Dorfi suvi. Peeter Urm

jään niiviisi päris nõrgaks.”

      „Olavi ju ütles, et tõi.”

      Vanamees sätib hoolitsevalt tekinurka, toetab end siis voodiservale istuma.

      „Mis ta’nd tõi, tal omad tööd ja tegemised. Ema mure kauge.”

      Haige patja vajunud nägu on üksainus kortsurägastik. Ainult silmad, need elavad täit elu. Hoiavad sind oma haardes. Vanaks on jäänud, Tuomas teab ja mäletab, need kaks aastat on kaasa kallal hirmsat tööd teinud. Aga näe, rääkima siiski hakkas küll, see on ka kõik, mis tagasi tuli.

      „Oot’, ma kohe.”

      Tuomas Segerström ruttab toitu tooma. Tea nüüd, keda uskuda, arutab ta pajast suppi tõstes. Olavi võis ka unustada, aga Tuomas on sedagi tähele pannud, et ema ei räägi alati mitte tõtt. Enne ajas rohkem mini kaela, aga nüüd võib ka nii olla, et poja kallal. On see nüüd mälu või kius, võta sa kinni? Ehk on lihtsalt igavus, sest igavust on sihukeses elus kuhjaga. Tema, Tuomas, kaoks pigem merre kui sedaviisi. Aga kuhu sa, lõtv ja võimetu inimene, kaod? Sedaviisi jah, ainus tugi ongi voodi. Tuomas lõikab leiba, määrib võid peale, võtab siis taldriku ja läheb.

      Haige haarab väriseva parema käega leiva. Ta kergitatakse kõrgemale padja najale ja lusikas käib võõra käega suu ja taldriku vahet. Jah, üpris otsas on kaasa, ega teda vist kauaks ei ole, mõtleb vana Segerström rahulikult ja leppinult.

      „Miks liha ei ole?” Lamaja hääl on korraga pahane. „Mis see paljas leib ja vesi? Või arvate, et haige ei vajagi kosutust?”

      „Aga sa ju ise ei taht, ema.”

      Tuomas Segerström ajab ennast pahaselt sirgu. Ta ei suuda varjata solvumist. Mitu päeva pole tahtnud, tõrjus tagasi, ja nüüd justkui nimme.

      „Hea küll, hea küll,” annab lamaja järele, „ma lihtsalt niisama. Eks sa teine kord too. Las ta olla, ma tahtsin hoopis muust.” Kõhn, imekõhn kortsuline käsi tõuseb tekilt ning surub end Tuoma põlvele toetuva hallkirjase karvaga kämbla vastu.

      „Istu pisut, mul on üks õige tähtis jutt.”

      „Istun, istun, kuhu mul kiiret?” kinnitab teinepool, ikka veel solvumisega võideldes. „Aint need loomad, sellepärast.”

      „Küll põrsad ootavad, polegi veel päris õige aeg. Nemad tahavad ikka omal ajal.”

      On küll õige aeg, Tuomas on neid sigudikke küllalt kaua talitanud, et teada, kunas õige aeg on. Aga olgu, las ootavad. Eks memm taha siitki veel juhtida ja korraldada. Tuomas mõistab küll. Aga voodisolija aeg on teine, see nihkub paigast. Jah, võiks vastu vaielda, nagu Edagi algul tegi, aga võib ka vaikida, ära oodata ning pärast ikka oma moodi seada.

      „Mul päris tähtis jutt jah.”

      Sõrmed näperdavad käsivart, erksad silmad on rahutud, tumedad kui rosinad ja kummaliselt noored on nad Tuoma meelest naise raugastunud näos.

      „Mõtlen, et Eda saab seekord ikka maha, kõik märgid on sedaviisi. Aint tea, kas poeg või tütar?” Haige peab hetke aru. „Siiski minu arvamust pidi piaks poisslaps olema. Ta öökis nii kõvasti ja ma nägin unes kah, et poiss.”

      „Mis, muidugi poiss,” on Tuomas Segerström kindel. Poeg peab tulema, uus Segerström, heledapäine ja kerekas, rammu ja vägevust täis. Ainult poeg, ei muud. Eks edaspidi, siis olgu või plikagi.

      „Nojah, eks näe, aga kätkit oleks tarvis. Ilusat kätkit. Ega Olavi ei tee, tema ostab poest, aga seal sihukesed kokkuklopsitud lurtsud. Ma mõtlesin siin, et sina ju mõistsid varem puutööd teha, mööbelgi toas ju puha sinu tehtud. Mõtlesin, et vahest sina ise, näe, mulle ju tegid?”

      Kõneleja silmad vaatavad padjast korraga nii innukalt, et sageli pilkuvad veresoonist sinavad kortsus laud on praegu justkui tardunud. Jah, mõtleb vanamees, nüüd on nad leppinud, haigus ja tüdruku käed on ajanud asjad korda. Ja nüüd tahab ta kätkit.

      „Mäletad, sa tegid Olavile nii ilusa kätki. Temal ei pea ju halvem olema.”

      Uuesti libisevad sõrmed mööda Tuoma armilist muhklikku kämmalt. Tuomas vaatab nende teed. Hommikuti teevad need armid ja liikmedki valu, ei ole nad enam ammugi noored, aina kehvemini painduvad tahte alla. Reuma või mis ta’nd oligi? Aga vahest ühe kätkiga saaksid veel hakkama? Sest tõesti, ei poiss küll tee, tema kahmab poest, odavad ju, ei nõua tegijavaeva.

      „Tee veel üks.”

      Muidugi, ta teeb, isegi mõtles sellele, täna hommikulgi mõtles, kui laudapealsele kuivama pandud laudu sorteeris. Muidugi teeb, ainult annaks jumal, et see kätki rohkem kui üht last kanda saaks. Väheviljakaks on jäänud Segerströmide naised.

      „Eks ma’s proovi.”

      Vanamees tõuseb. Õu ootab. Kuum päikeserohke ilm on väljas. Umbne ja hämar ning südamele raske tundub sellisel päeval haigetuba. Peaks rohkem õhutama. Jah, mingi iseäralik lõhn on sellel toal, nagu varjaksid seinad kõdu ja hallitust. Ta astub akna juurde.

      „Ma teen lahti, saab väheke õhku.”

      „Ei.”

      Haige lausa kiljatab ehmunult.

      „Ära puutu, seal on kärbsed ja rohulõhn paneb pea valutama. Kuumaga on kärbsed kohe hullud. Las nüüd olla niisamuti jahedas. Sa ei mõtle ka sugugi.”

      Nojah, eks haigel ole omad soovid, muredki teised, Tuomas ei mõista neid. Ta kehitab õlgu ning pageb veidi pelglikult toast.

      Olavi on saapa liimimisega lõpule jõudnud. Ta uurib oma tööd vastu valgust ja vaatab siis kõhklevalt akna poole. On pärastlõuna, pool päeva ja õhtugi ees. Võiks palliplatsile minna. Võiks, kuigi jah, eks siingi oleks tööd, poleks otsidagi tarvis, kohe näha, mis ootab. Isa tuleb ema juurest. Millest nad kõnelesid, et ema pidi häält tasandama? Ema jutt on sageli üsna imelik. Isa läheb nüüd sigu söötma. Peaks appi minema, hakiks kartulidki ära. Kes käskis neid sigu võtta? Paljudel pole ühtki looma ja elavad ka. Ei lähe appi. Poisid ootavad palliplatsil. Sai ka lubatud. Tema tuleb ka, kindlasti tuleb. Aga tema pärast ta ei lähe, läheb mängu pärast, et natuke lõdvestuda. Tema pärast ei tee ta mitte midagi, ei hakkagi tegema, nii on lood.

      „Täna merele ei läinud, homme siis?”

      „Homme jah.”

      Isa noogutab. Ta on seisma jäänud küljetsi poja poole, justkui tahaks ta veel midagi öelda, aga astub siis edasi ning kaob õue. Nad ei räägi isaga kunagi pikalt, rohkem kohmamisi, möödaminnes. Ja vahel jääb see Olavit veidi häirima. Olgu nii, isal on omad mured, temal omad. Ta läheb jah palliplatsile, mis siin muud. Olavi läheb kapi juurde, tõmbab dressipüksid jalga, võrksärgi selga, heidab siis pilgu sandaalidele ja vahetab needki tenniste vastu. Olavi on kõva mängumees, seepärast on tal riidedki sellekohased.

      Võrkpalliplats on küla poepoolses servas, enne surnuaeda ja kirikuvaremeid. Kolm aastat tagasi sai see ühisel jõul ehitatud, liivgi peale kantud, tugevad postid sisse kaevatud ning mõned pingidki platsi äärde kokku klopsitud. Olavi kohale jõudes mäng juba käib. Pinkidel on pealtvaatajaidki istumas. Selge see, pühapäev ja ega saarel just lõbusid valida polegi. Ööri-vana on ikka kohal, kui midagi tehakse. Rauk on käbe, istub, popsutab piipu, pea tudiseb otsas ja muudkui vaatab. Helmer ja Mihhail istuvad ta kõrval. Juba on Olavitki tähele pandud. Mõlemad vennad Kaljumäed vaatavad tema suunas. Vennaksed mängivad alati ühel pool. Aga Oskid ei saa seda kunagi, neid on tervelt viis, neli mängumeest ja kolmeteistkümneaastane Villergi tükib juba platsile. Oskid mängivad ikka üksteise vastu, vanemad ühel, nooremad vennad teisel pool võrku. Ilmar Tonneseni käes on praegu pall, aga ta ei kiirusta servima, ähib ja kutsub Olavi mängu. Tonnesen väsib kiiresti.

      „Tule sisse, Olavi, meil on üks vähem.”

      Olavi lähebki, võtab võrgu ääres koha sisse. Ilmar Tonnesen on rahul, silitab palli ja kamandab mehed ringi Olavile tõstma.

      „No nüüd te saate,” kiidab ta irvitades.

      Nad on päris hoos. Päike kõrvetab õlgu ja kukalt, higi niriseb. Seda äiatakse käega