Koduabiline. Kathryn Stockett

mis on nüüd Pascagoula oma. See on köögist eemal. Uks on pooleldi avatud ja ma näen tillukest ruumi tualetipotiga, nööri vee tõmbamiseks, lambipirni kollakaks kippuva plastikvarjuga. Väike nurgakraanikauss mahutab vaevu klaasi vett. Ma ei ole kunagi varem siin sees käinud. Kui olime lapsed, ütles ema, et saame klobida, kui läheme Constantine’i tualetti. Igatsen Constantine’i järele, ma pole iialgi elus millestki nii suurt puudust tundnud.

      „Siis tee sellele ruumi,” ütleb Hilly, „sest see on vägagi tähtis.”

      Constantine elas umbes pooleteist kilomeetri kaugusel meie majast, väikeses neegrite asulas, mida kutsuti Hotstackiks – see nimi tuli tõrvavabrikust, mis siin kunagi tegutses. Tee Hotsatcki kulgeb rööbiti meie farmi põhjaküljega ja nii kaua kui mäletan, on värvilised lapsed kõndinud ja mänginud sel miilipikkusel ribal, keerutades üles punast tolmu teel suurele maakonna 49. maanteele, et seal küüti saada.

      Ka ma ise kõndisin mõnikord tüdrukuna selle kuuma tee läbi. Kui hästi palusin ja katekismust harjutasin, lubas ema mul mõnikord reede õhtupoolikul minna Constantine’iga tema koju. Pärast kahtkümmet minutit aeglast kõndi möödusime odavast poekesest värviliste jaoks, siis toidupoest, kus tagapool lamasid kanad, ja kogu teed palistasid tosinad viletsa välimusega teeäärsed majad plekk-katustega ja viltuste verandadega, nende hulgas ka üks kollane, mille kohta teadis igaüks, et seal müüdi tagauksest viskit. Põnev oli leida end niivõrd erinevast maailmast ja ma olin valusalt teadlik sellest, kui head olid minu kingad, kui puhas mu valge põllekesega kleit, mille Constantine oli minu jaoks ära triikinud. Mida lähemale me Constantine’i kodule jõudsime, seda rohkem ta naeratas.

      „Kuis läheb, Carl Bird,” hõikas Constantine ühele juurikaid müüvale mehele, kes istus kiiktoolis oma pikapi tagaosas. Kotid sassafraasi, lagritsajuure ja viinapuuga olid kauplemiseks avatud ja selleks ajaks kui olime neis minuti tuhninud, oli kogu Constantine’i keha justkui laiali valgunud ja liigestest lahti. Constantine ei olnud lihtsalt pikk, ta oli paks.Tal olid ka laiad puusad ja ta põlved tegid talle kogu aeg piina. Oma tänavanurga peal torkas ta näpuotsatäie Happy Daysi nuusktubakat huulele ja sülitas sülje noolsirgelt välja. Ta lubas mul vaadata seda musta pulbrit ümmarguses toosis, kuid ütles: „Ära sa nüüd seda oma emale räägi.”

      Alati olid seal tee peal koerad, kõhnad ja kärnased, täies pikkuses. Verandalt hõikas noor värviline naine nimega Cat-Bite4: „Miss Skeeter! Öelge oma isale minu poolt tervisi! Öelge talle, et mul läheb hästi.” Minu isa andiski talle selle nime kolm aastat tagasi. Sõitis mööda ja nägi marutõves kassi ründamas väikest värvilist tüdrukut. „See kass pidi ta peaaegu ära sööma,” ütles isa mulle pärast. Ta oli kassi ära tapnud, kandnud tüdruku arsti juurde ja lasknud talle teha 21 päeva jooksul marutõvevastaseid süste.

      Veidi maad edasi jõuame Constantine’i maja juurde. Seal oli kolm tuba, ei mingeid vaipu ja ma vaatasin ta ainukest fotot, kus oli peal valge tüdruk, kelle eest ta oli üle kahekümne aasta hoolitsenud Port Gibsonis, nagu ta ütles. Olin kindel, et teadsin Constantine’ist kõike – tal oli üks õde ja ta kasvas üles pooleteramehe farmis Corinthis, Mississippi osariigis. Ta mõlemad vanemad olid surnud.Ta ei söönud sealiha ja kandis number 16 kleiti ja number 10 naistekingi. Kuid mul oli kombeks põrnitseda neid ilusaid hambaid selle lapse naerataval suul, olin pisut armukade ja mõtlesin, miks tal minu pilti toas polnud.

      Mõnikord tulid kaks naabritüdrukut minuga mängima, nende nimed olid Mary Nell ja Mary Roan. Nad olid nii musta nahaga, et ma ei suutnud neil vahet teha ja kutsusin mõlemat lihtsalt Maryks.

      „Ole kena väikeste värviliste tüdrukute vastu, kui sa seal oled,” ütles ema mulle ühel korral ja ma mäletan, et vaatasin talle imelikult otsa, küsides: „Miks ma ei peaks olema?” Kuid ema ei seletanud lähemalt.

      Umbes tunni aja pärast sõitis issi ette, tuli autost välja, andis Constantine’ile dollari. Mitte ühtegi korda ei kutsunud Constantine teda sisse. Juba siis sain aru, et olime Constantine’i pinnal ja omaenda kodus ei pidanud ta kellelegi meele järele olema. Pärastpoole lubas isa mul värviliste poodi minna, et osta külm jook ja imemiskomm.

      „Ära sa emale ütle, et andsin Constantine’ile veidi lisaraha.”

      „Hästi, isa,” ütlesin mina. See ongi vist ainus saladus, mis meil on isaga omavahel kunagi olnud.

      Esimene kord, kui mind inetuks nimetati, oli siis, kui olin 13aastane. Tegu oli mu venna Carltoni rikka sõbraga, kes oli meie pool põllul püssist laskmas.

      „Miks sa nutad, tüdruk?” küsis Constantine mult köögis.

      Ütlesin talle, mida poiss oli mulle öelnud, endal pisarad voolamas.

      „Noh ja oled siis või?”

      Pilgutasin silmi, nutus tuli paus. „Mida ma olen?”

      „No kuule, vaata nüüd, Eugenia…” Sest Constantine oli ainus, kes aeg-ajalt ema reegleist kinni pidas. „Inetus peitub sisemuses. Inetud on inimesed, kes teevad haiget ja on alatud. Kas sina oled üks neist?”

      „Ma ei tea. Arvan, et mitte,” nuuksusin.

      Constantine istus minu kõrvale köögilauale. Kuulsin ta paistetanud liigeste raginat. Ta surus oma pöidla tugevasti mu peopessa – see oli märk, mis meile mõlemale tähendas: kuula, kuula mind.

      „Igal hommikul, senimaani kui oled surnud ja mullas, tuleb sul teha see otsus.”Constantine oli mulle nii lähedal, et nägin ta igemeid mustendavat. „Sul tuleb endalt küsida: kas ma usun, mida need lollpead minu kohta täna ütlevad?”

      Ta hoidis oma pöialt mu peopesas. Noogutasin, et sain aru. Olin piisavalt taibukas, et aru saada, et ta mõtleb valgeid. Ja ehkki tundsin end räbalasti ja teadsin, et tõenäoliselt olin tõesti inetu, oli see esimene kord, kui ta rääkis minuga nii, nagu oleksin veel midagi muud peale selle, et olin oma ema valge laps. Kogu elu oli mulle öeldud, mida uskuda poliitikast, värvilistest, tüdrukuks olemisest. Kuid Constantine’i pöial, mis oli surutud mu peopessa, pani mind mõistma, et tegelikult oli mul valida, millesse uskuda.

      Constantine tuli meile tööle kell kuus hommikul ja puuvillakoristuse ajal kell viis. Nii oli tal võimalik papsile enne põllule siirdumist lihakaste ja küpsetis valmis teha. Peaaegu iga päev leidsin ta ärgates köögist eest, köögilaual rääkis raadios preester Green. Kohe kui ta mind nägi, naeratas ta, öeldes: „Tere hommikust, ilus tüdruk!”Istusin köögilaua taga ja rääkisin talle, mis ma unes olin näinud. Tema väitel ennustasid unenäod tulevikku.

      „Olin pööningul ja vaatasin sealt alla meie farmi peale. Nägin puude latvu,” rääkisin talle.

      „Sinust tuleb ajukirurg! Maja katus tähendab pead.”

      Ema sõi hommikueine juba varakult söögitoas ja läks seepeale puhketuppa käsitööd tegema või Aafrika misjonäridele kirju kirjutama. Oma rohelisest mugavast tugitoolist nägi ta peaaegu igaühte ükskõik kuhu minemas. Mind lausa šokeeris, mida ta oli suuteline järeldama selle sekundi murdosa vältel, mil ta nägi mind uksest mööda libisemas. Mul oli kombeks temast mööda söösta ja mul oli tunne, nagu oleksin märklaud, suur punane pullisilm, mille pihta ema nooli loopis.

      „Eugenia, sa ju tead, et siin majas ei ole närimiskummi.”

      „Eugenia, mine pane sellele kohale alkoholi peale.”

      „Eugenia, marss trepist üles juukseid siledaks harjama – mis siis, kui tuleb ootamatu külaline?”

      Mulle sai selgeks, et sokkides on kindlam hiilida kui kingades. Õppisin kasutama tagaust. Omandasin oskuse kanda kübaraid, katta möödudes nägu kätega. Kuid enamasti õppisin ära, et kõige lihtsam on kööki jääda.

      Suvel võis kuu aega meie juures Longleafis venida aastatepikkuseks. Mul polnud sõpru, kes oleksid iga päev külla tulnud – elasime liiga kaugel linnast väljas ja nii ei olnud meil valgeid naabreid. Linnas veetsid Hilly ja Elizabeth kogu nädalalõpu teineteise majas, kord minnes, kord tulles, samal ajal kui mul lubati ainult igal teisel nädalavahetusel külla ööbima jääda või kedagi seltsi kutsuda. Nurisesin selle üle

4

Ingl kassihammustus.