Dorfi suvi. Peeter Urm

kinni püüavad, sõnab ta üsna rahulikult: „Ma olen sind vahel ikka õhtuti ootand. Kui sul see tuhin üle läheb, siis tuleta meelde.”

      „Mul praegu muud mured kaelas,” sõnab Vila korraga üsna tülpinult ja ohkab.

      „See tütre asi kah,” arvab Reb Getsel mõistvalt.

      Samas avaneb uks, uus ostja tuleb. Mure Vila näol asendub silmapilkselt reipa naeratusega, milles on omajagu väljakutsuvustki. Vaevumärgatav peanoogutus Reb Getselile ja ta läheb.

* * *

      „Kui sügavale te puurite?”

      „Väga sügavale.”

      Mihhail tunnistab inseneri ning too muigab vastu.

      „Aga kui naftat ei ole?”

      „Siis puurime edasi.”

      „Aga kui ikka ei ole, ükskord te ometi lõpetate?” Mihhailil on raske teise lõbusiroonilist tooni üle võtta. Ta tunneb end rängalt alandatuna. Teda, brigadiri ja külanõukogu liiget, ei hoiatatud, isegi ei informeeritud. Mingi kauge ministeeriumi luba taskus, tulid nad lihtsalt ühel päeval ja hakkasid pihta. Algul ei paistnud nad kedagi segavat. Külal polnud põlde, mille pärast muret tunda, ning merd jätkus nagunii kõigile. Isegi toiduga ei tekkinud erilist küsimust, sest koos regulaarselt saadetavate masinate ja seadmetega saadeti neile ka toidukaupa. Nemad ei seganud kedagi, ega lasknud ka endid segada. Nendega koos tulnud geoloog uuris saart, seejärel saadeti erilaev ning too uuris merd saare ümber ja mõõtis sügavust. Möödunud hilissügisel märgiti puurimiskohad ning varakevadel tulid spetsialistid seadmete ja töölistega. Nad avaldasid oma plaane üpris tagasihoidlikult, räägiti ainult vajadusest saart ja ümbritsevat merd põhjalikult uurida. Aga kui Mihhail käis kevadsuvel pealinnas ära, kuulis ta Dorfiga seoses esmakordselt ka naftast. Lootus leida merest ja Dorfilt naftat tundus uskumatu. Ja ega keegi ei püüdnudki teda ümber veenda, ikka räägiti lihtsalt uuringutest, mida korraldatavat ka mujal. Kaugete asjameeste jamps, otsustas Mihhail endamisi, oli sedagi elu jooksul ette tulnud. Las rahmeldavad, kuni mõistusele tulevad, ning brigadir ajas oma konservivabriku asja hoolega edasi. Õieti oli see vana asja elluäratamine. Aastakümneid tagasi oli ju Dorfil olnud oma konservivabrik. Aga masinad vananesid ning pärast sõda jäi tagavaraosade puudumisel kõik soiku. Seegi oli üks põhjus, miks Dorfi inimestest tühjenes. Laevad viisid neid Dorfilt rohkem ära, kui asemele tõid. Ja lahkusid just noored. Aga et inimesed ei lahkuks, tuli neile tööd anda, püsivat järjepidevat tööd, mis arvestaks ka naisi, sest pruute jäi Dorfile ajapikku ikka vähem kui valmis peige. Samuti vajas saar hädasti elektrit. Vajati õhtuti kodudesse ning päeviti vajasid seda tööriistad ja seadmed. Kaasaeg ei saanud ilma elektrita läbi ning mõnest tuulegeneraatorist ei piisanud ammugi enam. Konservitsehh nõudis vältimatult kaablielektrit mandrilt. Ning lõpuks vajas saar raha, mida väljaveetavad konservid oleksid kindlasti sisse toonud. Praegu kasutati enamik püütud kalast kohapeal ära, seetõttu oli küla pidevas rahanäljas. Aga mandri rikas kalurikolhoos ei tahtnud Dorfit sugugi arvestada. Brigadiri jutt kuulati küll ära, nõustuti isegi põhjendustega, aga otsusega ei kiirustatud. Mis tulu on ühest pisikesest konservitsehhist meie kolhoosile, naerdi juhatuses Mihhailile näkku. Elektrikaabel on kallis ja keeruline vedada. Ning eks inimesi lahku mujaltki, demograafiline situatsioon on selline. Jah, ei nõudnud juhatus Dorfilt midagi ja niisiis võiks Dorfigi juhatuse rahule jätta. Aga ega Mihhail polnud lootnudki kerget võitu. Ta käis pealinnas valitsuse majas ära ning kaitses seal suure innuga Dorfi huve. Käis mitme kõrge ametimehe jutul, kuni jää hakkas sulama. Surve tõttu ülaltpoolt lubaski kolhoosi juhatus lõpuks saarele konservitsehhi ehitada. Otsustati ka kaabli küsimus ning Mihhail ostis tookord koju sõites suurest rõõmust naisele kuldkõrvarõngad ja pojale ammu lubatud jalgratta. Teel olles võrdles ta oma enesetunnet marssal Žukovi omaga Berliini all ning ümises vahetpidamata vanu rindelaule. Ja nendest rindelauludest kõlas läbi veel midagi muud. Ta oli seda saart armastama hakanud.