Jututulbad. Merca

peanäitejuhi juurde, kelle nimi on Dalivaldis.

      «Võ znajete, što na ulizah tvoritsja?»

      «Da, konešno mõ znajem! Za to mõ tut i s jogoj zanimajemsja,» seletab ta mulle sosinal, millega peletatakse tüütut kärbest.

      «No nado že što-to delatj, prinimatj kakie-to merõ, uznatj, ot tševo vsjo eto…» painan teda edasi.

      «Ne volnuitesj, mõ tut vsjo uže ustroili i ustroim dalše.»

      «S jogoj?»

      «Da, uvažajemaja!»

      «Sami võ že Dalivaldis – vladelets dolin, võ dolžnõ dalše videtj ot svoei jogi!»

      «Mõ i videm, a võ, estontsõ slepõje!»

      «Ja ne slepaja, on slepoj,» osutan Habekaku suunas, kes vaatleb käte abil ruumi.

      «On vedj tože estonets.»

      Siinkohal krapsab mu kõrvalt püsti lühike täidlane tumeda prantsuse poisipeaga keskealine lätlanna.

      «Oi, ja davno hotela vam skazatj, što uvas takie interesnõje ukrašenija,» sädistab ta ja suskab näpuga mu prossi.

      «Allija Makbile, prodalžaite deistvije!» käratab Dalivaldis ja naine võtab imelise kergusega sisse lootosepoosi, tõuseb siis pea peale ning laseb kuuldavale pika veniva silbi: «Oooommmm.»

      «Lähme siit minema,» sõnan oma kaaslastele. «Need lätlased on küll pööramata, aga mõistuse juures nad pole.»

      Viimane, mida ma näen, on Guntis ja Uldis, kes sooritavad üldiste kiiduhõisete saatel toenglamangust levitatsiooni. Nad hõljuvad söögisaali lae all, moodustades seal veidraid tantsuskeeme.

      «Kuhu nüüd?» pärib Habekakk reipalt, kui tänavale jõuame.

      «Ma vist peaksin korra kodus ära käima,» arvab Irma.

      «Kui meil mingil takistusi ette ei tule, peaksime Joodikute mere äärde jõudma täiesti ohutul ajal,» arvab Habekakk.

      «Mis mõttes ohutul?» pärib Irma.

      «Ahhaa,» teatab mees tähendusrikkalt ja hakkab üht siuude sõjalaulu lõõritama.

      Tänav on endiselt holdotavaid inimesi täis. Ja takistus tuleb. Ühest põõsastikust möödudes haagib end mu jala ümber mingi kummaline valge kiti värvi torujas olend. Ta laseb endast välja väga nukrat ffff tähte ning siugleb ja muljub paluvalt mu jalga.

      «Habekakk, mis ASI see on?»

      Mees pöördub ümber, ligineb mulle ja kummardub ollust kompima.

      «See on kummits,» teatab Irma järsku asjalikult.

      «Misasi?» imestan mina.

      «Kummits,» vastavad mu kaaslased korraga.

      «Sa ei tea midagi kummitsatest?» imestab Irma siiralt.

      «Kummitsad praegusel kujul tekkisid meie planeedile umbes kakssada tuhat aastat tagasi. Ent Maa üldine evolutsioonikäik sundis neid pelgu, nagu muide ka mõningaid teisi olendeid. Hermann von Hörlich avastas mitmed peluolendid, kummitsad nende seas, tuhande kaheksasaja kuuekümne seitsmendal aastal ühest Lõuna-Ameerika džunglis asuvast koopast. Sealt koopast, muide, on pärit ka sfinksid, teate küll, need toredad karvutud kassid. Kassid kohanesid avaeluga kõige kiiremini, kummitsate aretus võttis aega peaaegu sajandi. Enamik peluolendeist aga ei kohastunudki ja neid võib seniajani leida vaid eelpoolmainitud koobastikes.»

      «Tänapäeval kasutavad paljud pered kummitsaid lapsehoidjatena. Neid võib väntsutada, neil võib hüpata, nad ei saa niimoodi viga, nad klammerduvad õrnalt lapse külge, kui see tahab kaugemale minna. Kummits on ideaalne lemmikloom ja kaaslane väikesele maimikule. Mu tütrel oli ka üks selline,» täiendab Irma.

      «Teadlased pole siiani selgusele jõudnud, kas kummitsad on suguluses ümarussidega või mitte. Nende teatud käitumismudelid viitavad uduselt sellele küll. Nagu vihmaussidki, töötlevad nad edukalt ümber orgaanilisi jäätmeid, väljutades seedetraktist ideaalset komposti. Õnneks mitte küll liig suurel hulgal. Lisaks eritab nende keha magusat siirupilaadset ollust, mis on rikas kasulikest mikroelementidest, vitamiinidest ja mineraalidest. Ühe komponendina eritavad kummitsad näiteks rubiidiumi, ainet, mida esineb tumedates viinamarjades. Nende keha koosneb tihkest kummitaolisest ainest, mis peab vastu üsna karmidele löökidele. Valu kummitsad ei tunne, neil puudub närvisüsteem. See on tõestatud fakt. Samas evivad nad perpendikulaarselt keha keskpunktis asetsevat pisikest aju, mille intelligentsusastet võib võrrelda kassi omaga. Teine teadaolev selgrootu, kes on sama nutikas, on hiidkaheksajalg. Tähelepanuväärne on ka kummitsate liikumisviis…»

      «Ma tänan teid mõlemaid huvitava ja hariva loengusarja eest, aga ma sooviksin, et antud isend nüüd oma tähelepanuväärsel kombel minust eemale liiguks.»

      «Ärge kartke, ega ta teile viga ei tee,» patsutab Irma kummitsa selga.

      «Oi, te peate seda proovima, äärmiselt maitsev isend,» hõiskab Habekakk ja asub intensiivselt elukat lakkuma.

      «Oi, tõesti,» tõdeb Irma. «Kiip, te peate seda proovima!»

      Ma vaatan, kuidas kaks täiskasvanud inimest mu ees trotuaaril põlvitavad ja lakuvad andunut valget amorfset toru, kes tänulikult fffitab.

      «Nii, need hakkavad nüüd siis ka segi pöörama,» mõtlen ma nukralt ja pean aru, et ehk oleks mõistlikum lätlaste joogakursusega ühineda.

      «Palun haakige see kummits mu jala küljest lahti,» anun nutuselt. «Me võiksime enne päikeseloojangut kuhugi kindlamasse kohta välja jõuda. Keegi ei tea ju, kuidas need tuiameiks pöördunud kaaskodanikud ööpimeduses käituma hakkavad. Mina eelistaksin olla siis pigem suletud uste taga.»

      «Olete kindel, et te ei taha seda kummitsat proovida?» küsib Habekakk.

      «Ei,» vastan kindlalt.

      «Ise teate,» sõnab mees pettunult. «See teeks teile head, tõstaks organismi üldist toonust.»

      Irma vaatab kummitsamahlast leemetava näoga üles, ajab end püsti, näitab mingisse suunda ja käratab: «Laps!»

      Silmapilk viskub olend mu jala ümbert püsti kui vedru, hakates osutatud poole minema, kuigi mina ei näe seal mingit last. Jah, kummitsa liikumisviis on tõepoolest tähelepanuväärne. Ta on mõlemast tipust lame ja nii vibutab elukas end ühelt otsalt teisele. Püstises asendis ulatub kummits mulle rinnuni, tema kere on ühtlase jämedusega ning ümbermõõdult umbes sama kui minu keskpaik.

      «See on teist tõepoolest rumal, et te kummitsamahlast loobusite,» teatab Habekakk ja hakkab laulma mingit veidrat masai viisikest.

      Irmal on see eelmainitud ollus tuju tõstnud või lepib ta lihtsalt olukorraga. Naine kõnnib üsna rahulikult minu kõrval ega krampu käsivarde.

      Habekakk katkestab oma laulukese poolelt fraasilt, osutab valge kepiga väikese haljasala suunas ja teatab reipalt: «Ahhaa, seal on ka üks nagu teie, auväärne, suvatsete nimetada, mittepöördunu.»

      Ma ei taipa, keda ta sellega mõtleb. Murul istub pead kinni hoides ja tuiutades pikajuukseline noor naine.

      «See seal või?»

      «Jaa,» teatab Habekakk reipalt.

      «Kust te seda võtate?» küsib Irma kõhklevalt.

      «Milline rumal küsimus,» turtsatab mees ja tõstab tumepunased prillid ninalt üles. «Ma NÄEN! Kell on üheksateist ja kaheksakümmend üks minutit ning lisaks on täna teisipäev.»

      Habekaku silmad kummalist värvi – ülemine pool pupilli on pudelroheline, alumine pool taevasinine. Täpselt pooleks.

      «No olgu, kui te olete nii kindel…»

      «Minge. Minge julgelt. Mina ei saa kahjuks pügatud murule astuda. See summutab helid ära.»

      Liigume Irmaga tuiutava tüdruku poole.

      «Mis te arvate, kas Habekakk on ikka kindlasti pime või ainult teeskleb?»

      Kehitan