Dorfi suvi. Peeter Urm

sööma, Peeter.”

      Jah, väike on nende maja. Ülevalt võiks paista päris tilluke. Kaks, tuba all, üks üleval. Tema magabki siin suures söögitoas. See on alati pliidisoe. Ema magab tagatoas ja ülemine tuba on tühi. Vahel ronib Peeter Aune vanast puutrepist üles, mis on värvitud veel isa ajal, ning istub või lamab tundide kaupa vanal kitsal kušetil. Vaikne on seal üleval ja lõhnadki on teised. Need võiksid olla ju isa lõhnad, sest ema hoiab üleval mõningaid isa asju. Jah, rikkalt nad ei ela, tema teenib vähe, ja palju siis emagi? Suured asjad on puha vanast ajast pärit. Aga sellest pole lugu, Peeter Aune silmale valmistavad nad rõõmu ja toekad on nad kah. Peeter Aune ei tahakski midagi muuta, aga ema ütleb, et peab, ega nad siis need päris viimased kah ei ole. Ja ema viib oma tahtmise läbi, aegapidi, tükkhaaval, nagu ta lubas. Ema ei jäta, kui ta midagi kõvasti pähe võtab. Emal ei ole kahju sellest vanast kasepuust kapist, sellest puhvetist ja sügavast kägisevast voodist.

      „Söök jahtub, Peeter.”

      Peeter Aune ohkab ja kobib laua äärde. Ema tõstab talle ette, ikka kauss hästi täis, kuigi ta teab, et Peeter Aune nii palju ei söö.

      „Peeter, liha kah.”

      „Ei.”

      Ema teab küll, et ma liha ei taha, aga pakub ikka, iga päev. Justkui arvab, et ma ära unustan. Lihal on vastik maik. Piimal ei ole, kalal, juurviljal ja muudel asjadel samuti, aga lihal on alati, ükskõik, kuidas ema teda ka valmistaks. Ema arvab, et liha on väga vajalik, et Peeter Aunel ongi sellepärast kõik natuke halvasti, et ta kunagi liha ei söö…

      „Peeter, mis sinust küll saab, kui ma ükskord suren?” Ema on istunud teisele toolile ning jälgib poja söömist.

      „Pole sul jaksu üksi vastu panna, mis jaksu saab ollagi mehel, kes liha ei söö?”

      Ema ohkab ja toetab küünarnukid lauale. Praegu on ema hea, praegu ei nõua ta midagi, ei ole kärsitu, ainult murelik. Aga pojale on tema mure võõras. Kellele vastu panna? Siin Dorfil pole Peeter Aunel kellegagi maid jagada, tema saab kõigiga läbi. Ja mis surmasse puutub, siis ei näe ema Peeter Aune meelest sugugi nõnda välja, et ta surema hakkaks. Ema on ilus. Kui Peeter Aune seda mõnikord emale ütleb, siis tõrjub ema küll, aga naeratab ja muutub veel ilusamaks. Ja kortsegi pole emal suurt näha, juuspeened ja lühikesed, justkui oleks keegi neid imepeene pliiatsiga vedanud. Ema ütleb, et aeg, ja see ka, et Peeter Aune on selline. Ja need valged salgud ema meelekohtadel on osalt isagi tehtud. Ema ütleb, et isa olnud kah imelik, kuigi teisiti. Miks on ema isa peale kuri, ja kui ta vahel pojagi peale väga vihastab, siis tundub Peeter Aunele, et ema silmis on nad üks. Võib-olla on ema unustanud, et ta armastas isa. Kas siis seda on võimalik unustada? Tema teab, et armastas ning armastab praegu ja edaspidigi.

      „Ema, kas te elasite halvasti?”

      „Meie?”

      Ema ilme muutub. Uurivalt vaatavad silmad poega.

      „Ta oli väga rahutu mees, Peeter. Liiga rahutu, et olla oma naisele ja perele toeks. Aga head oli tas ka. Ma usun, kui ta vaid tahtis, võis ta iga naise õnnelikuks teha, sihuke oli ta. Tundis meid naisi.”

      Ema ilme maheneb, tilluke uje naeratus kipub suunurkadesse.

      „Väga väsitav mees ühele tavalisele naisele,” sõnab ta otsustavalt, nagu kokkuvõtet tehes, ning nüüd on nägu jälle asjalikult karm. Peeter Aune vaatab teda, sööb ja vaatab, ning korraga tunneb ta põski kuumavat. Võrgu Maia istub seal tema vastas üle laua, mitte ema, vaid Võrgu Maia. Miks ta kujutles ema järsku Võrgu Maiaks? Nii palav on. Peeter Aune kummardab pea hästi madalale kausi kohale. Hea, et ema ei märka, emal on omad mõtted. Ema mõtleb isast. Isa oli mees. Nüüd on Peeter Aune kah mees, päris mees. Kui Maia ainult… Maia naeris, ta kuulis õue, kuidas ta naeris. See ei pruugi midagi tähendada. Maia naerab sageli, ilma põhjusetagi. Oleks võinud ju natuke istuda või olla. Aga häda tuli peale, ja seal Maia juures peale seda…

      „Oi, Peeter, kiirusta, jääd tööle hiljaks!”

      Ema vaatab suurt seinakella ja tõuseb kiirustades laua tagant. Ema on nüüd tavaline ema, see aina poega kiirustav ja sundiv ema. Peeter Aunegi tõuseb rutates, aga samas valgub tema näole naeratus. Tuli meelde, kui hea, et tuli meelde.

      „Täna ei ole kala, meister eile ütles, et kala ei ole. Homme lähevad merele.”

      Väga soojalt silmitseb Peeter Aune praegu tuba. Ei pea ta kuhugi ruttama, alles homme, siis on, jah, jälle see igavesti haisev pööritamaajav tsehh.

      „Laisaks lähed, Peeter, päris laisaks lähed kätte,” noomib ema, aga justkui lihtsalt selleks, et midagi ütelda. Kui hästi me üksteist tunneme, mõtleb Peeter Aune. Maiat ta ei tunne. Maia puhul peaks Peeter Aune kõvasti mõtlema, kuidas seda või teist juttu võtta. Teistegi puhul tuleb ikka hiljem üle mõelda, mis öeldud ja vastatud sai. Jah, emaga on lihtne, see ei pane muretsema. Mida ta nüüd siis teeb? Heidab pikali, pikutab veidi veel, ja kui päeval tuleb laev, siis läheb laevale vastu. Kõik, kes saavad, lähevad laevale vastu. Kindlasti läheb Matildagi. Matilda on seal alati. Peeter Aune läheb alles ülestegemata voodi juurde ning istub selle servale. Siis heidab ta pikaligi ning katsub uuesti Maia peale mõelda. Pigistab silmad kinni ja püüab nagu unes kõike uuesti korrata. Ei tule välja. Kui ta silmad suleb, näeb ta kohe seda männikut, kus ta istus ja kuidas nad… Kuskil oimu juures tuksub valusalt veresoon ning hirmus tusk tuleb peale. Peeter Aune võitleb endaga, suunates mõtteid siia ja sinna, aga miski ei aita, männik on tugevam. Peeter Aune annab alla ning ajab ennast uuesti püsti. Läheb vaatab veidi õues ringi. Eks üsna pea või ka juba alla kaile lonkida.

* * *

      See aga, kes Peeter Aune kujutlusist kuidagi kaduda ei taha, toimetab praegu üpris agaralt ja asjalikult, peseb maja taga aias vargsi pesu. Kui ta köögist pesukausi võttis, vaatas ema korraks tema poole ja Matildal oli tunne, et ema näeb teda läbi, kohe on emal kõik selge ja siis läheb lahti. Hea, et ta ise märkas, oleks ema tulnud teda äratama, siis… Kuidas ta hommikul ometi ei näinud? Eks ikka väsimuse pärast ja peagi oli veel päris segi. Sellisel moel oli see siis toimunud. Neiumõtted olid kujutanud seda teisiti. Aga tegelikult, mis salata, omamoodi ilus oli kah. Olavi on nii kallis. Imelik on maailm, kui ruttu on ta muutnud Matilda elu. Eile sel ajal polnud veel midagi. Eks ta pannud Olavit varemgi tähele, sihukest nüüd mitte tähele panna. Aga kui tead, et poiss on juba teise oma, siis sunnid end kõrvale vaatama. See tähendab väga palju, kohe ütled endale ära, et pole mõtet. Nüüd on see toimunud. Matilda teab, pigem küll aimab, et see tähendab häda. On ju Olavi endiselt teise oma. Laskis abielumehe endale ligi. Matilda ohkab. Oi, kui palju muret on ees ootamas, hirm hakkab kohe, paha mõeldagi. Kui Olavi teda seal rannas suudlema kippus, siis oli veel aega, siis polnud ta veel kadunud. Oleks pidanud karmim olema, märksa karmim, ja eemale ajama, et ta poleks enam julgenud. Kohe päris halvasti oleks pidanud ütlema. Aga juba siis oli sihuke tunne, et ei saa. Südant ei saa käskida, tema teab ise, kas laseb sisse või mitte, kas võtab omaks või suleb ennast külmalt krampi. Ja Olavigi igatseb teda, ta ju nägi. Olavi hoiab teda, see on kindel. Aga kui hoiab, siis vahest polegi asjad nii halvad. Olavi võib end vabaks teha. Kui ta väga hoiab, siis teeb ta seda. Suurel maal juhtuvat seda üsna sageli, päris igapäevane asi. Seal lähevad naisedki ära. Matilda läheks ka, kui mees on halb ja enam ei armasta. Kindla peale läheks, siis kui ise enam ei armasta, ja hakkab teist armastama. Vägisi kinni ei hoia, hirmgi ei hoia kinni, et maksab kätte või lööb maha, nagu Ilmar Tonnesen suurustas. Ilmar Tonneseni Milda kardab, aga tema ei kardaks. Seadus on ju olemas ja eks Tonnesengi karda seadust. Mis see elu väärt on, kui armastad ja ei saa koos olla? Matilda väänab pesu välja ning ajab end sirgu. Pea riivab oksa. Päris maja vastu küünitab ennast see vana õunapuu, justkui toetaks seina. Ainult kaks vana puud ongi aeda jäänud, see ja ploomipuu. Teised on noored, Matilda istutatud. Tema talitab ja askeldab siin. Ema enam ei viitsi. Õigem oleks siiski veel midagi pesta, siis arvab ema, et Matildal on täna pesupäev. Ta läheb otsib midagi lisaks ja võtab uue vee. Väänatud pesu jätab ta taburetile ning läheb aianurka vett ära valama. Uuesti kummardub ta, et mitte oksi riivata, ettevaatlikult astub jalg peenarde vahel. Siingi on kõik Matilda kätetöö, marjapõõsad ja maasikapeenrad ja kurgid ja sibulad. Ja lisaks veel see suur ilus lillepeenar aia ääres päikese käes. On mitmevärvilisi