Deemoni märk. Reeli Reinaus

sind veidi saata, kui sa kesklinna poole lähed,” pakkus ta peale hetkelist pausi. „Õhtuti on linnas ohtlik.”

      Ma kehitasin õlgu. Mul oli õigupoolest ükskõik, kuid ma ei suutnud välja mõelda ühtegi vabandust ja seega noogutasin.

      Koju jõudnud, vaatasin uuesti oma märki. See oli täpselt sama tume nagu paar viimast päeva. Mu kõht tõmbus krampi. Mis siis, kui neil on tõsi taga, esitasin endale selle õhtu jooksul juba vähemalt kümnendat korda sama küsimuse. Mis siis, kui maailmas ei ole kõik nii lihtne, kui paistab?

      Ma olin selliseid raamatuid lugenud. Filme näinud. Need olid kõik justkui ühe vitsaga löödud. Imevõimetega tüdruk või poiss, võimatu, kuid viimaks kõike võitev armastuslugu ning selle kohal hõljuv ennustus, needus või muu taoline jura. Ning mingi seltskond inimesi, kes olid nende vastu. Ainult et minu loos olin vaid mina, kamp usuhulle, needus ja tundmatu must ingel. Armastust ega imevõimeid ei paistnud kusagilt.

      4

      Eva lasi mul järgnevatel nädalatel oma mõtetega üksi olla. Õnneks hakkasid mu mõtted jälle oma tavalisi radu käima. Vaid korra, oma sünnipäeva hommikul meenus mulle oht, mis pidi mind varitsema pärast seda, kui saan seitseteist. See tundus korraga absurdne. Mul oli iseenda ees häbi, et olin seda kõike hetkeks isegi kaalunud. Kipitus mu seljal oli taandunud, aeg-ajalt tundsin vaid kerget sügelust. Järjest enam olin veendunud, et see on sünnimärk, mis oli kuidagi viga saanud ning seepärast veidi kipitas. Teadsin, et peaksin seda tegelikult nahaarstile näitama, kuid lükkasin seda aina edasi.

      Mul polnud küll erilist tahtmist pidutseda, kuid ema andis mulle veidi raha ja ütles, et võiksin mõned sõbrad siiski külla kutsuda. Tal endal oli reedel öövalve, nii et põhimõtteliselt kõik klappis.

      Mõnedest sõpradest kujunes küll pool klassi, kuid see ei teinud mulle erilist muret. Enamik neist võttis ise joogid kaasa ja ma teadsin, et südaöö paiku minnakse edasi mõnda klubisse, nii et ma ei pea kartma, et hommikul on minu juures terve korteritäis magavaid klassikaaslasi ja virnade viisi tühja taarat.

      Minu üllatuseks tuli mind õnnitlema ka Guido. Mul polnud aimugi, kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on. Vahest nägi ta mu ema tordiga või midagi sellist. Kutsusin ta sisse, lootes, et ta peagi lahkub. Mitte et mul oleks ta vastu midagi olnud. Kartsin pigem, et tal võib igav hakata. Ma polnud kindel, et purjus gümnaõpilaste seltskond teda väga huvitab.

      Guido tulek tekitas furoori, alates sellest, et meid peeti paariks, ja lõpetades sellega, et mõned end julgemaks joonud tüdrukud püüdsid teda rajalt maha võtta. Seda oli võrdlemisi piinlik pealt vaadata. Kuid tundus, et Guidot see ei häirinud. Ta paistis päris hästi mu klassivendadega klappivat.

      Mind ajas see skisofreeniline olukord veidi närvi.

      „Kas midagi on juhtunud?” Brita istus mu kõrvale diivanile.

      Ma ei teadnud, mida talle öelda. Ma ei teadnud isegi, mis mind tegelikult täpselt närvi ajas. Või siiski – mu sünnimärk oli paar tundi tagasi jälle kipitama hakanud. Ma ei saanud talle sellest rääkida. See oleks olnud naeruväärne.

      „Viitsid, too mulle veini,” palusin. Soovisin korraga kõik unustada.

      Hetke pärast tuli Brita pudeli veiniga tagasi. Ta võttis mul käest ja tiris mind ema tuppa.

      „Räägi, mis sinuga lahti on?” küsis ta murelikult.

      Hammustasin huulde. Ma ei teadnud, mida öelda. Tõtt ei saanud ma talle rääkida. Vastamise asemel võtsin veini ja kallasin suure lonksu endale kurku. Hakkasin selle peale peaaegu läkastama.

      „Sulle meeldib see kutt? Guido?” tegi Brita tema jaoks ainsa loogilise järelduse.

      „Ei!”

      Ütlesin seda kiiremini, kui oleks usutav olnud, ning Brita vaatas mind endiselt kahtlustavalt. Guidol polnud tegelikult midagi viga. Ta oli sõbralik, hooliv ja temaga oli huvitav rääkida, pealegi nägi ta hea välja. Sellegipoolest ei tundnud ma mingit tõmmet. Kui aus olla, siis tegelikult meeldis mulle hoopis Andreas. Olime viimasel ajal enne ja pärast trenni veidi rääkinud ja ühe korra isegi kohvikus istunud. Tundsin korraga, et tahaksin, et ta oleks praegu siin. Kuid hoidsin ka tema koha pealt suu kinni.

      „Sa justkui salgad midagi?” usutles Brita edasi.

      „Jumal küll, miks ma peaks? Kõik on korras. Olen lihtsalt veidi väsinud,” pomisesin ja võtsin järgmise sõõmu. Tundsin, kuidas vein pähe hakkas. Olin alla piisavalt palju šampust joonud. „Emal on kahekümne nelja tunni vahetus, pidin kõik ettevalmistused ise tegema.”

      „Miks sa kedagi appi ei kutsunud?” küsis Brita täiesti õigustatud küsimuse.

      Maigutasin vastamise asemel suud. Ma ei teadnud seda ise ka.

      Poole kaheteist paiku hakkasid kõik end klubisse sättima. Mina tundsin, et ei jõua minna. Või ei taha. Enamik oli juba ees ära läinud, kuid Brita ja Loora olid aidanud mul veidi koristada. Nüüd olid ka nemad juba veidi närvilised.

      „Hakkame siis minema.” Loora kutt Daniel tõusis otsustavalt püsti.

      Brita ja Loora võtsid kotid ja läksid esikusse riidesse panema.

      Ma istusin ikka veel liikumatult diivanil. Teadsin sisimas, et ma ei lähe, aga ei suutnud seda neile ütelda. Nagu ikka viimasel ajal, lasin asjadel ise kulgeda. Venitasin kummi kuni viimase hetkeni, et see siis lihtsalt lahti lasta.

      „Noh, tee nüüd kähku!” Danielil oli juba tagi seljas ja ta vaatas üle ukse mulle kärsitult otsa.

      „Ma ei tea.” Ma lihtsalt ei julgenud „ei” öelda.

      „Mis mõttes sa ei tea? Kas sa ei kavatsegi tulla?”

      Kehitasin õlgu. Tundsin end idioodina.

      „Ütle, et ta ei jamaks nüüd!” hüüdis Brita esikust Danielile.

      Poiss vaatas mulle süüdlaslikult otsa. „Tule, see on ju sinu sünnipäev,” palus ta.

      Mul oli tast kahju. Aga mul tõesti polnud tuju. Ma ei osanud seda seletada. Ja siis nägin Guidot, kes polnud veel lahkunud.

      Ka Daniel nägi teda. Ta taganes paar sammu. „Okei, koolis näeme siis!” sõnas ta. „Aitäh, et kutsusid.”

      See ei ole nii! oleksin tahtnud talle öelda, kuid ma ei saanud. Guido seisis siinsamas. Tundsin ta vastu korraga seletamatut viha. Kes ta enda arvates üldse õige oli? Mu lapsehoidja või?

      Kui teised kõik lahkunud olid, istusin samamoodi diivanil edasi, vaadates tühja pilguga, kuidas küünlaleek lahtisest aknast tuleva õhu käes võbeleb. Ma ei mõtelnud mitte midagi, lihtsalt vaatasin.

      Guido tuli ja istus mu kõrvale.

      „Miks sa tulid?” Tegelikult ei mõelnud ma seda küsimust üldse mitte paha pärast. Olin juba jõudnud maha rahuneda. Mind täiesti siiralt huvitas.

      Ta kehitas õlgu. „Ise sa kutsusid ju.”

      Kas ma pidin nüüd tunnistama, et kutsusin ta viisakusest sisse? „Ma ei uskunud, et sa tegelikult nii kaua siin oled. Ma arvasin, et sul on siin igav,” ütlesin päris ausalt.

      „Ei olnud.”

      „Siis on hästi.”

      „Sa ei tahtnud tegelikult, et ma tulen?”

      Kehitasin õlgu. Mulle ei meeldinud sellised küsimused, sellised hetked. „Kõik arvasid, et me käime või midagi,” pahvatasin välja.

      Guido kergitas kulmu. „Ja sa ei tahaks minuga käia?”

      Ma ei saanud aru, kas ta mõtleb seda tõsiselt või on see iroonia. Neetud! Mis mul viga oli, et ma seda üldse ütlema pidin?

      „Asi pole ju selles,” puterdasin. „Sa tundud liiga ideaalne, et minusugust koolitüdrukut vaadata.” Ma olin veidi purjus ja mul oli sünnipäev, ma võisin endale tõde lubada. „Sa saaks endale iga kell ükskõik millise naise. Ma tõesti ei tea, mida sa täna siin tegid.”

      Guido muigas veidi kõveralt. „Ma olin