Challengeri sügavik. Ragne Kepler

Mina olengi kompass

      Minu tundeid ei saa sõnadesse panna. Või kui saabki, on need sõnad keeles, millest keegi aru ei saa. Ma ei valitse oma emotsioone. Rõõmust saab viha, vihast hirm, siis lõbus iroonia. Nagu hüppaksid lennukilt, käed laiali, teades vähimagi kahtluseta, et suudad lennata. Ja korraga avastad, et ikkagi ei suuda ning sul pole mitte ainult langevarju, vaid ka riideid seljas. Kõigil inimestel seal all on aga binoklid ja nad naeravad, kui sa äärmiselt piinlikul moel hukatusse langed.

      Navigaator ütleb, et ma selle pärast ei muretseks. Ta osutab paberiplokile, kuhu ma sageli ajaviiteks joonistan. „Visanda oma tunded üles ja värvi ära,“ ütleb ta mulle. „Peiler, meiler, pollar, dollar – tõeline rikkus peitub selles, kuidas sinu joonistused mulle mõjuvad, mind haaravad, nägema panevad. Minu kaardid näitavad meile teed, aga sinu nägemused suunda. Sa oled tõeline kompass, Caden Bosch. Sa oled tõeline kompass!“

      „Kui ma olengi kompass, siis üsna kasutu. Ma ei tea isegi seda, kus on põhi,“ ütlen talle.

      „Muidugi tead. Lihtsalt neis vetes ajab põhi alatasa oma saba taga.“

      See paneb mind mõtlema oma kunagisele sõbrale. Tema arvas, et põhi on alati seal, kuhu poole ta näoga seisab. Nüüd mõtlen, et tal võis õigus olla. Navigaator tahtis mind toakaaslaseks, kui mu vana toakaaslane, keda ma õieti vaevu mäletan, midagi seletamata lahkus. Me jagame kajutit, mis on isegi ühele liiga väike, liiati siis kahele. „Sa oled siin sullerite hulgas kõige korralikum,“ ütleb ta mulle. „Meri pole su südant ära jahutanud. Pealegi on sul annet. Andekus võrdub kadedus, rohelus – sinu anne muudab laeva kadedusest roheliseks – pane mu sõnu tähele!“

      Tema on üks neist lastest, kes on varemgi paljudel reisidel käinud. Ja ta on kaugelenägelik. See tähendab, et sind vaadates ei näe ta sind, vaid hoopiski midagi sinu taga täiesti erinevates dimensioonides. Inimesi ta enamasti ei vaata. Ta on ametis navigatsioonikaartidega − vähemalt sedaviisi ta neid nimetab. Need on täis pikitud numbreid ja sõnu ja nooli ja jooni, mis ühendavad tähtede punktiire tähtkujudeks, mida ma pole kunagi varem näinud.

      „Seal on taevalaotus teistsugune,“ nendib ta. „Pead tähtedes nägema uusi mustreid. Mustreid, minuteid, päevi, päikesekelli. Kõik selleks, et mõõta päeva kadu. Saad aru?“

      „Ei.“

      „Kaldalt laeva, laevaga kitseni. See on vastus, ma ütlen. Sööb kõike, seedib maailma, teeb sellest osakese oma DNAst, sülitab välja ja märgistab oma territooriumi. Territoorium, pärilikkus, ketserlus – kuulake, mis ma ütlen. Kaljukitsel on vastus meie eesmärgi kohta. Kõigel on oma otstarve. Otsige kitse.“

      Navigaator on geniaalne. Suisa nii geniaalne, et mul valutab pea ainuüksi tema juuresolust.

      „Miks ma siin olen?“ küsin temalt. „Kui kõigel leidub oma otstarve, mis on siis minu oma sellel laeval?“

      Navigaator pöördub tagasi oma kaartide juurde, kirjutab sõnu ja lisab uusi nooli nende peale, mis seal juba olemas on. Ta muudab oma mõtted nii kihiliseks, et ainult ise neid dešifreerida suudab. „Otstarve, pringel, delfiin, ukseraam, ukseava. Sina oled maailma lunastuse uks.“

      „Mina? Oled sa kindel?“

      „Sama kindel kui see, et me sellel rongil oleme.“

      6 Nii häiriv

      Ukseava, ukseraam. Õe toa seintel tantsisklevad delfiinid, kui tema ukselävel seisan. Delfiine on seitse. Tean seda, sest maalisin need sinna tema jaoks, igaüks neist kujutab üht Kurosawa seistmest samuraist. Tahtsin, et ta peaks neid kalliks ka siis, kui vanemaks saab.

      Delfiinid jõllitavad mind täna õhtul ja ehkki pöialdeta ei saa vehelda, pean neid palju hirmutavamaks kui tavaliselt.

      Isa mässib Mackenzie ilusti teki sisse, et õde korralikult soojas oleks. Aeg on hiline õe jaoks, aga mitte mulle. Olen äsja saanud viisteist, õde hakkab alles üksteist saama. Kulub tunde, kuni magama heidan. Kui ma üldse magan. Ma ei pruugi magada. Mitte täna.

      Allkorrusel räägib ema telefoni teel vanaemaga. Kuulen teda rääkimas ilmast ja termiitidest. Meie maja järatakse pulbriks. „… aga kahjuritõrje on nii häiriv,“ kuulen ema lausumas. „Peab mingi parem viis olema.“

      Isa annab Mackenziele head ööd musi, pöörab siis ringi ja näeb mind seismas, mitte päris toas, aga ka mitte väljas.

      „Mis on, Caden?“

      „Ei midagi, lihtsalt… pole tähtis.“

      Isa tõuseb püsti ja õde keerab näo delfiinide poole, andes mõista, et on valmis uneilma minema. „Võid mulle öelda, kui midagi pahasti on. Sa ju tead seda?“

      Räägin vaikselt, et Mackenzie ei kuuleks. „Lihtsalt seda, et… koolis on see poiss.“

      „Jah?“

      „Ma ei ole muidugi kindel…“

      „Jah?“

      „Noh… Ma arvan, et ta tahab mind ära tappa.“

      7 Heategevuspööris

      Ostukeskuses seisab korjanduskarp. Suur kollane silinder, kuhu annetatakse heategevuseks lastele, kellest on raske mõeldagi. „Piiritagustes sõdades käed-jalad kaotanud lastele“ või midagi säärast. Annetus keerleb suures kollases silindris minuti jagu ringi, tehes rütmilist vurinat. See muutub augu poole liikudes järjest pinevamaks ja pinevamaks, intensiivsemaks, meeleheitlikumaks. Nüüd keerleb see kiiremini − kogu hoog on suunatud lehtri kaela pidi alla, kuni pläriseb justkui alarm − et siis toru musta sügavikku kukkudes vaikida.

      Mina olengi see allapoole liikuv ja keeriselehtri neelus kisendav münt. Ainult mu enda hoog ja inerts ei lase mul pimedusse neelduda.

      8 Tagasi maa peale

      „Mis mõttes tahab sind tappa?“ Isa astub esikusse ja suleb õe toa ukse. Kaugemal koridori otsas asuvast vannitoast immitseb kummalise nurga alt tuhmi valgust. „Caden, see on tõsine asi. Kui keegi poiss sind koolis ähvardab, pead sellest mulle rääkima.“

      Isa seisab oodates. Soovin, et poleks üldse suud lahti teinud. Ema ripub allkorrusel endiselt telefoni küljes ja vestleb vanaemaga. Ja ma hakkan mõtlema, on see üldse päriselt vanaema või teeb ema lihtsalt sellist nägu − rääkides kellegi teisega, võib-olla minust ja võib-olla koodisõnu kasutades. Aga miks ta peaks seda tegema? Tobedus. Ei, ta räägib vanaemaga. Termiitidest.

      „Oled sellest poisist oma õpetajatele rääkinud?“

      „Ei.“

      „Mida ta teinud on? Sind otseselt ähvardanud?“

      „Ei.“

      Isa hingab sügavalt. „Hea küll. Kui ta pole sind päriselt ähvardanud, ei ole lood vast nii pahasti, kui arvad. Kas see laps on mõne relva kooli kaasa toonud?“

      „Ei. Nojah, võib-olla. Ja-jah, ma arvan, et tal võib nuga olla.“

      „Oled seda näinud?“

      „Ei, ma lihtsalt tean. Tead, ta on sedasorti poiss, kellel on nuga.“

      Isa hingab veel kord sügavalt ja kratsib hõrenevaid juukseid. „Räägi täpselt, mida see poiss on sulle öelnud. Püüa kõike meelde tuletada.“

      Ma sobran mõtetes ja püüan leida seletamiseks õigeid sõnu, aga jään hätta. „Asi pole selles, mida ta on öelnud. Asi on selles, mis ta on ütlemata jätnud.“

      Minu isa on raamatupidaja, kel domineerib vasem ajupoolkera, äärmiselt lineaarse mõtlemisega. Seega ei üllatu ma sugugi, kui isa ütleb: „Ma ei saa aru.“

      Ma pööran end, näperdan seinal olevat perepilti ja ajan selle viltu. Hakkan muretsema, nii et sean selle taas kiiresti otseks. „Unusta ära. Pole tähtis.“ Püüan trepist alla pääseda, sest tahan kuulda, millest ema räägib. Isa haarab mul aga õrnalt käsivarrest ning sellest piisab, et mu minekut takistada.

      „Oota