Koduabiline. Kathryn Stockett

18aastane ja keegi ei pannud pahaks, et ta oli juba aastaid suitsetanud igal pool, kus ta soovis, kas majas või koos isaga väljas põldudel. Isa suitsetas mõnikord piipu, kuid sigaretid talle ei istunud, ja ema ei suitsetanud üleüldse mitte, ehkki enamik ta sõpru tossas. Ema ütles mulle, et ma ei tohi suitsetada enne, kui saan seitsmeteistkümneseks.

      Nii ma siis hiilisin tagaõue ja istusin rattakummist kiigele hiigelsuure vana tammepuu varju. Või siis koogutasin hilja õhtul oma magamistoa aknast välja ja suitsetasin. Emal olid kotka silmad, aga lõhnataju oli tal pea olematu. Ent Constantine sai otsekohe aru. Ta kortsutas kerge naeratusega kulmu, aga ei öelnud midagi. Kui ema suundus tagumise veranda poole sel ajal, kui mina olin puu taga, siis tormas Constantine välja ja tagus harja käepidemega vastu trepi raudkäsipuud.

      „Constantine, mida sa teed?” küsis ema, kuid selleks ajaks olin oma sigareti ära kustutanud ja koni puutüves olevasse auku visanud.

      „Lihtsalt puhastan seda vana harja siin, miss Charlotte.”

      „No seda saab ju ometi veidi vaiksemalt ka teha. Oi, Eugenia, mis nüüd – kas sa oled üleöö jälle kasvanud? Mida ma peaksin küll tegema? Mine… pane endale selga mõni kleit, mis sulle paras on.”

      „Jah, proua,” ütleme Constantine’iga ühel ja samal ajal ja vahetame väikse naeratuse.

      Oli imetore, et oli keegi, kellega sai saladusi jagada. Kui mul oleks olnud minuga enam-vähem ühevanune õde või vend, siis oleks asi arvatavasti samamoodi toiminud. Kuid asi ei olnud mitte ainult suitsetamises või ema ninapidi vedamises. Tähtis oli, et keegi hoolitses su eest, samal ajal kui, kui ema on end peaaegu surnuks muretsenud, sest oled pikk ja kräsus ja veider – täielik friik. Et oli olemas keegi, kelle silmad ütlesid lihtsalt, ilma mingite sõnadeta: minule sa meeldid.

      Aga ega siis temaga kogu aeg lihtne olnud. Kui olin 15aastane, osutas üks uus tüdruk mulle ja küsis: „Kes see kurg on?” Isegi Hilly surus naeratuse alla, enne kui mind eemale tüüris, teeseldes, nagu me poleks küsimust kuulnudki.

      „Kui pikk sa oled, Constantine?”küsisin, suutmata oma pisaraid varjata.

      Constantine kortsutas kulmu. „Kui pikk sina oled?”

      „Meeter kaheksakümmend,” nuuksusin, „olen juba pikem kui poiste korvpallitreener.”

      „Noh, mina olen meeter kaheksakümmend kolm, nii et ära haletse ennast.”

      Constantine on ainus naine, kellele olen kunagi pidanud alt üles vaatama, otse silma.

      Esimene asi, mis Constantine’i juures peale tema pikkuse silma torkas, olid silmad.

      Need olid helepruunid, hämmastavalt meekarva tema tumeda naha taustal. Ma pole kunagi näinud värvilisel helepruune silmi. Tegelikult oli Constantine’il pruune varjundeid lõpmatult palju. Ta küünarnukid olid absoluutselt mustad ja talvel tundus neil olevat kuiva valget tolmu. Käevarred ja kael ja nägu olid mustad kui eebenipuud. Peopesad olid oranžikas-päevitunud ja see pani mind mõtlema, kas ta jalatallad on ka sama tooni, aga ma ei näinud teda kunagi paljajalu.

      „Sel nädalalõpul oleme vaid kahekesi,” ütles ta naeratades.

      See oli see nädalalõpp, mil ema ja isa viisid Carltoni Louisiana ülikooli ja Tulane’i vaatama. Mu vend pidi järgmisel aastal kolledžisse minema. Sel hommikul oli isa koiku kööki viinud, ta tualettruumi kõrvale. Seal magas Constantine alati, kui ta ööseks jäi.

      „Vaata, mis minul siin on,” ütles ta, osutades harjakapile. Tegin selle lahti ja nägin tema kotti torgatud 500 tükist koosnevat puslet, Rushmore’i mäe pilt kõige peal. Kui Constantine meile jäi, siis oli see meie lemmikajaviide.

      Sel õhtul istusime tunde maapähkleid mugides ja köögilauale asetatud pusleosakesi nihutades. Väljas märatses torm, sees oli mugav sobivaid tükikesi valida. Köögilambi pirni valgus kord kahanes, siis aga jälle tugevnes.

      „Kes see on?” küsis Constantine, uurides puslekarpi oma mustaraamiliste prillide tagant.

      „See on Jefferson.”

      „Ah jah, muidugi. Aga see?”

      „See on…” nõjatusin ettepoole. „Arvan, et see on… Roosevelt.”

      „Ainus, kelle ära tunnen, on Lincoln. Ta näeb välja nagu mu isa.”

      Jäin pidama, pusletükk käes. Olin neliteist ja kogu aeg saanud ainult parimaid hindeid. Olin tark, aga naiivne nagu laps ikka. Constantine pani karbikaane maha ja vaatas veel kord pusletükke.

      „Sest su isa oli nii… pikk?” küsisin.

      Ta kõhistas naerda.„Ei, sest mu isa oli valge.Pikkuse pärisin oma emalt.”

      Panin pusletüki maha. „Su… isa oli valge ja su ema oli… värviline?”

      „Neh,” ütles ta ja naeratas, sobitades kahte tükikest omavahel. „Vaata siia! Sain sobima!”

      Mul oli nii palju küsimusi. Kes oli see mees? Kus oli see mees? Teadsin, et ta polnud Constantine’i emaga abielus, sest see oli seadusvastane. Võtsin oma varudest, mille olin laua juurde toonud, ühe sigareti. Olin neliteist, ent tundes end väga täiskasvanuna, süütasin sigareti. Just samal momendil kahanes valgus pea kohal nõrgaks, määrdunud-pruunikaks ja sumises pehmelt.

      „Oi, mu issi arrrrmastas mind. Ta ütles alati, et olen tema lemmik.” Ta naaldus toolil tahapoole. „Ta tuli meie majja igal laupäeva pärastlõunal ja ükskord tõi ta mulle kümnest juuksepaelast komplekti, kümme värvi. Ta tõi need Pariisist, Jaapani siidist tehtud. Istusin tal süles sellest hetkest peale, mil ta tuli, kuni ta minema pidi, ja ema mängis grammofonil Bessie Smithi, mis isa talle tõi, ja mina ja issi laulsime:

      On kahtlemata veider see,

      Et keegi sind ei tunne

      Kui oled kaotand õnne

      Kuulasin teda suuri silmi, uskumatult. Hämaras valguses soojendas mind ta hääl. Kui šokolaad oleks heli, siis oleks see olnud Constantine’i laulev hääl. Kui laulmisel oleks värv, siis oleks see olnud selle šokolaadi värvi.

      „Ükskord ma kaeblesin – arvan, et mul oli terve hulk asju, mis mind närvi ajasid: vaesus, külmad vannid, viletsad hambad ja mis kõik veel. Kuid ta hoidis mu pead oma käte vahel, kallistas mind hästi-hästi pikalt. Kui talle otsa vaatasin, siis nuttis ka tema ja ta… ta tegi sedasama, mida mina sinugi puhul teen, kui tahan, et sa saaksid aru, et mõtlen tõsiselt. Ta surus oma pöidla mulle peopessa ja ütles… et tal on kahju.”

      Istusime seal ja vahtisime pusletükikesi. Ema ei sooviks, et ma teaksin, et Constantine’i isa oli valge; et ta oli vabandanud tema ees seepärast, et asjad olid nii, nagu nad olid. See oli midagi, mida mina ei pidanud teadma. Mul oli tunne, et Constantine on teinud mulle kingituse.

      Suitsetasin oma sigareti lõpuni ja kustutasin selle hõbedases külaliste jaoks mõeldud tuhatoosis. Valgus läks jälle heledamaks. Constantine naeratas mulle ja mina vastasin talle samaga.

      „Kuidas siis nii, et sa pole mulle sellest kunagi varem rääkinud?”küsisin, vaadates ta helepruunidesse silmadesse.

      „Ma ei saa sulle igat jumala asja ära rääkida, Skeeter.”

      „Aga miks?” Minu kohta teadis ta kõike, teadis kõike ka mu pere kohta. Miks peaksin mina ealeski tema eest midagi salajas hoidma?

      Ta vaatas mulle otsa ja ma nägin, et sisimas oli ta sügavalt ja rõõmutult kurb.

      Veidi aja pärast ütles ta: „Mõned asjad tuleb mul lihtsalt enda teada jätta.”

      Kui saabus minu kord kolledžisse minna, nuttis ema endal silmad peast, kui mina ja isa veoautos liikuma hakkasime. Kuid mina tundsin end vabana. Olin farmist eemal, vaba kriitikatule alt. Tahtsin küsida emalt: kas sa polegi rõõmus? Kas sul pole kergem, et ei pea minu pärast iga päev enam kaeblema? Kuid ema nägi haletsusväärne välja.

      Esimese aasta ühikas olin kõige õnnelikum inimene. Kirjutasin Constantine’ile kord nädalas, jutustasin oma toast, tundidest, naiskorporatsioonist.