Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

ma tahan notarit,” andis vanamees märku, sulgedes väljakutsuvalt silmad, just nagu öeldes: “Vaatame, kas keegi julgeb mulle keelata seda, mida ma tahan.”

      “Notar tuleb, kui te seda ilmtingimata tahate, härra,” ütles Villefort. “Aga ma pean tema ees vabandama ja teilgi tuleb vabandada, sest stseen tuleb ülimalt naeruväärne.”

      “Mis sellest,” lausus Barrois. “Ma siis lähen talle järele.” Ja vana teener kõndis võidukalt välja.

      II

      TESTAMENT

      Sel hetkel, kui Barrois toast välja läks, vaatas Noirtier Valentine’i poole, silmis pinev ja salakaval pilk. Noor neiu mõistis seda pilku ja seda mõistis ka Villefort, sest ta laup tõmbus pilve ja kulm kortsu.

      Villefort võttis tooli, istus sellele ja jäi halvatu tuppa ootama.

      Noirtier jälgis tema tegutsemist täiesti ükskõikselt, aga ta oli andnud silmanurgast märku Valentine’ile, et too ei muretseks ja jääks samuti sinna.

      Kolmveerand tunni pärast tuli teener koos notariga tagasi.

      “Härra,” ütles Villefort pärast esimesi tervitussõnu, “teie järele saatis härra Noirtier, keda te näete siin. Üldise halvatuse tagajärjel on ta liikumisvõimetu ja ta ei räägi. Ainult meie üksi suudame hädavaevalt taibata tema mõtetest vaid üksikuid riismeid.”

      Noirtier’ pilk kutsus Valentine’i appi ja tegi seda nii tõsiselt ja käskivalt, et neiu lausus sedamaid:

      “Härra notar, mina saan aru kõigest, mida vanaisa öelda tahab.”

      “See on tõsi,” lisas Barrois, “kõigest, absoluutselt kõigest, nagu ma härrale juba siia tulles ütlesin.”

      “Lubage teile öelda, härra, ja ka teile, preili,” sõnas notar, pöördudes Villefort’i ja Valentine’i poole, “et see on üks neid juhtumeid, kus ametiisik ei või mõtlematult tegutseda, et mitte võtta endale rasket vastutust. Et mingi dokument oleks kehtiv, peab notar olema ennekõike kindlalt veendunud, et ta on täpselt edasi andnud selle inimese tahet, kes seda dikteerib. Mina ei saa olla kindel heakskiidule või vastuseisule kliendi puhul, kes ei räägi. Ja kuna kliendi tummust arvestades ei või ma kindel olla tema soovide või mittesoovide objektis, on minu vahendus täiesti tarbetu ja ma kasutaksin oma ametit ebaseaduslikult.”

      Notar astus sammu ukse poole, et ära minna. Peaaegu märkamatu võidunaeratus libises kuningliku prokuröri huulile. Noirtier aga vaatas nii ahastavalt Valentine’i poole, et too astus notari teele ette.

      “Härra notar,” ütles ta, “keel, mida ma räägin oma vanaisaga, on kergesti õpitav, ja nii nagu mina seda mõistan, võin ma ka teile seda mõne minutiga õpetada. Ütelge, härra, mida on vaja, et teie südametunnistus võiks rahule jääda?”

      “Et meie aktid oleksid kehtivad, preili,” ütles notar, “peame olema kindlad heakskiidus või vastuseisus. Testamenditegija ihu võib olla haige, aga ta vaim peab olema terve.”

      “Härra notar, kaks märki veenavad teid kindlalt, et minu vanaisa on praegusel hetkel täie mõistuse juures. Härra Noirtier, kes on kõnelemisja liikumisvõimetu, paneb silmad kinni, kui ta soovib öelda “jah” ja pilgutab mitu korda, kui soovib öelda “ei”. Nüüd te teate, kuidas härra Noirtier’ga rääkida. Proovige.”

      Rauk vaatas nii hella ja tänuliku pilguga Valentine’i poole, et isegi notar mõistis seda.

      “Härra, kas te kuulsite ja saite aru, mida ütles teie pojatütar?” küsis notar.

      Noirtier pani aeglaselt silmad kinni ja tegi need hetke pärast jälle lahti.

      “Ja te kiidate heaks selle, mis ta ütles? See tähendab, et tema poolt mainitud leppemärkide abil teete te mõistetavaks oma mõtted?”

      “Jah,” tegi rauk.

      “Te nõudsite minu siiatulekut?”

      “Jah.”

      “Et teha oma testamenti?”

      “Jah.”

      “Ja te ei taha, et ma lahkuksin testamenti tegemata?”

      Halvatu pilgutas ägedalt mitu korda järjest.

      “Härra, kas te nüüd saate aru ja kas teie südametunnistus on rahul?” küsis Valentine.

      Aga enne kui notar jõudis vastata, tõmbas Villefort ta kõrvale.

      “Härra,” küsis ta, “kas te arvate, kui inimest on tabanud nii kohutav füüsiline šokk nagu härra Noirtier de Villefort’i, et see pole tema psüühikale raskeid jälgi jätnud?”

      “Mitte see ei tee mulle erilist muret, härra,” vastas notar, “aga ma ei oska arvata, kuidas me suudaksime aimata tema mõtteid, et saada neile vastuseid.”

      “Te näete ju, et see on võimatu,” ütles Villefort.

      Valentine ja rauk kuulasid seda jutuajamist pealt. Noirtier vaatas kindlalt ja üksisilmi Valentine’ile otsa, ilmselt nõudes oma pilguga vastamist.

      “Härra, ärge selle pärast muretsege,” ütles Valentine. “Nii raske kui vanaisa mõtetest arusaamine ka pole, õigemini teile ka ei tundu, annan mina nad teile edasi sel viisil, et teil kaob igasugune kahtlus. Ma olen juba kuus aastat härra Noirtier’ juures ja öelgu ta nüüd teile ise, kas selle kuue aasta jooksul ükski tema soovidest on jäänud tema südamesse sel põhjusel, et ta pole suutnud seda mulle arusaadavaks teha?”

      “Ei,” tegi rauk.

      “Eks proovigem siis,” ütles notar. “Kas te olete nõus, et preili on teile vahendajaks?”

      Halvatu andis märku, et jah.

      “Hästi. Härra, mida te minust soovite ja millist akti te soovite teha?”

      Valentine loendas kõiki alfabeedi tähti kuni “t”-ni.

      Selle tähe juures peatas teda Noirtier’ tähendusrikas pilk. “Härra nõuab “t”-tähte,” ütles notar. “See on ilmne.” “Oodake,” ütles Valentine. Pöördudes siis vanaisa poole sõnas ta: “Ta … te …”

      Rauk peatas teda teise silbi juures.

      Nüüd võttis Valentine sõnaraamatu ja lappas notari tähelepaneliku pilgu all lehekülgi.

      “Testament,” näitas Noirtier’ pilgu mõjul peatunud sõrm. “Testament!” hüüatas notar. “Asi on selge, härra tahab teha testamenti.”

      “Jah,” pilgutas Noirtier korduvalt.

      “See on ju tõesti suurepärane, härra, te peate seda tunnistama,” ütles notar jahmunud Villefort’ile.

      “Seda küll,” sõnas Villefort, “ja veel suurepäraseni tuleb see testament, sest ma ei arva, et sätted reastuksid paberile sõnahaaval ilma mu tütre osava sisenduseta. Valentine on aga võib-olla liiga huvitatud sellest testamendist, et olla sünnis vahendaja härra Noirtier de Villefort’i ähmastele tahteavaldustele.”

      “Ei, ei!” pilgutas rauk.

      “Kuidas nii!” hüüatas Villefort. “Kas Valentine ei ole testamendist huvitatud?”

      “Härra,” ütles notar, kes oli katsest vaimustatud ja tõotas endale, et räägib seltskonnas seda lugu värvikates üksikasjades, “nüüd tundub mulle lihtsaimast lihtsam see, mida ma äsja pidasin võimatuks, ja sellest tuleb lihtsalt salatestament, mis on seaduses ette nähtud ja lubatud juhul, kui seda on ette loetud seitsme tunnistaja juuresolekul, heaks kiidetud testaatori poolt nende juuresolekul ja kinnitatud notari poolt nõndasamuti nende juuresolekul. Aega selle testamendi tegemiseks kulub vaevalt rohkem kui tavalise testamendi puhul. Kõigepealt on kindlakskujunenud muutumatud vormelid, ja mis puutub üksikasjadesse, siis enamiku neist moodustavad testaatori varandus, mida teie, olles seda valitsenud, tunnete. Aga muide, et akt oleks vaidlustamatu, püüame ta muuta igapidi usaldatavaks. Üks minu kolleege tuleb mulle abiks ja viibib tavade vastaselt selle lugemise