Jututulbad. Merca

mingis hämarolekus? Vahi aga, liim on käepärast, siin nurgas vedelevad mingid väärikad kuldsed kotkapead. Mis ikka, parandame vea! Suure Spectra moekontserni looja ja juhi põrmu ei saa tassida ometi mingis purgis. Mina Macyna peaksin seda paremini teadma. Sally solvuks surnuks taolise pühaduseteotuse peale!

      Oh, pagan, muusika läks juba käima ja mina olen veel siin! Ma pidin ju minema sellega koos! Urn pihku ning uksest välja.

      «Naudi oma võitu, oo õel Stephanie!

      Sally, mu ema, on surnud!

      Spectra on põrmu paisatud nüüd,

      Kaikugu teie võiduhüüd,

      Oo, Forresterid, te neetud!»

      Muusika sai otsa, ma peaksin olema lavalt läinud, teine stseen saabub juba nurga tagant – talumehed oma paklastes rõivastes ja takuste parukatega… Aga ei! Sealt tuleb hoopis kari asotsiaale, vedades näitlejaid jalgupidi järel nagu kelke, igal mu kolleegil on kõhu peal virn Bocki õlut. Üks bomž tuleb joonelt minu juurde: «Kuule, perenaine, anna see vaas siia.»

      Ulatan parmule vastuvaidlematult oma tuusaks tuunitud rekvisiidi.

      «Ära sa, prouake, arva, et meie kultuurist miskit ei tea. Mul on kolm kõrgkoolidiplomit!» seletab mees, kisub Sally Spectra urnilt kaane pealt, valab tuha välja ja kallab anuma pidulikult Bocki täis.

      «Kuulge, mida te teete? Meil käib siin etendus!»

      Asotsiaal sätib oma näo mu silmadega sirgelt ja hingab mulle näkku: «Maailm on pöördunud! Nüüd anname etendusi meie!»

      Publik plaksutab ja möirgab, rahvas tormab püünele, rabades näitlejate kõhtudelt Bocki. Nood lamavad tuimalt, silmad pärani kinni muutuvas taevas. Surnud nad pole, letargias lihtsalt. Põgenen.

      Grimmirahvast pole, rekvisiitoreid pole, inspitsient Otti pole, lavamehi pole. Teisi kolleege ka pole, ainult nood kümme letargias inimkelku platsi peal. Ometi olid siin tükis ju suured massistseenid ka. Korjan oma riided kokku, kostüümi vahetama ei hakka, paruka võtan peast ja pakin kilekotti oma rõivaste manu.

      Lähen läbi linna jalgsi selle võõrastemaja poole, kus me ööbime. Ehk saab seal pisut sotti. Inimesed holdotavad imelikult tänavail, pilgud tühjad. Ustest sisse-välja. Pudelid peos, saiad peos. Üks roosas blondiin sööb põlvili trotuaaril kalakonservi nagu koer…

      Naine, kuuekümnene, sinises kampsunis, tormab minu poole, haarab käest.

      «Teiega on ju kõik korras?»

      «Mis mõttes?»

      «Te pole ju pööratud?»

      «Ee…»

      «Ei, teie pole pööratud, jumalale tänu!»

      Ta embab mind spontaanselt ja kõvasti.

      «Kuulge, emand, olete mingist sektist või?»

      Naine hakkab närviliselt naerma

      «Ma ei ole huvitatud ei Jeesusest ega piiblist, ausalt…»

      Naine teeb käega hoogsa kaare enese ümber.

      «Näete, mis toimub?» hüüab ta. «Näete! See algas pool tundi tagasi. Vaata nende silmi! Vaata, mis nad teevad!»

      Jah, inimeste silmad tänaval on pilgeni lahti ja tühja täis. Üksteist nad ei märka, aga omavahel ei põkku nad ka. Trajektoorid on kuidagi seatult kaootilised.

      «Jah…» kohman ebamääraselt. Minus tõstab pead kohutav eelaimus, et kõik see, mis inimestega praegu toimub, tuleneb minu stseeni hiljaksjäämisest. Ent võib-olla ka mitte…

      «Teie olete esimene, keda ma nägin. Noh… Tavaline või endine. Ma sain teie liikumisest juba aru, et teiega on kõik korras,» sädistab naine hüsteeriliselt ja haagib end mulle käevangu. «Ma proovisin siin mõnega juttu teha, aga nad ei vasta ja vaatavad sinust mööda või läbi, saate aru! Isegi see armas noor kondiitripoe müüjanna. Seisis seal leti taga, võttis vitriinist kooke ja toppis neid lihtsalt endale suhu. Issand, kui õudne see oli!»

      Naine hakkab nutma.

      «Võib-olla tahtis lihtsalt kaalus juurde võtta…»

      «Kuhu te lähete?» küsib naine äkki.

      «Kummitempli võõrastemajja.»

      «Te elate seal? Te polegi kohalik?»

      «Ei, ma olen Tartust.»

      «Aga võib-olla hakkabki see ainult kohalike peale?»

      «Aga teie ise?»

      «Mina tulin siia aasta tagasi Rabarimaalt.»

      «Aga kus te siis ise elate?»

      Naine viskab ebamääraselt käega: «Seal teisel pool. Joodikute mere ääres.»

      Järsku tõuseb meie kõrvalt pingilt püsti halli lühikese pöetud habemega noor mees. Tal on ees tumepunaste klaasidega ümmargused prillid, käes valge kepp.

      «Joodikute mere endine nimi oli hoopis Noodikute meri,» vuristab ta õppinud inimese häälega. «Noodavedajate pärast. Alates seitsmendast sajandist meie ajaarvamise järgi kuivatati selle mere kaldal pidevalt nootasid, ja nii kuni möödunud sajandi esimese kümnendini. Nime Joodikute meri hakati tarvitama selle kohta alates tänasest päevast. Täpsemalt muutus nimi kell viisteist ja seitsekümmend kaks minutit.»

      «Kas teie olete ka pööramata?» küsib naine.

      «Pööramine, kulla proua, on suhteline mõiste. Te võite pöörelda ümber oma telje, te võite lasta kukerpalli, mis on samuti üks omapärane pööramise vorm, muide, mitmetel rahvastel on olnud uperpallitamine maagilismüstilise tähendusega. Russid usuvad, et nii saab end libaolendiks muuta. Oborotenj – ümberpööranu, meie keeli libahunt. Samas võib pööramine olla ka vaimset laadi. Mida te, proua, konkreetselt sellega mõtlete?»

      «Kas te siis ei näe, mis inimestega tänavail toimub?»

      «Praegusel hetkel mitte.»

      «Ta on pime ju…» ütlen naisele.

      «Mitte päriselt,» sõnab mees. «Teie termin pole päris täpne. Mul on valikuline nägemine. See sõltub vahel kellaajast, vahel kuupäevast, vahel ilmaoludest või astroloogilistest kombinatsioonidest.»

      «Nii et te siis praegu ei näe, mis tänavatel toimub?»

      Mees turtsatab. «Kas te arvate, et ma alati heast peast võõrastega juttu ajama hakkan? Muide, minu nimi on Habekakk.»

      «Perekonnanimi?»

      Mees turtsatab jälle. «Loomulikult mitte! Eesnimi ikka. Perekonnanimi on mul Kannike. Habekakk Kannike.»

      «Merca,» ütlen mina.

      «Ehhee, ei tasu pimedat tüssata,» kõhistab mees. «Ma tunnen teid häälest, te olete Kiip Konserv!»

      «Nojah, teil on õigus,» kohman punastades.

      «Nägite,» hõiskab pime võidukalt. «Ja kuidas on teie auväärt nimi, kulla teine proua?»

      «Irma Elilaik.»

      «Elilaik, Elilaik,» trillerdab mees ja haagib end meile sappa. Ta laulab mu kaaslanna nime ühel mordva laulu viisil ja keerutab lustlikult oma pimedakeppi pea kohal. Vahel teeb Habekakk ka mõned üpris keerulised tantsusammud oma esituse vahele, põigates osavalt mööda tänaval sihitult tuiutavatest kodanikest. Irma piidleb meest veidi kartlikult ja litsub end minu ligi.

      «Ma arvan, et ta on ohutu,» sosistan talle.

      «Aga ta pole ju pime. Praegu vist vähemalt.»

      «Ma arvan, et püüab niiviisi lauldes tagasipeegelduvaid helilaineid. Nagu nahkhiired või nii.»

      «Ahah,» kohmab Irma, aga see teda ei veena.

      Me jõuame Kummitempli võõrastemajja näitlejatele planeeritud õhtusöögi ajaks. Mida pole, on toit. Restoranis on kõik lauad peale ühe kuhjatud ühte nurka, valged linad katavad põrandat. Läti näitlejad, kes majutumas samas võõrastemajas,