Ennustus relval. Elmar Valmre

olete muidugi juba laipa näinud?” küsis dr. Turve.

      „Jah. Kohe eile kutsuti mind kohale. Ohver elas siis veel ja suri niiöelda minu käte vahel. Katsed teda päästa ei õnnestunud. Välised tunnused ei ütle midagi. Haava ümber on tumepunane rõngas, – ma ei tunne mürki, mis jätaks niisuguse jälje. Eks näe, mis selgub lahkamisel!”

      „Aga, kõigele vaatamata, kas ongi tegemist mürgiga?” kahtles dr. Turve. „Surma võis põhjustada mingi muu tegur?”

      „Seda ma ei usu.”

      „Millega kavatsete oma oletuse paikapidavust tõendada?”

      „Lihtsa eksperimendiga: süstin odaotsalt kraabitud kollast segu kodujänesele verre.”

      „Kas nüüd kohe? Tahaksin, kui te lubate, olla selle juures.”

      „Kahjuks pean enne minema laipa lahkama.”

      „Lahkamisel peaks surmapõhjus selguma, kui mürk on teadusele tuntud,” ütles assistent.

      Pistoda nägemine oli paelunud nii dr. Turve tähelepanu, et ta polnud veel küsinudki, kes oli tapetud. Nüüd see meenus talle.

      „Kelle kallal seda pistoda siis tarvitati?”

      „Tapeti keegi Nikolai Stemin. Ta oli vabrikant Ralmati raamatupidaja. Olete temast varemini midagi kuulnud?”

      „Ei. Kus toimus mõrv?”

      „Vabrikant Ralmati majas Kulla tänaval. Ohver elas oma peremehe juures.”

      „Te ütlesite, et ta tapeti eile? Mis kellaajal?”

      „Õhtul, umbes kümne paiku.”

      Dr. Turve ees sähvatas äkki nagu valguskiir.

      „Kas Ralmati maja on inetu kastitaoline ehitis, aia sees? Nagu kindlus?”

      „Ma ei tea. Ma käisin Steminit vaatamas haiglas. Kui nähti, et ta veel elas, ta sõidutati kohe sinna,” ütles kohtuarst.

      „Teil on õigus,” tähendas assistent dr. Turvele. „Ralmati maja on just niisugune, nagu te kirjeldasite. Ma olen sealt küllalt mööda käinud.”

      Dr. Turve tundis, kuidas palav laine uhtus läbi ta keha. Omades suurt kujutlusvõimet, manas ta oma vaimusilma ette selle osa Kulla tänavast, kus oli maja, mis varsti pidi saama tuttavaks tervele linnale. Ent ta nägi veel muudki. Ta nägi suurt kiviväravat, mis asetses just teisel pool tänavat ja millel oli kolm rauast kotkast. Siis muutus tänav pimedaks, ainult gaasilaternate tuled kumasid kaugete vahemaade tagant. Ning värava varjus seisis keegi naine, kes ruttas tema ilmudes pool joostes minema. Naise nägu väljendas hirmu ja ta silmis oli palavikuline läik, mis on omane tagaaetavale loomale. Ja kell oli kümme…

      Alateadliklult ta oli tõmmanud ühendava sideme mõrva ning tundmatu daami vahel ja kohkus ise oma avastusest.

      „Kas mõrvar on tabatud?” ta küsis.

      „Ei tea,” vastas kohtuarst. „Politsei keeldub andmast lähemaid seletusi. Mulle tundub, et midagi on seal liimist lahti. Hommikul, kui tulin läbi kriminaalpolitseist, oli seal koos salk ajakirjanikke. Nad olid mõrvast kuulnud ja tahtsid teada üksikasju. Kriminaalpolitsei ülem Jaanre aga saatis nad kõik minema. Ma ei ole teda veel kunagi näinud nii pahurana ja kategoorilisena. Vaesed poisid olid päris ehmunud.”

      „Võib-olla mõrvar tabati juba eile õhtul, aga politsei ei taha tema nime veel avalikkuse ette lasta,” arvas assistent. „Võimalik, et on tegemist suurema organiseeritud jõuguga ja teade ühe liikme tabamisest oleks hoiatuseks teistele.”

      „Võib-olla,” möönas kohtuarst, „aga pole ka võimatu, et kedagi ei ole veel tabatud. Politsei ehk kahtlustab teatavaid isikuid, kuid tal kas puuduvad tõendused, või ta ei taha enneaegse areteerimisega kõike ära rikkuda. Jaanre meetodi üks pealauseid on: mõrvar joosku ise lõksu. Kuid ma sain mulje, et seekord ei lähe kõik libedasti, kuski on mingi konar, millest Jaanre ei saa üle, ja see rikub ta tuju. Kaldun arvama, et kogu lugu on palju keerulisem kui teame aimatagi ja et politseil on sellega veel palju peamurdmist. Muidu nad ei oleks kutsunud Harrot kohale.”

      „Kas Harro on jälle siin?” küsisid dr. Turve ja assistent korraga.

      „Vist küll. Teda oodati juba hommikuse rongiga.”

      „Siis saadeti talle kutse kohe eile õhtul!” üllatus assistent.

      „Jah. Juba see näitab, et tegemist on väga tõsise asjaga. Jaanre pole mees, kes kiirustaks põhjusetult.”

      „On kuidas on, aga Harro kutsumine on igatahes mõistlik tegu,” lausus assistent ja teised olid temaga ühel arvamusel. Sest Einar Harro nimel oli politsei- ja kohturingkondades hea kõla. Ta oli saanud üleöö tuntuks kurikuulsa murdvarga Manneri tabamisega, kes oli vandunud, et ei anna end elusalt politsei kätte. Proua Johansoni mõrva avastamine polnud lasknud ta nimel unustusse vajuda ja pannud raudu hollandlase van Vareni, terves Euroopas tagaotsitud suurpetturi, kes oli valepassiga sõitnud siia, heas usus, et jääb politseile tundmatuks, – ta oli tehtud mees. Kui miski käis teistele üle jõu, kutsuti tema kohale. Oli saanud enesestmõistetavaks, et kõik raskemad asjad anti temale lahendada. Teati rääkida, et ta võttis oma kutset spordina ja et teda ei ahvatelnud ametiredeli viimasele pulgale ronimine.

      Jutt Harro tulekust viis dr. Turve hetkeks mõttele mitte midagi varjata. Selle vähese järgi, mis ta siin oli kuulnud, oli tegemist haruldase, salapärase ja tumeda looga. Tema kohus oleks politseid informeerida kõigest, mis paistis kahtlustäratavana. Ja ei maksnud salata, et see, mis teadis tema, alates sinisest kirjast ja lõpetades tundmatu daami põgenemisega, kaldus sinnapoole. Kas ei võinud daam olla mõrvari abiline? Just! Oli see vaid kummaline kokkusattumus, imelik juhuste-kett, tõenäosuse teooria seisukohalt vaevalt usutav, et tundmatu daam seisis just selle maja vastas, kus toimus mõrv? Ja samal kellaajal? Ning miks ta kohe põgenes, – sest kuidas muidu seletada tema jooksmist? Ja miks oli ta nii hirmunud? Midagi ühist pidi siin olema! Aga võib-olla oli politsei ta juba tabanud? Aga kui ei ole, kas ta siis räägib?

      Ta ei vastanud endale ei ega jaa.

      Teisest küljest: on tal õigus segada tundmatut daami ilma kindlamate tõendusteta sellesse asja? Kas polnud naiivsus teha enneaegseid jubedaid järeldusi? Ta mõtted läksid sassi. Ta nägi enda ees avarduvat pimedat käiku, kuhu ta ei söandanud astuda. Hirm, et ta võib eksida, hoidis teda tagasi, ent ta tundis, kuidas miski kihutas teda seda siiski tegema, et vabaneda piinavast teadmatusest.

      Lõpuks ta kaalutles järgmiselt: Kõigepealt on tarvis saada teada, kas tundmatu daam on areteeritud. Kui aga ei ole, siis on tarvis muretseda kindlamad tõendused. Kui ta vaikib kõigest, mis teab, ei suuda politsei ehk leida õigeid jälgi ja mõrvar jääb tabamata: see oleks kuritegu ühiskonna vastu. Kui ta aga praegu kõigest räägib, langeb võib-olla päris süütu inimene kahtluse alla. Ülekuulamine järgneb ülekuulamisele, võimalik, et koguni areteerimine. Ja kuigi hiljemini ehk selgub, et tegemist oli eksitusega, on kahtlusaluse prestiiž seltskonna silmis kõigutatud. See oleks jälle kuritegu üksiku inimese vastu. Mis jäi üle? Ta pidi lähemalt tutvuma mõrva üksikasjadega ja siis, kui leiab midagi, mis viitab tõesti juba kindlamalt tundmatu daami kaassüüle mõrvas, rääkima kõik. Ta oli rõõmus, tulles sellele otsusele. Kerkis üles ainult küsimus, kuidas politsei vaatab tema vahelesegamisele. Ta alustas kohtuarstiga sellest ettevaatlikult juttu.

      „Politseil on endalgi küllalt rabelemist, seepärast pole mõeldav, et ta võtaks mõne kõrvalseisja endale tüliks kaela. Minu teada pole Jaanre kunagi lubanud eraisikutel segada end politsei tegevusse,” ütles kohtuarst.

      „Võib-olla ta teeb seekord erandi? Kui teie mind soovitaksile…”

      „Armas kolleeg, ma ei saa aru, miks tahate olla juures, kui politsei teeb juurdlust? Ma mõistan,” jätkas ta, kui dr. Turve tahtis rääkida vahele, „et see mõrv huvitab teid rohkem kui mõni teine, ent pärast, kui asi on lõplikult selgitatud, tuleb ju kõik ajalehtedesse.”

      „See võtab aga aega. Te ise ütlesite, et politseil on palju peamurdmist.”

      „Me