Ennustus relval. Elmar Valmre

te tahate sellega öelda?”

      „Härra Ardek oli erutatud.”

      „Millest te seda järeldate?”

      „Sellele on raske vastata; mulle igatahes näis nii. Ta oli näost punane ja ta hääl värises… Võib-olla eksin… Muuseas – ” teener katkestas järsku lause, otsekui oleks ta mõelnud järele, et vaikimine on kasulikum.

      „Te tahtsite veel midagi öelda,” tähendas kohtu-uurija.

      „Ma ei tea, kas sellel on tähtsust…”

      „Kõigel võib olla tähtsust,” ütles kohtu-uurija.

      „Mulle näis, et härra Stemin oli viimastel päevadel närvilisem kui tavaliselt. Ta oli pahur, ja – kui mu väljendus ei ole haavav, – tülitsemishimuline. Ta heitis mulle ette, et tema tuba korraldades ma olevat ajanud laual ta paberid segi; ometi ma ei puudutanudki lauda. Alles eile hommikul ta riidles minuga. Ta väitis, et ma olevat jätnud riided harjamata. Kui ütlesin viisakalt, et härra eksib, ta sai vihaseks ja karjus, et pidagu ma suu.”

      „Kas ta varemini oli leplikum?”

      „Jah. Niisugust tooni ta ei lubanud endale kunagi,” vastas mees pahuralt, meenutades Stemini sõnu, mis olid solvanud ta teenriuhkust.

      „Muide, kas Viktor Ardek tuli pärast tagasi?” küsis kohtu-uurija.

      „Ei, ta ei tulnud enam,” vastas teener.

      „Jutustage edasi,” ütles kohtu-uurija.

      „Ütlesin kojamehele, et ta tuleks minuga kaasa ja vaataks luku üle.”

      „Kas oli nii?” küsis kohtu-uurija kojamehelt.

      „Oli küll, härra.”

      „Miks te läksite kojamehe juurde?”

      „Mina tunnen veidi lukusepatööd,” ütles kojamees vahele. „Olen vareminigi teinud lukkude juures väikesi parandusi.”

      „Siis läksite koos alla söögituppa?”

      „Ei, läksin enne oma tuppa ja võtsin mõned tööriistad,” vastas kojamees.

      „Kus teie tuba on?”

      „Köögi kõrval. Võtsin tööriistad ja läksin söögituppa. Lukk oli tõesti rikkes: võti ei keeranud. Hakkasin viga otsima.”

      „Kas teie olite ka kogu aeg juures?” küsis kohtu-uurija teenrilt.

      „Jah, ma andsin nõu.”

      „Ei olnud mul sinu nõust kasu,” ütles kojamees teenrile halvakspanevalt. „Sa rääkisid, et aja peitel vahele, aga kuidas ma ajan, kui lukuplaat on nagu kinni needitud? Ega ma ei võinud ometi ust ära rikkuda!”

      „Ma käskisin sul peitli ajada – ” algas teener, aga kohtu-uurija koputas täitesulepeaga lauale.

      „Ärge omavahel vaielge!”

      „Mis ta siis – ” torises kojamees.

      „Rääkige edasi! Kuidas siis oli lukuga? Kas leidsite vea üles?”

      „Ei, härra. Sellel uksel on uus lukk. Neid ma ei tunne hästi. Olen parandanud vanaaegseid lukke. Mässasin hulk aega.”

      „Siis tuli härra Stemin söögituppa,” ütles teener.

      „Jah. Härra Stemin tuli ja küsis, et mis ma teen. Vastasin, et parandan lukku. Ta ütles: „See on hea. Vaadake ka välisuksed järele, võib-olla on nendel ka midagi viga.” Lubasin vaadata ja tema läks parkett-tuppa. Mina aga muukisin luku kallal edasi. Teener ütles küll, et jätku ma järele, ta kutsub hommikul lukusepa kohale, aga ma ei jätnud. Tahtsin ise leida viga. Lõpuks leidsingi. Lukukeel oli paindunud sees kõveraks. Ma ei saanud aru, kuidas see võis juhtuda. Et lukukeel painduks, selleks on vaja virutada mõne raske asjaga vastu lukku. Siis oleks lukk pidanud olema ka väljastpoolt mõlkis. Ta oli aga täiesti terve.”

      „Te ütlesite, et läksite lukku üle vaatama kella üheksa ajal. Kaua aega teil vea leidmine umbes nõudis?”

      „Täpselt ma seda ei tea öelda, aga õige tükk aega küll,” vastas kojamees.

      „Saate ehk teie sellele küsimusele täpsemalt vastata?” pöördus kohtu-uurija teenri poole.

      „Ma arvan, et üle kolmveerand tunni. Kui ma pärast kõlistasin politseisse ja vaatasin ühtlasi ka kella, puudus veerand üheteistkümnest viis minutit. Seda vahet võis olla kõige rohkem kakskümmend minutit.”

      „Kui leidsite vea, kas hakkasite lukku parandama?” küsis kohtu-uurija kojamehelt.

      „Ei, härra. Sain aru, et see käib mul üle jõu. Ma oleksin siis pidanud võtma luku lahti, mul ei olnud aga vajalikke tööriistu. Teener lubas kutsuda hommikul lukusepa. Korjasin oma riistad kokku ja tahtsin hakata minema, siis kostis parkett-toast summutatud karjatus: „Appi, appi!” Seisin just näoga parkett-toa ukse poole. See oli kole karjatus, mul käis külmavärin läbi keha…” Kojamees väristas õlgu, nagu tunneks ta veel praegugi seda ebameeldivat värinat.

      „Kuulsite ka teie karjatust?” küsis kohtu-uurija teenrilt.

      „Jah. Ma seisin just kojamehe kõrval. Olin nii rabatud, et ei saanud sammugi paigast.”

      „Jutustage nüüd kõik järjekorras. Püüdke meenutada igat üksikasja,” ütles kohtu-uurija. „Kui kuulsite karjatust, mis te siis tegite?”

      „Esimesel silmapilgul me ei teinud midagi, sest olime liiga ehmunud,” ütles teener. „Järgmisel hetkel kostis karjatus uuesti: „Appi, appi!” ja sellele järgnes kolin. Kuuldus ruttavaid samme, toolide ümberkukkumist, klaasi purunemist, siis prantsatas raske asi põrandale ja peale seda jäi kõik vaikseks.”

      „Siis ma sain oma julguse tagasi,” ütles kojamees. „Haarasin peitli, jooksin parkett-toa ukse juurde ja tahtsin seda avada, aga uks oli seestpoolt lukku keeratud. Virutasin küljega vastu ust, kuid uks ei andnud järele. See maja on vana, paksude seinte ja tugevate ustega.”

      „Mina läksin kah appi,” ütles teener.

      „Jah, nii see oli,” kinnitas kojamees. „Me mõlemad katsusime ust lahti murda, aga ei suutnud. Siis ma jooksin oma tuppa kirvest tooma…”

      „Kas teie jäite ukse ette?” küsis kohtu-uurija teenrilt.

      „Ma jäin ukse ette. Kloppisin ja hüüdsin härra Steminit nimepidi, aga ei saanud vastust.”

      „Palju aega teil kulus kirve toomiseks?” küsis kohtu-uurija kojamehelt.

      „Olin nagu välk tagasi,” seletas kojamees. „Kirves oli mul toanurgas. Haarasin ta pihku ja tulin.”

      „Kas teener oli ikka veel ukse ees, kui tulite tagasi?”

      „Jah, ta oli seal. Ma ütlesin talle: Hoia alti ja virutasin kirvega luku pihta. Nelja-viie tugeva löögi järel uks prantsatas lahti…”

      „Tuba oli pime,” seletas teener. „Teadsin, et seespool uksepiida küljes on lüliti, ja süütasin tule. Siis me nägime koledat pilti. Mööbel oli paisatud segi ja maas lamas härra Stemin, näoga vastu põrandat. Ja mis kõige imelikum: mõrvarist polnud jälgegi…”

      „Just nii see oli,” ütles kojamees vahele. „Parkett-toa uksel seistes näed igasse nurka. Kuid peale härra Stemini põrandal ei olnud seal kedagi. Aga seal oli diivan! Jah, diivan puutus mulle silma ja ma uskusin, et mõrvar on peitnud end selle alla. Tõstsin ta kohalt, aga diivanialune oli tühi. Mõrvar peab olema toas, ütlesin endale Parkett-toal on ainult üks uks ja sellest ta ei saanud välja, sest olime ukse ees. Ka akendest mitte, sest neil on väljaspool ees tugevad ja tihedad raudtrellid, nii et isegi kass ei pääse sealt läbi. Jah, sealt polnud mõrvar küll läinud läbi. Niisiis, ma ütlesin endale, et mõrvar peab olema toas. Aga kus ta oli? Diivani all ta ei olnud, võib-olla diivani madratsi sees?

      Kiskusingi madratsi lahti, aga teda ei olnud ka seal. Nüüd ütles minu mõistus üles. Ahju parkett-toas ei ole.