Deemoni märk. Reeli Reinaus

mind nähes.

      Noogutasin mornilt. Mul polnud small talk’iks erilist tuju.

      „Nad ongi sellised.”

      „Mis asjad? Hantlid?”

      Kui ma midagi ei vastanud, siis ta jätkas. „Varem kuulusin ma ka nende gruppi, kuid õnneks sain aru, et see, millega nad tegelevad, on laste mäng.”

      Vau! Tüdruku iroonia põhjus oli siis see, et ta on ise veel kõvem angeloloog! Ma arvasin, et ta peab neid opakateks.

      „Mida sa öelda tahad?”

      „Grupp, kuhu mina kuulun, tegutseb internetis. Me räägime seal tõelistest asjadest.” Tüdruk ütles seda toonil, nagu avaldaks mulle mingi megasaladuse.

      „Äge.” Ma ei varjanudki oma irooniat.

      „Kas sul on tõesti see märk?”

      „Jah. Ilmselt on see arm, mille ma väiksena sain.” Ma ei hinganud sünnimärgist. „Mu ema ei mäleta seda. Võib-olla isa mäletaks, aga ta on surnud. See on lihtsalt arm.” Sellegipoolest tundsin end järjest rohkem nagu mingi ebard. Muuseumieksponaat. Habemega naine, keda kõik kaugelt ja lähedalt kaema tulevad.

      „Ma tean üht hüpnoosi, mis aitab selle kindlaks teha.” Tüdruk vaatas mind tähelepanelikult.

      „Kindlaks teha mida?”

      „Kas sa oled nefilim.”

      „Mis asi?”

      „Poolingel.”

      See sõna kõlas nagu mingi geneetiline haigus. „Ei, tõesti pole vaja,” pomisesin viimaks.

      „Kui ümber mõtled, siis helista mulle.” Ta pistis mulle pihku oma visiitkaardi, kus oli lisaks nimele – Liisbeth – veel ka ta kodulehe aadress.

      „Ma ei tee seda.” Olin selles enam kui kindel.

      „Okei. Ma ei käi peale.”

      Ma naeratasin. Ta oli sellest seltskonnast esimene inimene, kes jättis mulle vaba valiku. See oli hea tunne. Tahtsin talle samaga vastata ja viipasin roosale hantlile.

      „See tundub ägedam.”

      Ta naeratas mulle vastu, kuigi mõistsin ta pilgust, et roosa pole just tema värv.

      Õhtupoolikul lõbustasin end õppimise asemel sellega, et välja uurida, millega Guido siis õieti tegeleb. Iseenesest mõista tundus täiusliku välimuse ja eluga naaber kuidagi kahtlane. Tegelikult oli kahtlane see, et ma ei näinud kunagi tema juurde ühtegi inimest minemas. Kahtlustasin, et ta varjab midagi. Google rahustas mind veidi maha – kõik, mida ta enda kohta rääkinud oli, vastas tõele. Isegi see oli ära mainitud, et talle kuulub majadekompleks Tallinna vanalinnas. „Majadekompleks” pani mind küll veidi kulmu kergitama. Mulle oli ta rääkinud vaid meie majas asuvast korterist. Aga ma ei vaevanud sellega kauem pead, sest otsustasin samasuguse nuhkimise ka Andrease kohta läbi viia.

      Kuid ma ei leidnud midagi. Absoluutselt midagi. Andreas Metssalu? Vähemalt interneti teada Andreas Metssalut ei eksisteerinud. Ei nüüd ega varem.

      Poiss, kel pole minevikku ega olevikku? Ei! See oli absurd. Ainuke seletus oli, et ilmselt olin ta perekonnanime valesti kuulnud.

      Viimaks vaatasin ka Liisbethi kodulehte. Seal polnud midagi erilist. Või ma siis ei mõistnud seda. Peamiselt koosnes see linkidest teistele kodulehtedele, mingitest sümbolitest ja nende seletustest ning viidetest ingliteemalistele teadusartiklitele, mida ma küll lugeda ei viitsinud.

      Järgmisel päeval juhtus midagi, mis kõigutas mu maailma rohkem, kui mu sünnimärgi kipitus, Eva oma sektiga ja Andrease salapärane isik kokku olid teha suutnud.

      Kõik algas nii tavaliselt.

      Läksin nimelt surnuaeda, isa hauale. Käisin seal ikka aegajalt, kui veidi omaette mõtelda tahtsin. Isaga ei seostunud see tegelikult kuigivõrd, pigem meeldis mulle kalmistu vaikne ja rahulik õhustik. Ma olin liiga väike, kui isa suri – kõigest poolteiseaastane. Nii polnud ma tegelikult kunagi otseselt ta kaotuse üle kurvastanud. Muidugi olin kurb, et mul ei ole isa, kellega maailma asjadest rääkida ja perekondlikke väljasõite teha, aga see oli teistsugune kurbus. Isa kui konkreetse lihast ja luust inimese puudumine minu elust ei olnud traagika, sest ma ei mäletanud teda üldse.

      Kui ma seekord isa hauale lillekimbu panin ja seejärel hauakivi silmitsema jäin, märkasin seal üht väikest detaili. Detaili, mida ma polnud kunagi varem tähele pannud.

      Sulge.

      Hauakivi vasakusse ülemisse nurka oli graveeritud sulg.

      Üle mu keha jooksis külmavärin.

      Mul polnud vähimatki aimu, mida see sulg seal tähendama pidi. Miks ei võinud seal olla küünal või midagi muud sama tavalist?

      Pidin seda ema käest kindlasti küsima. Olgugi et me ei rääkinud isast just tihti. Viimasel ajal polnud seda üldse mitte ette tulnud. Ema tavaliselt lihtsalt mainis, millised lilled ta on hauale ostnud, ja mina noogutasin selle peale.

      Kuid nüüd läksin kohe, kui ema oli sel päeval koju jõudnud, ja istusin tema vastu tugitooli. Teesklesin mõnda aega lugemist ja püüdsin meeleheitlikult välja mõelda, kuidas juttu alustada. Viimaks ei pidanud ma enam vastu ja küsisin otse: „Mida see sulg seal hauakivi peal tähendab?”

      „Sa pole seda kunagi varem märganud?” Ema ei üllatanud mu küsimus sugugi.

      Raputasin pead. „Mida see tähendab?”

      Ema kehitas õlgu. „Õigupoolest pole mul aimugi. Isa endised töökaaslased tellisid selle kivi. Ilmselt see on lihtsalt kaunistus nagu iga teinegi – kaseoks või küünal või mida nad sinna tavaliselt graveerivadki.”

      Kaseoks ja küünal. No seda minagi, aga milleks graveerida sulg? Mida paganat olid isa töökaaslased mõtelnud? Omal moel oli kummaline ka see, et need polnud mitte töökaaslased haiglast, kust ta vahetult enne surma töötas, vaid tema eelmisest töökohast, keerulise nimega välismaisest ravimifirmast.

      „Miks üldse nemad selle tellisid?” pärisin emalt igaks juhuks edasi.

      Ema laiutas käsi. „Ma tõesti ei tea. Kuid usu mind, mul oli sel hetkel täiesti ükskõik. Nemad maksid muuseas ka kõik matusekulud. Ma ei tea, kas ma ise oleksin selle kõigega üldse hakkama saanud.”

      Noogutasin arusaajalt. Ma ei kujutanud seda kaotust tegelikult ette, aga mõistsin, et päevil, mil ema oli kaotanud oma elu armastuse, ei huvitanud teda tõepoolest hauakiviga seotud detailid.

      Aga siiski – miks sulg? Ma ei olnud sellele küsimusele vastust saanud. Ainuke loogiline seletus oli seletus, mis ei saanud olla tõsi. Mis oli täielikult välistatud. Kuid see oli ainuke, millele ma sel hetkel mõelda suutsin. Tundsin, et pean surnuaeda esimesel võimalusel tagasi minema.

      Ja ma läksingi. Seisin juba järgmisel hommikul vihmasel surnuaial, selle asemel et olla eesti keele tunnis. Äkitselt tundsin, et keegi jälgib mind. Ma tahtsin uskuda, et see on mu enda paranoia, kuid ma ei suutnud. Lihtsam oli mõelda, et mind jälgib keegi reaalne isik. Või mis veel hullem, ebareaalne. Aga miks? Kas seepärast, et olin just midagi avastamas? Kas seepärast, et olin saanud seitseteist? Kas must ingel oli mind üles leidnud ja mulle järele tulnud?

      Uurisin sulge hauakivil võimalikult lähedalt, pannes peaaegu nina selle vastu, kuid kivi oli külm ja märg ega andnud mulle mitte ühtegi vastust. Tundsin, kuidas see sulg lihtsalt irvitab mulle näkku.

      Loll olin, et siia üldse tulin, mõtlesin, kui pahuralt bussipeatusesse lonkisin, et kolmandaks tunniks kooli jõuda.

      Pärastlõunal meenus mulle nimekaart, mille Liisbeth mulle andnud oli. Äkki peaksin siiski hüpnoosi proovima, mõtlesin. Äkki see aitab mul midagi oma lapsepõlvest meenutada? Ajast, kui isa veel meiega oli.

      See mõte keerles mul peas, kuni telefon helises. Tundsin helistaja helina järgi ära – see oli Andreas. Olin talle paar päeva tagasi päris oma helina pannud.

      Võtsin kõne vastu ja korraga tundusid kõik mu hirmud ja kahtlused naeruväärsed.

      6

      Pidin