Koduabiline. Kathryn Stockett

härra Goldeniga.”

      Administraator paterdab oma avaralõikelises kleidis tahapoole. Mina püüan oma värisevaid käsi rahule sundida. Piilun läbi avatud ukse tagapool olevasse väikesesse puidust tahveldisega tuppa. Seal annab neli ülikonnas meest kirjutusmasinale ja pliiatsitele valu. Nad on kummargil, kurnatud, kolmel on juukseid vaid hõredalt pealael. Tuba on looritatud sigaretisuitsuga.

      Administraator ilmub uuesti nähtavale, osutab pöidlaga, et talle järgneksin. Näpus tolgendab tal sigaret. „Tulge siia taha.” Hoolimata sellest, et olen närvis, on ainus, millele mõelda suudan, vana kolledži seadus: Chi Omega ei kõnni kunagi, sigaret näpus. Järgnen talle jõllitavate meeste laudade vahelt ja läbi suitsuvine tagaruumis asuvasse büroosse.

      „Pange see värk kinni,” hõikab härra Golden niipea kui olen ukse avanud ja sisse astunud. „Ärge laske seda neetud suitsu siia sisse.”

      Härra Golden tõuseb oma laua taga püsti.Ta on umbes paarkümmend sentimeetrit minust lühem, trimmis, noorem kui mu vanemad. Tal on pikad hambad ja irve näol, ning väiklase mehe õlised mustad juuksed.

      „Kas te siis ei ole kuulnud?” ütleb ta. „Möödunud nädalal just anti teada, et sigaretid tapavad.”

      „Ei ole kuulnud.” Võin vaid loota, et uudis ei ilmunud tema lehe esiküljel.

      „Kurat, ma tean neegreid, kes näevad saja-aastaselt välja nooremad kui need tolvanid seal.” Ta istub tagasi, aga mina seisan edasi, sest toas ei ole ühtegi teist tooli.

      „Hästi, vaatame siis, mis teil siin on.” Ulatan talle oma eluloo ja koolis kirjutatud artiklite näidised. Kasvasin üles koos sama ajalehe, Journaliga, mis oli köögilaual ja alalõpmata avatud farmindusest või spordist rääkivate kohtade pealt. Mul oli harva aega seda ise lugeda.

      Härra Golden mitte ainult ei vaata mu elulugu, vaid lausa toimetab selle kallal punase pliiatsiga. „Murray High’ toimetaja kolm aastat, Rebel Rouseri toimetaja kaks aastat, Chi Omega toimetaja kolm aastat, kaks eriala – inglise keel ja ajakirjandus, lõpetanud paremuselt neljandana…

      Kurat võtaks, piiga,” pomiseb ta, „kas te millestki lõbu ka üldse tundsite?”

      Köhatan, et end selgelt väljendada. „Kas… sellel on tähtsust?”

      Ta vaatab üles mulle otsa. „Olete eriti pikk, kuid ma arvan, et teiesugune kena tüdruk on ilmselt kogu paganama korvpallimeeskonnaga kohtingul käinud.”

      Vahin talle otsa ja ei ole sugugi kindel, kas ta heidab minu üle nalja või teeb mulle komplimendi.

      „Eeldan, et te teate, kuidas puhastada…”Ta vaatab uuesti mu artikleid ja ründab neid ägedalt punaste märkustega.

      Mu nägu värvub kiiresti punaseks. „Puhastada? Ma ei ole siin puhastamise eesmärgil. Tulin, et kirjutada.”

      Ukse alt immitseb sigaretisuitsu. On tunne, nagu oleks tulekahju valla pääsenud. Tunnen end väga räbalasti – kuidas ma võisin olla nii rumal ja arvata, et astun lihtsalt uksest sisse ja saan ajakirjanikuna tööd.

      Ta ohkab raskelt ja ulatab mulle paksu pabereid täis mapi. „Arvan, et kõlbate küll. Miss Myrna on meil täitsa hulluks pööranud, joonud juukselakki või midagi taolist. Lugege artikleid, kirjutage vastuseid, nagu tema teeb – keegi ei tee mingit vahet.”

      „Mida?”Ja ma võtan mapi vastu, sest ei tea, mida muud peaksin tegema.

      Mul pole aimugi, kes see miss Myrna on. Esitan ainsa ohutu küsimuse, mille peale tulen. „Kui palju… te selle töö eest tasute?”

      Ta heidab mulle üllatavalt heatahtliku pilgu, mõõdab mind alates kontsata kingadest kuni lameda soenguni välja. Mingi uinuv instinkt minus käsib mul naeratada ja käega juustest läbi tõmmata. Tunnen end naeruväärselt, kuid teen seda.

      „Kaheksa dollarit igal esmaspäeval.”

      Noogutan, püüdes jõuda selgusele, kuidas temalt ennast ära andmata välja pigistada, milles see töö seisneb. Ta nõjatub ettepoole.

      „Te ju teate, kes miss Myrna on?”

      „Muidugi. Meie… tüdrukud, loeme teda kogu aeg,” ütlen ja otsekohe põrnitseme teineteist distantsilt.

      „No mida? Kas kaheksast dollarist ei piisa? Püha taevas, naine, minge siis ja koristage tasuta oma mehe peldikut.”

      Hammustan huulde. Kuid enne kui saan midagi öeldud, pööritab ta silmi. „Hea küll, kümme. Töö esitate neljapäeviti. Ja kui teie stiil mulle ei meeldi, siis ma kirjutatut ei avalda ja ei maksa ka selle eest.”

      Võtan mapi ja tänan teda arvatavasti rohkem, kui peaksin. Ta ignoreerib mind, võtab telefoni ja helistab kellelegi veel enne, kui uksest välja saan. Autosse jõudnult vajun Cadillaci pehmesse nahkpolstrisse. Istun seal naeratades ja mapi lehekülgi lugedes.

      Sain endale just äsja töökoha.

      Saabun koju sirgemana, kui olen olnud kaheteistkümnendast eluaastast alates, enne oma kiiret kasvuperioodi. Olen uhkusest lõhkemas. Ehkki iga mu ajurakk ütleb mulle, et ma seda ei teeks, ei suuda ma vastu panna kiusatusele emale oma uudisest rääkida. Torman puhketuppa ja jutustan talle kõigest sellest, kuidas ma sain tööd miss Myrna iganädalase puhastusnõuannete veeru kirjutamisel.

      „Oh seda irooniat küll.” Ta toob kuuldavale ohke, mis tähendab, et sellistes tingimustes väärib elu vaevalt elamist. Pascagoula värskendab ta jääteed.

      „See on vähemalt algus,” ütlen.

      „Mille algus? Anda nõu, kuidas kodu pidada kui…”Ta ohkab jälle seda pikka ja aeglast ohet, nagu läheks kummist õhk välja. Vaatan eemale, mõeldes, kas kõik inimesed linnas mõtlevad samamoodi. Juba hakkabki mu rõõm haihtuma.

      „Eugenia, sa ei tea isegi, kuidas lauahõbedat läikima nühkida, mis siis veel rääkida sellest, kuidas maja puhtana hoida.”

      Surun mappi oma rinna vastu. Tal on õigus, ma ei oska ühelegi küsimusele vastata. Ja ikkagi arvasin, et ta vähemalt tunneb mu üle uhkust.

      „Ja kirjutusmasina taga istudes ei kohta sa ealeski kedagi. Eugenia, tule mõistusele.”

      Tunnen, kuidas minus kerkib viha. Tõusen püsti ja olen jälle sirge. „Arvad, et tahan siin elada? Sinuga koos?” Naeran nõnda, et see läheb talle loodetavasti hinge.

      Näen ta silmis kiiret valuvälgatust.Torke peale surub ta huuled kokku. Ja ikkagi ei ole mul tahtmist oma sõnu tagasi võtta, sest lõpuks, lõpuks ometi olen öelnud midagi, mis on ta kuulama pannud.

      Seisan seal, keeldun lahkumast. Tahan kuulda, mis tal selle peale kosta on. Tahan kuulda, et ta vabandaks.

      „Mul on vaja… sinult midagi küsida, Eugenia.” Ta mudib oma taskurätti ja kõverdab nägu. „Mõni päev tagasi lugesin sellest, kuidas mõned… tüdrukud tasakaalu kaotavad ja hakkavad mõtlema neid… noh, ebaloomulikke mõtteid.”

      Mul pole aimugi, millest ta räägib. Vaatan laes olevale ventilaatorile. Keegi on selle liialt kiiresti käima pannud. Kolladi-kolladi-kolladi…

      „Kas sa… kas sind tõmbavad mehed? On sul ebaloomulikke mõtteid…” Ta pigistab silmad kinni, „… noh, tüdrukutest või… naistest?”

      Põrnitsen teda ja soovin, et laes olev ventilaator pääseks lahti ja kukuks meile mõlemale peale.

      „Sest selles artiklis oli öeldud, et on olemas rohi, eriline juuretee, mis…”

      „Ema,” ütlen kinnisilmi. „Mina tahan tüdrukutega olla sama palju kui sina… Jamesoga.” Suundun ukse poole. Kuid heidan pilgu selja taha: „Muidugi mitte juhul, kui sa seda tahad?”

      Ema tõmbub pingule ja ahmib õhku. Mina marsin trepist üles.

      Järgmisel päeval kuhjan miss Myrna kirjad korralikku hunnikusse. Rahakotis on mul 35 dollarit, igakuine toetus, mida ema mulle ikka veel annab. Lähen trepist alla, näol lai naeratus, kohane ligimest armastavale kristlasele. Et elan kodus, tuleb