma ja rikastavad vaeste varjupaiku. Aga rauga kapriisile mina järele ei anna ja teen nii, nagu ma õigeks pean.”

      Ja Villefort lahkus koos naisega, jättes isale vabaduse oma testamenti teha nii, nagu too soovib.

      Samal päeval tehti testament valmis. Kutsuti tunnistajad, rauk kiitis selle heaks, see pitseeriti tema juuresolekul ja anti hoiule perekonnanotari härra Deschamps’i kätte.

      III

      TELEGRAAF

      Oma ruumidesse jõudes said härra ja proua de Villefort kuulda, et krahv Monte-Cristo oli neile külla tulnud ja et ta oli juhatatud salongi, kus ta neid ootas. Proua de Villefort oli liiga erutatud, et otsekohe salongi minna, ja läks korraks oma magamistuppa, kuna märksa enesekindlam kuninglik prokurör astus kohe salongi.

      Ehkki härra de Villefort valitses oma tunnete üle ja oskas oma näoilmet valitseda, ei suutnud ta siiski laupa murekortsudest vabastada, ning säravalt naeratav krahv märkas tema sünget ja mõtlikku ilmet.

      “Taevas halasta!” ütles krahv pärast tervitamist. “Mis teil ometi on, härra de Villefort? Või juhtusin ma ehk sel hetkel tulema, mil te valmistasite ette ülimalt põhjalikku süüdistuskõnet?”

      Villefort üritas naeratada.

      “Ei,” ütles Villefort. “Ohvriks olen siin mina ise ja ei keegi muu. Mina kaotan protsessi ja süüdistuskõne on kokku seadnud juhus, jonn ja hullumeelsus.”

      “Mida te sellega öelda tahate?” küsis Monte-Cristo hiilgavalt teeseldud huviga. “On tõepoolest mingi suur õnnetus juhtunud?”

      “Ah, sellest ei tasu rääkida,” sõnas Villefort kibestunud rahuga. “Ei midagi erilist, lihtsalt rahakaotus.”

      “Siis muidugi,” ütles Monte-Cristo, “rahakaotus on tühine varanduse puhul, nagu seda on teie oma, ja teiesuguse filosoofiliselt mõtleva ja rafineeritud vaimu puhul.”

      “Sellepärast ei teegi mulle rahaküsimus muret, kuigi üheksasada tuhat franki väärivad kahetsust või vähemasti pahameelt. Ma olen eeskätt solvunud saatuse, juhuse, fataalsuse peale, ma ei tea, kuidas õieti nimetada võimu, mis juhib mind tabanudhoopi, lastes lapsikuks muutunud rauga kapriisil paisata põrmu mu varalootused ja võib-olla hävitada mu tütre tuleviku.”

      “Taevas hoidku! Milles on asi?” hüüatas krahv. “Üheksasada tuhat franki, ütlesite teie? See summa on tõesti kahetsust väärt, nagu te väljendasite, isegi filosoofile. Ja kes on seda põhjustanud?”

      “Minu isa, kellest ma olen teile rääkinud.”

      “Härra Noirtier! Kas tõesti? Aga te vist mainisite mulle, et ta on täiesti halvatud ja et kõik ta võimed on hävinud.”

      “Tema füüsilised võimed küll, sest ta ei saa ennast liigutada, ei saa rääkida, aga kõige selle juures ta mõtleb ja tegutseb, tal on omad soovid, nagu te näete. Ma tulin tema juurest viie minuti eest ja praegusel hetkel dikteerib ta kahele notarile testamenti.”

      “Ta siis rääkis?”

      “Ta tegi ennast mõistetavaks.”

      “Mil moel?”

      “Pilgu abil. Ta silmad elavad, ja nagu näete, nad tapavad.”

      “Kallis,” ütles proua de Villefort, kes oli sisse astunud, “kas te praegu üle ei paku?”

      “Proua,” ütles krahv ja kummardas.

      Proua de Villefort tervitas oma võluvaima naeratusega.

      “Mida ma kuulsin härra de Villefort’ilt? Mõistetamatu ebasoosing,” ütles Monte-Cristo.

      “Just nimelt mõistetamatu!” kordas kuninglik prokurör õlgu kehitades. “Rauga kapriis!”

      “Kas pole võimalik veenda teda otsust muutma?”

      “On küll,” ütles proua de Villefort. “Pealegi sõltub mu abikaasast, et testament, mis on tehtud Valentine’i kahjuks, oleks tehtud tema kasuks.”

      Nähes, et abikaasad hakkavad vihjamisi rääkima, manas krahv näole hajameelse ilme ja hakkas sügava tähelepanuga ja silmanähtava heakskiiduga jälgima Édouard’i, kes kallas tinti lindude jooginõusse.

      “Kallis,” vastas Villefort naisele, “te teate, ma ei taha oma kodus patriarhi mängida ega ole ma ka iial arvanud, et maailma saatus sõltub minu pealiigutusest. Sellele vaatamata soovin ma, et minu otsuseid perekonnas respekteeritaks ja et ühe rauga hullumeelsus ja lapse kapriis ei ajaks nurja plaani, mida ma oma mõttes olen palju aastaid mõlgutanud. Parun d’Epinay oli minu sõber, te teate seda, ja abielusidemed tema pojaga oleksid ülimalt sobivad…”

      “Kas te arvate, et Valentine on härra Noirtier’ga ühel nõul?” küsis proua de Villefort. “Tõepoolest… Ta on alati selle abielu vastu olnud ja mind ei üllataks, kui kõik see, mida me kuulsime ja nägime, on nende vahel kokkulepitud plaani elluviimine.”

      “Proua, uskuge mind,” lausus Villefort, “niisama heast peast ei loobu ükski inimene üheksasaja tuhandest frangist.”

      “Tema on valmis loobuma kogu maailmast, härra, sest aasta eest tahtis ta minna kloostrisse.”

      “Minule on see ükskõik,” sõnas Villefort. “Ma ütlen teile, et see abielu sõlmitakse, proua!”

      “Hoolimata teie isa vastuseisust!” tähendas proua de Villefort, püüdes mängida teisel keelel. “See on tõsine asi!”

      Monte-Cristo tegi näo, nagu ta ei kuuleks, ei lasknud aga kogu kõnelusest ainustki sõna kõrvust mööda.

      “Proua,” ütles Villefort, “ma võin öelda, et ma olen alati respekteerinud oma isa, sest järeltulija loomulikule tundmusele lisandus teadmine tema vaimsest üleolekust; lõpuks sellepärast, et isa on püha kahel põhjusel, püha kui meile elu andja, püha kui meie isand. Aga täna ma enam ei saa tunnistada arukaks rauka, kes lihtsalt mäletades oma kunagist viha isa vastu, jälitab nüüd poega. Oleksin naeruväärne, kui kohandaksin oma käitumist vastavalt tema kapriisidele. Ma respekteerin ka tulevikus härra Noirtier’d. Ma ei nurise rahalise karistuse üle, mille ta mulle osaks laseb saada, aga minu tahe jääb kõigutamatuks –