Ennustus relval. Elmar Valmre

et julgen üldse tülitada niisuguse asjaga.”

      Uksele koputati.

      „Palun!” hüüdis kohtuarst.

      Sisse astus tüse, keskealine mees, tugevate näojoonte ja rahulikkude hallide silmadega.

      „Loodan, et ma ei sega, härra doktor?” küsis ta.

      „Mitte sugugi, härra Jaanre,” vastas kohtuarst, üllatatud kriminaalpolitsei ülema ootamatust ilmumisest. „Lubage, et teen teid tuttavaks oma kolleegi doktor Turvega …”

      Kriminaalpolitsei ülem ulatas dr. Turvele oma laia käe.

      „Rõõmustab mind väga teiega tutvuda, härra doktor… Turve oli teie nimi, eks? Ja-jah, olen teie nime juba varemini kuulnud. Doktor Eerik Turve, eks?”

      Dr. Turve imestles, et kriminaalpolitsei ülem teadis tema eesnime, veel enam aga, et vastupidi kohtuarsti seletusele, näis ta olevat heas tujus ja endaga väga rahul.

      „Toote mulle pistodale lisaks ka tupe?” pöördus kohtuarst naljatlevalt kriminaalpolitsei ülema poole.

      „Ah ei, astusin ainult mööda minnes sisse. Polnud midagi erilist. Laip on alles lahkamata, eks?”

      „Jah.”

      „Te, härra doktor, arvasite vist, et oda on mürgine, eks?”

      „Mõningad põhjused sunnivad mind seda oletama. Aga mis on teil uudist? Kas mõrvar on tabatud?”

      Jaanre raputas pead.

      „Aga kas kahtlustate kedagi?”

      „Kes seda teab kohe siis öelda,” vastas Jaanre põiklevalt. „Muide, see mõrvalugu on kõige raskem juhtum minu praktikas. Mis on teie eriala, härra doktor?” pöördus ta korraga dr. Turve poole.

      „Kopsuhaigused.”

      „Tänapäeval on viiskümmend protsenti inimestest kopsuhaiged. Teil on vist palju patsiente?”

      „Kahjuks ei. Olen alles noor arst,” vastas dr. Turve.

      „Ja-jah, muidugi, alul on ikka raske, aga küll läheb…”

      Dr. Turve arvas olevat nüüd paraja aja esitada talle oma palve. Julgustatud kriminaalpolitsei ülema sõbralikkusest, ta seletas, et olles äärmiselt huvitatud mõrvast, mis on korda saadetud niisuguse relvaga nagu pistoda, võimalik, et koguni mürgistatud pistoda, ta oleks väga tänulik, kui politsei pühendaks ka teda asjasse.

      „Saan aru, saan aru, te olete huvitatud kui teadlane,” ütles, kriminaalpolitsei ülem, kui dr. Turve oli lõpetanud.

      „Mõistsite mind õieti,” lausus dr. Turve rõõmsalt, nähes, et ta palvet ei lükatud otsemaid tagasi.

      Ent siis kriminaalpolitsei ülem raputas kahtlevalt pead. Tema üksinda ei võivat seda küsimust otsustada. Olevat vaja prokuröri ja kohtu-uurija nõusolekut. Temal isiklikult ei olevat ju midagi selle vastu, kui kellelegi usaldusväärsele isikule, nagu näiteks dr. Turve, antakse teateid juurdluse arenemisest, – aga mis ütlevad prokurör ja kohtu-uurija? Ta võivat viimastega siiski rääkida, – kuid tulemuste kohta ta ei teadvat praegu veel midagi öelda. Igatahes: olgu dr. Turve nii kella kahe paiku kodus, siis ta kõlistab temale.

      Ta kirjutas üles dr. Turve telefoninumbri ja paludes kohtuarsti teatada talle lahkamise tulemused, lahkus.

      Dr. Turve läks koos temaga, rõõmus, et võis teda tükk maad saata.

      Kui nende taga uks kinni vajus, vangutas kohtuarst pead ja ütles vaid ühe sõna: „Imelik!”

      Mis räägivad majaelanikud

      Dr. Turve istus laua juures, pilk kellal, ja närvitses. Viimaks ometi helises telefon. Ta haaras kuuldetoru. Rääkis kriminaalpolitsei ülem. Ta oli pidanud oma lubadust, oli rääkinud prokuröri ja kohtu-uurijaga ja need olidki andnud oma nõusoleku. Kui dr. Turve soovib, siis ta tulgu kohe Kulla tänavale, vabrikant Ralmati majja, kus kohtu-uurija kuulab elanikud üle.

      Dr. Turve ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta ruttas Kulla tänavale. Astudes sisse vabrikant Ralmati aiaväravast, ta võrdles end mehega, kes läheb otsima peidetud aaret. Vahe seisis vaid selles, et aare, mida tema otsis, oli õudne aare – mõrvar! Ent ta teadis, et on selle leidmiseks end valmis pingutama samuti, nagu on end pingutanud tuhanded õnnekütid igas maailmakaares, olles kulla jahil, mis päästaks nad ühel hoobil alandavast vaesusest.

      Värava juurest algas lai, kõvakstambitud ja kruusaga kaetud jalgtee ja viis maja eesukse juurde. Kummalgi pool teed kasvasid madalad põõsad, moodustades kaks pikka ja sirget hekki, mille taga avardus tasane muru. Kaugemal, maja taga, omandas aed pargi ilme. Kõrged paplid, kastanid ja vahtrad reastusid nii tihedalt üksteise kõrval, et varjasid täiesti tagumise aiaosa. Jäi mulje, et omanik pani oma aia korrashoiule vähe rõhku, sest puude vahel, pika rohu sees, vedeles mahapudenenud oksarisu.

      Dr. Turve kõlistas eesukse juures. Vaevalt oli kellahelin vaibunud, kui uks avati ja ta seisis vastamisi mehega, kelle vanadust oli raske kindlaks määrata. Mees kandis vanamoelise lõikega musta sabakuube, triibulisi pükse ja ristlipsu. Ta ümmarikud rahutud silmad meenutasid öökulli.

      Dr. Turve küsimusele, kas kriminaalpolitsei ülem on juba kohal, vastas mees jaatavalt ja kuuldes, et viimasega tahetakse kokku saada, palus dr. Turvet sisse astuda.

      Ta juhatas dr. Turve eeskojast vasakul asuvasse kabineti taoliselt sisustatud ruumi ja palus oodata. Mõne minuti möödudes kostsid eeskojast mõõdukad sammud, ning kriminaalpolitsei ülem Jaanre seisis uksel. Ta teretas dr. Turvet lahkusega, mis sisaldas heatahtlikku muiet.

      „Olete täpne, härra doktor. Meie jõudsime just äsja pärale.”

      „Uskusin juba, et te ei kõlistagi,” tunnistas dr. Turve puhtsüdamlikult „Olen teile väga tänulik…”

      „Ma ei teinud midagi, mille eest võlgneksite mulle tänu,” ütles Jaanre naeratades. „Aga lähme nüüd söögituppa, teised on juba seal.”

      Nad läksid sinna läbi koridori. Söögituba, mille keskel oli aukartust-äratavate dimensioonidega ümmarik laud, tundus üleliia suurena. Võib-olla ka seepärast, et peale selle laua oli siin vaid kõrge puhvetikapp ja mõned toolid. Kaht akent varjasid tumekollased kardinad ja ahju kõrval rippus kullatud puuraamis koopia Hasencleveri „Lugemis tunnist”.

      Ümber laua istus neli meest. Ühes tundis dr. Turve ära kohtu-uurija, teised kolm olid talle võõrad. Jaanre tutvustas neid talle. Üks kolmest ülejäänust oli Einar Harro, teised kohalikud kriminalistid Tumi ja Liivsaar.

      Dr. Turve nägi nüüd Einar Harrot esimest korda. Seistes temaga silm silma vastu, ta ei märganud temas midagi silmatorkavat. Ta oli lootnud näha hoopis teissugust meest. Missugust just, seda ta ei teadnud isegi, aga igatahes mitte niisugust loiuilmelist, nagu kuulus kriminalist tõeliselt oli. Tema kujutluses evisid kuulsad detektiivid kõiki neid omadusi, mis neile poogitakse külge kriminaalromaanides. Arenenud ja teraskõva keha, teravad näojooned, etteulatuv lõug, uuriv pilk, ühe sõnaga: mees tulvil energiat ja tahtejõudu.

      Einar Harro näis aga olevat just selle tüübi vastand, kui mitte arvestada ta pikka kasvu. Ta nägu oli ovaalne, sisselangenud põskede ja uniste silmadega. Juuksed olid helekollased ja hõredad, ning kõigele lisaks ta kandis veel prille. Ta käsi, mida dr. Turve tutvustamisel pigistas, oli kitsas ja kõhn.

      Kohtu-uurija ja kriminaalpolitsei ülem vahetasid omavahel mõned sõnad, mida dr. Turve ei kuulnud. Siis ütles esimene kriminalist Tumile:

      „Kutsuge vabrikant Ralmat sisse!”

      Pikk ja tugev mees astus sisse.

      „Palun, istuge!” ütles kohtu-uurija.

      Vabrikant Ralmat istus rahulikult toolile ja vaatas ühe otsast teise otsa. Ta oli aastatelt üle neljakümne, intelligentsete näojoonte ja tumedate juustega, mis kõrvade juurest olid läinud juba halliks. Peale mõningaid vormilisi küsimusi algas kohtu-uurija:

      „Möönan meelsasti, et ülekuulamine võib teile tunduda vastumeelsena