Jututulbad. Merca

selle painava seljanka retseptis, aga õige maitse annavad siin hoopis neerud.»

      «Neerud?!»

      «Või ka sortsuke uriini nende võrratute siseelundite puudumisel.»

      «Ehk sa seletaksid?»

      Habekakk kõhistab vastuseks ja hakkab vilistama «Vanu sõpru».

      Jätkame teekonda Joodikute mere poole. Päike on juba üpris madalal ja ma mõtisklen selle üle, mis seal ohtlikku võiks olla.

      «Ei tea ikka midagi hikukestest… Mis inimene see ka on,» poriseb Irma.

      «Ära hakka nüüd jälle peale,» rahustab Alleaa.

      «Vanemaid inimesi võiks ikka teietada,» ei saa Irma pidama.

      Alleaa näitab talle keelt. Naine vaikib solvunult.

      «Hikukesed on need väikesed S-tähe kujulised olevused, kes krõpsupakkides elavad. Ära ütle, et sa neid näinud pole.»

      «Ma ei söö krõpsu.»

      «Nojah, siis vist küll,» nõustub Alleaa. «Krõpsupakk tuleb alati VÄGA ETTEVAATLIKULT lahti teha ja siis mõneks ajaks lauale või kuhugi jätta. Umbes viieks minutiks või nii, et hikukene rahulikult välja saaks ronida ja jalga lasta. Hikukese tapmine või pooleks murdmine pidada kaasa tooma hirmsaid tagajärgi. Tsunamisid, rohutirtsuparvi, tuulerõugeid, krohvi kukkumist laest, rääkimata epideemilistest luumurdudest. Suursõidukite koolera arvatakse kah olevat hukkunud hikukeste süü, elektrihaugatused samamoodi… Oh, seda loetelu võiks pikalt jätkata, aga ma kaldun arvama, et praeguses situatsioonis küll hikuke süüdi pole.»

      «Oled ikka kindel?» küsib Irma ebakindlalt.

      «Muidugi. Liiga globaalne ja teistsugune.»

      «Sa püüad lihtsalt Irmat lohutada.»

      «Mkm. Ma murdsin ka kord ÜHE hikukese pooleks, kui väiksem olin. Tahtsin teada, mis tal sees on. Seal oli imetilluke must auk.»

      «Ja mis siis juhtus?» pärib Irma ärevalt.

      «Ma sain lihtsalt tüütud koolakärnad. Kuu aega raviti. Selja peal on armid siiani näha, aga teistega ei juhtunud küll miskit. Isegi mu paks koer sai hiljuti kolmekümne kuue aastaseks.»

      Joodikute meri loksus laisalt ja verevalt kahe pika kõrge muuli vahel. Päike oli juba pool pead vette peitnud. Habekakk laulis temaatilist saksa šlaagrit blondist madrusest.

      «Kus sa siin elad,» pärisin Irmalt.

      «Seal,» osutas naine muuli lõpus paistvate korrusmajade poole.

      «See on halb,» arvas laulu katkestanud Habekakk selle peale.

      «Miks?» küsis Irma.

      «Kell kukub, aga me võime veel jõuda, kui kiiresti teeme.»

      «Jama,» teatas Irma. «Ma olen siit palju kordi läinud ja hiljemgi kui praegu. Isegi möödundtalvise tormi aegu, kui laine reisilaeva mul seal muuli keskel üle pea viskas. Ainult kübara viis peast. Kahju, väga ilus kübar oli.»

      «Ahhaa, aga see pole see, mis täna!» ja Habekakk jätkas laulu.

      «Mis tema ka teab…»

      «Tean-tean,» laulis Habekakk.

      Ja õigus tal oli. Me olime umbes kolmveerand teest läbinud, kui päike täiega vette sumahtas. Plartsust kerkis vesi üle muuli, haaras meid endasse ja maandas või õieti veendas Joodikute merre. Habekaku laul jäi poolikuks. Seevastu hakkas kõikjalt meie ümbert kostma kakofoonilist mörinat. Meri oli joodikuid täis, õigustades täielikult oma nime. Nad lihtsalt ulpisid kõikjal meie ümber, prahiga läbisegi.

      «Issaristike, mis nüüd saab?» ahastas Irma.

      «Püsigem koos ja proovigem kalda poole ujuda,» vehkis Habekakk reipalt valge kepiga, mis öös helendas. Selge, orientiiriks on kepp. Ma olen korraga kahes ajas, minevikus ja olevikus. Joodikud meres summivad omatahtsi ringi, mõni ulbib letargiliselt selili, nesteanum kõhul. Meri haiseb liisunud õlle ja pohmahommikuse kuse järele. Võetakse üles igasugu laule, iga mees eraldi, muidugimõista, kõige rohkem kostab Õllepruulijat. Ent ka Matvere-Tätte on populaarsuse tipus ning loomulikult Meie Mees. Üks vanakoolitegija lõugab Onu Bellat, taamalt kaigub kellegi onomatopoeetiline: «Oi-oi-oi-oi!»

      Mingi mõttetu parm on ujunud Habekakule külje alla.«Kule, prill, salõuksieitahasaada?»

      Habekakk vehib oma helendava kepiga.

      «Mida sa siin viibutad oma peenikest säärekonti, ah, mees? Tahad meile mente kutsuda, vä?» nõuab tropp. «Jee-jee, oskan ka karateed, kui teada tahad!»

      «Kuradi sitakott, jäta ta rahule!» lõugab Alleaa ja püüab oma vettinud märsiga tropile pähe lajatada.

      «Ohhoo, tervist, tütreke, second-hand,» laulab joodik. «Kule, pihv, ehk kotletiks vähe, äh?»

      «Ma sulle, raisale, siin kotletin,» kriiskab Alleaa ja püüab end tõuriku haardest vabastada.

      «Mis sa pipardad, parem anna üks musi, kohe näed, kuidas elu paremaks läheb,» pakub tropp ja oksendab suudluse asemel Alleaale laias kaares näkku.

      «Rõve jälgand ikka oled,» nuuksub tüdruk, üritades õllelehase mereveega ropsi maha loputada.

      «Sorri, sitasti läks,» vabandab roopar ja ujub eemale. Hetk hiljem püüab ta ühe teise joodiku pead vee alla suruda ning tagajärjeks on koomiliselt mõjuv kaklus situatsioonis, kus kummagi jalad põhja ei ulatu.

      Sulbin Alleaa juurde: «On sul kõik okei?»

      «Poolenisti läbitöötatud õlu ja vorstitükid juustes… Mis sa ise arvad,» puristab tüdruk õnnetult.

      «Halloo, olete ikka kõik olemas?» vehib Habekakk helendava kepiga.

      «Kaua see jama veel kestab?» küsin mehelt.

      «Minu kaudsetel andmetel kella kahekümne neljast kella kolmeni öösel.»

      «Ja mis siis saab?»

      «Siis kannab mõõn joodikud taas merele.»

      «Mis nad, raisad, seal ära ei upu või?» pärib Alleaa tigedalt.

      «Kahjuks mitte. Joodikul on alati meri põlvini.»

      «Issand, kus Irma on?» taipan järsku meie kaaslase kohta küsida.

      «Iiirmaa!» lõugab Habekakk.

      «Oi, Irma, oi, Irmake,» hakkab paremat kätt uimerdav joodik laulma.

      «Siin olen, ärge muretsege!» kostab eestpoolt hele naisehääl.

      «Sa näost mu janu näed,» jätkab joodik häirimatult.

      «Ujuge siia, siin on põhi all!» hõikab Irma üle kakofoonilise mörina.

      Võtame suuna häälele.

      Taevake, ma ei usu oma silmi! Irma on klammerdunud ühe habetunud pässi kaela ümber ja näib end seal õdusalt tundvat. Jõuame paarikese juurde. Tõepoolest, siin on põhi all, aga kuivale sumamine osutub võimatuks. Joodikute meri ei taha kedagi oma haardest vabastada.

      «Otsige suuremaid kive ja klammerduge nende külge,» õpetab Habekakk reipalt.

      «Pole vaja, tulge siia ja võtke kõik Heldurist kinni,» hõikab Irma. «Tema ei liigu kuskile, kui just ise ei taha. Helduril on lapsest saati betoonjalad. Sellepärast teda merekooligi ei võetud. Ei saand ujumistestist kuidagi läbi, aga tuukriks võeti kohe rõõmuga! Väga andekaks noormeheks peeti,» sädistab Irma.

      «Kolme minuti pärast hakkab mõõn,» teatab Habekakk.

      Kobardume kõik Helduri külge nagu kaanid. Joodikute meri kisub meid endaga kaasa, aga betoonjalgadega mees seisab kui ankurdatult ja muheleb habemesse. Mörin hakkab tasapikku taanduma, viies endaga kaasa ka kogu sodi.

      Viimase õrjetu laineviiruga laksab miski Alleaale vastu jalgu, jäädes sinna siplema. Tüdruk heidab pilgu üle õla ning ronib kassiväledusega Heldurile pähe.

      «Krokodill,