Deemoni märk. Reeli Reinaus

Ma millegipärast kartsin, et ta kujutleb, et olen selle olukorra ise lavastanud. Punastasin. Ma tõesti ei kavatsenud tema juurde minna. Kõigepealt elekter ja nüüd võti. Kõigest paari päeva jooksul. See tundus juba kahtlane. Jätsin vist mulje armunud teismelisest, kes tekitab meelega olukordi, mis sunnivad naabripoisilt abi paluma. Ainult et see ei olnud tegelikult nii. Need olid vaid tobedad juhused.

      „Ma ei hammusta.” Ta seisis kangekaelselt ikka veel mu ees ega plaaninudki edasi liikuda.

      „Ei, ma saan hakkama,” püüdsin teda veenda.

      „Siis jääb mul üle vaid arvata, et sa kardad.”

      „Ma ei karda.” Tõstsin pahuralt pilgu.

      „Siis tõesta seda,” sõnas ta naeratades.

      „See on väljapressimine.” Mida ta endast õige mõtles? Kui ta püüdis minuga flirtida, siis oli see igatahes kehv algus.

      Just samal hetkel helises mu telefon. See oli ema ja ma aimasin halba.

      „Vabandust, kullake,” olid ta esimesed sõnad ja ma juba teadsin, mis järgneb.

      „Mees. Alla viiekümne. Tromb. Opp algab kohe. Kallistan!”

      Piip-piip-piip.

      Ma ei olnud ta peale pahane. Sain aru, et ta peab oma tööd tegema ja nagu me teame, õnnetused ei hüüa tulles. Trombiga mees tuli päästa. Otse loomulikult. Olin pahane hoopis Guido peale, kes ikka veel trepil seisis ja mind lõbustatult vaatas.

      „Aga nüüd? Kas sa nüüd mõtled ümber?” küsis ta peaaegu võidurõõmsalt.

      Ma mõtlesin, kas ta oleks ka siis nii ülemeelik, kui ma talle ütleksin, et just praegu meist vaid mõne kilomeetri kaugusel vaagub üks inimene elu ja surma vahel hinge, kuid sain kiusatusest üle. Selliseid asju juhtus kogu aeg, nendega manipuleerida oleks nõme. Kaalusin hetke, kas minna Brita või kellegi teise poole, kuid ma tõesti ei viitsinud. Ilmgi oli suhteliselt sant. Eelistasin sooja tuba ja ehk isegi tassitäit teed. Ja tegelikult mind natuke ka huvitas, mida Guido endast ikkagi kujutab.

      „Aga sina?” küsisin juba veidi leplikumalt.

      „Miks mina peaksin ümber mõtlema?”

      „Sest nüüd sa saad mu endale kaela peale mitte pooleks, vaid neljaks kuni kuueks tunniks,” tunnistasin.

      Ta naeratas.

      Ma kehitasin õlgu.

      Guido elutuba oli minimalistlik. See oli peaaegu must-valge – valgeid seinu ja mööblit ilmestasid mõned seintele veetud kunstilised mustad triibud ja mõningad mustad kujunduselemendid nagu vaasid ja paar tumedates toonides, õigemini peaaegu musta maali. Põrand oli valge. Kuidas ta siin üldse elab, oli esimene mõte, mis läbi pea käis, kui mõtlesin meie korteris pidevalt valitsevalt segadusele. Kuid siis ma taipasin, et see on ju elutuba. Ilmselt ta magamistuba ja kabinet, kui see peaks siin olema, näevad veidi rohkem isikupärased välja. Mul oli kange kiusatus mõnda teise tuppa piiluda, kuid kõik ülejäänud uksed olid kindlalt kinni.

      Guido keetis teed ja tegi mõned võileivad. Viskusin nende kallale nagu näljane hunt. Kogu selle võtmejamaga polnud mul tühi kõht tegelikult meeldegi tulnud. Kuid nüüd meenus mulle, et sõin viimati kuus või seitse tundi tagasi.

      „Millega sa tegeled?” küsisin, kui olin esimesed võileivad alla kugistanud.

      „Arvutitega.”

      See kõlas loogiliselt. Kui sul pole just rikkaid vanemaid või ulmelist pärandust, siis pole vist nii noorelt lihtne vanalinna korterit soetada.

      „Kus sa enne elasid?”

      „Siin ja seal. Aga viimased paar aastat õppisin Inglismaal.”

      „Inglismaal?” Ma ei suutnud uskuda, et ta tuli siia tagasi, aga ju ta oli kuulnud midagi koju tulevatest talentidest või oli tal mingi muu sentimentaalne põhjus. Guido oleks justkui mu mõtteid lugenud.

      „Koht, kus ma elan, pole mu töö tegemisel oluline.”

      Nojah, ma olin teda haledaks luuseriks pidanud.

      „Meeldib sulle siis siin?”

      Guido naeratas. „Muidugi meeldib.”

      „Nojah, ega sa poleks seda ju muidu ostnud,” taipasin oma järjekordset rumalust.

      Poiss naeratas. „Ma tegelikult ei ostnudki seda. See korter on meie perekonnale juba mitu põlve kuulunud. Tegelikult oli enne koguni terve maja meie oma.”

      „Vau!” Ma lihtsalt ei osanud midagi vaimukamat öelda. „Kui kaua siis juba?”

      „Kuueteistkümnendast sajandist.”

      „Ja need su esivanemad…?”

      „Olid sakslased. Üks mu esiisa kuulus isegi Tallinna raadi.”

      Sel ajal kui Guido veel maja ajaloost rääkis, vitsutasin viimased võileivad ära. Mul oli hea meel, et olin tulnud. Guido juures oli helge ja soe. Tundsin end seal turvaliselt.

      3

      Paar järgmist päeva möödusid koolis rahulikult ja hellitasin juba lootust, et Eva on minuga rääkimast loobunud, kuid siis juhtus midagi ootamatut. Ühel hommikul tundsin oma seljal kummalist kipitust. Kattusin külma higiga, sest ma teadsin, mis see on. Kui ma end peeglist vaatasin, märkasin, et arm mu abaluul on tumedam kui enne, nüüd oli see kergelt roosaka varjundiga. Tundsin kurgus kummalist klompi. Kaalusin isegi, kas näidata seda emale või mitte, kuid selle asemel tegin uuesti Eva soovitatud internetileheküljed lahti. Oli tunne, nagu oleksin teada saanud surmahaiguse diagnoosi, millele ma nüüd hinge ja käte värinal poolt- ja vastuargumente otsin.

      Ma ei leidnud netist selle kohta midagi. Vahest ei osanud otsida. Kipitus aga ei lakanud. See kriipis mu selga, tuletades end pidevalt meelde. Lisaks tuletas see mulle meelde ka seda hullumeelset lugu, mida Eva rääkinud oli.

      Umbes nädal aega hiljem tegin otsuse.

      „Okei, ma tulen suga kaasa.” Olin otsustanud. Ma pidin teada saama. Ütlesin talle seda esimese asjana hommikul garderoobis.

      Nüüd oli Eva kord mind üllatunult põrnitseda. „Kindel, et sa ei tee praegu nalja?”

      „Kui sa järele mõtled, siis ei ole ma kunagi eriti nalja teinud,” sõnasin. Mul oli korraga hea kerge tunne.

      Kui ma järgmisel päeval Evaga ühte Pirita kandis asuvasse aia ja hekiga ümbritsetud kahekordsesse eramajja sisenesin, ei osanud ma tegelikult midagi oodata. See, mida ma nägin, võttis mind sõnatuks.

      Ukse avas mustas särgis ja teksastes tumedate juuste ja tätoveeritud kaelaga minust aasta või paar vanem tüdruk. Ta vaatas meid ja muigas veidi üleolevalt. Seejärel lahkus ta sõnagi lausumata.

      „Imelikud kombed,” jõudsin pomiseda, kuid Eva ei teinud tüdruku veidrast käitumisest väljagi ja astus edasi.

      Riiete hulga järgi, mis esikus igal pool vedelesid, võis oletada, et kogu kamp oli kohal.

      Nii ka oli. See selgus siis, kui me kohe välisukse kõrval olevast trepist alla keldrisse laskusime. Ma ei hakanud Evalt küsima, miks nad keldris oma koosolekuid peavad. Inglikummardajatele sobiks ju pööning paremini. Aga võib-olla elas selle maja pööningul mõni vaim, vahest ei olnudki neil muud võimalust kui kelder.

      Kui Eva ukse lahti lükkas, võttis meid vastu mahe küünlavalgus ja umbes kümme paari silmi.

      Nad kõik jõllitasid mind nagu ilmutust ning mul oli tunne, et olen ootamatult sattunud peaossa mingis külajandis või et see on lihtsalt uni. Selline uni, kus ma tean, et ma tegelikult magan. Koos Evaga oli neid kümme. Imelikul kombel ei liitunud seltskonnaga ust avanud tüdruk. Ju ta siis lihtsalt elas siin, leidsin hetke pärast loogilise seletuse. Kõik tüdrukud tundusid olevat meievanused või paar aastat vanemad. Kuid asi, mis mind üllatas, oli see, et nad nägid välja, nagu läheksid missivõistlusele. Ma ei teadnud, kas nad olid end minu pärast üles löönud või oli see nende tavapärane dress code.

      Üheks parimaks näiteks oli umbes kaheksateist-üheksateistaastane