Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

kuulevad mind, arutlesin. Läksin tuppa, lükkasin vaheukse kinni ja heitsin pikali. Riidest lahti võtta ma pelgasin. Ma saan ka nii magada. Kui saan…

      Ärkasin iga natukese aja tagant ja kuulatasin, kas Henno pole juba ärganud. Kõik oli veel vaikne ja ma panin pea padjale tagasi. Olin tule põlema jätnud. Igaks juhuks. Vastu hommikut jäin siiski nii sügavalt magama, et ei kuulnud enam midagi. Kui silmad lahti tegin, nägin enda kõrval istumas Hennot. Ma ehmatasin ja kargasin kärmelt istukile. Taganesin kiiresti nurka ja tõmbasin teki endale peale.

      „Ma hakkan karjuma,“ hoiatasin.

      „Ära karda, ma ei tee ju sulle midagi,“ sõnas Henno ja luksatas. Toas levis vastik pohmakahais, mis ajas südame pahaks. „Ma vaatasin sind, kui sa magasid. Sa oled nii ilus. Lausa kaunitar kohe. Kuidas sa saad elada sellise mehega nagu Erik?“

      „Mis tal viga siis on?“ küsisin.

      „Noh, vana ja…“ pomises mees.

      „Vaene, eks?“ lõpetasin tema lause ja Henno noogutas.

      „Tead, Henno, asi pole selles, kas mees on vaene või rikas, tähtis on see, mida südames tunned.“

      „Kas sa minu vastu tõesti midagi ei tunne?“ uuris Henno.

      Ma raputasin ägedalt pead.

      „See ei saa nii olla. Meil on ju laps. Ei saa olla, et sa midagi ei tunne,“ käis ta peale ja luksatas.

      „Aga ma ei tunne. Lapse oleks ma võinud saada kellega tahes ja ma polegi päris kindel enam, kas sina üldse oledki tema isa,“ katsusin meest endast eemale tõrjuda, aga ta ei loobunud.

      „Mina olen tema isa,“ raius ta. „Ma tean seda.“

      „Miks sa nii kindel oled?“ tundsin huvi.

      „Mul on allikaid,“ vastas ta ja vaatas mind oma punetavate joodikusilmadega. Siis rääkis ta edasi:

      „Esialgu tahtsin ma tõesti ainult oma tütrega kokku saada, aga kui ma sind nägin, siis teadsin, et sa pead saama minu naiseks. Vaata, vahel juhtub elus nii, pärast aastaid kooselu leitakse ühel hetkel, et kõik see oli vale ja mõttetu ja mingisugust armastust pole olnudki. Nii juhtus ka Estri ja minuga ning me läksime laiali. Leidsime, et nii on meile mõlemale parem.“

      „Kas oli?“ küsisin.

      „Küllap vist,“ nõustus mees.

      „Kuule, Henno, kas teil Estriga lapsi ka oli?“ küsisin. Mina ei teadnud neist ju enam midagi ega olnud ka huvi tundnud.

      „Ei olnud,“ vastas Henno.

      Sellepärast ongi siis Leili talle nii tähtis, mõistsin. Okei, aga ennast ma talle küll ei anna. Mina olin oma rahusadama leidnud ega kavatsenud enam meeste vahel tõmmelda.

      „Ma võin sulle Leili telefoninumbri anda, räägi temaga ise. Aga ma palun sinult ainult üht,“ laususin.

      „Mida?“ uuris tema.

      „Jäta mind rahule. Ma ei taha, et sa mulle lilli tood ja jälle rääkima tuled. Ära tule mu töö juurde ka. Ära suru mulle ennast ja oma armastust peale. Palun sind kogu südamest! Sa oled tore mees, aga ma ei saa sind armastada. On sul selge?“ rääkisin viisakalt.

      Pisukese mõttepausi järel noogutas Henno otsekui vastu tahtmist. Tema plaan see just polnud, aga kui nii, siis nii.

      Ma kirjutasin Leili telefoninumbri paberitükile ja andsin selle talle. Henno surus paberi taskusse.

      „Tiina,“ sõnas ta.

      „Mis on?“ küsisin.

      „Mul oli siia tulles kilekott pudelitega. Ega sa tea, mis nendest on saanud?“ küsis ta. „Pea nii valutab otsas.“

      „Ei tea!“ nähvasin ja keerasin talle selja. Läksin kööki ja panin kohvi jooksma. Seda veel vaja, et ta hakkab siin pead parandama! Tõmbab nina jälle viltu pähe ja kantselda siis teda.

      „Kas sul on veel alles vein, mis ma tõin?“ tundis Henno üle ukse kiigates huvi.

      „Ma annan sulle selle veini, aga sa lähed minema!“ karjatasin. „Ma pean tööle minema ja mul pole aega siin sinuga õiendada.“

      „Nõus,“ noogutas tema.

      Tõin Hennole „kosjaveini“ ja surusin pudeli pihku. Mingu nüüd ometi!

      „Sa oled nii hea ja hoolitsev naine,“ sõnas mees mulle ukselt.

      „Jajah,“ pomisesin. Lükkasin ukse kinni ja keerasin lukku. Vähemalt saan ennast pesema minna ja tööpäevaks korda teha.

      5

      Ma ainult ohkan

      Mul oli tööl tekkinud paar head müüjatest sõbrannat. Üks neist, Maret, oli tumedate juustega tüsedusele kalduv, aga väga lõbus neljakümne viie aastane, ja teine Reet, kes meenutas mulle Marit. Ta oli pikka kasvu sale, pruunide juuste ja rohekate silmadega ning mõtliku olekuga. Kui Reet midagi ütles, siis oli see väga läbikaalutletud ja asjalik. Maret seevastu lobises rohkem niisama ja lõõpis. Teinekord tekkis mul mõte, kas pole ehk Mari pärast surma Reedaks ümber kehastunud. Tegelikult on see muidugi võimatu, sest Reet oli ka juba üle neljakümne vana, aga reinkarnatsioon peaks toimuma inimese sündides.

      Nii oli Erik mulle rääkinud ja ma uskusin teda. Minu arvates oli ta kõige targem mees, keda ma elus olen kohanud ja kellega koos elanud. Muidugi oli ka Jaan väga arukas ja Ivar samuti, aga Erik oskas vastata minu mis tahes küsimusele. Vahetevahel mõtlesin Erikut vaadates, et temas võib veel kes teab mida peidus olla. Teinekord hakkas mul isegi natukene kõhe. Mõnes mõttes tundus ta mulle suisa ebamaise olendina. Olin küll ka ise palju raamatuid lugenud, kuid minul polnud temale omast loogilist mõtlemist.

      „Naistel ei saagi seda olla,“ kostis Erik.

      „Mispärast siis?“ imestasin pettunult.

      „Vaata, Tiina,“ lausus Erik mu kõrvale voodi äärele istudes. Hellalt silitas ta mu juukseid. „Mehed ja naised on täiesti vastandlikud. Kui minu energia jookseb ühtepidi, siis sinu oma hoopis teistpidi. Mees elab endast välja ja naine enda sisse. Enamasti ostavad mu maale just naised, sest neil on palju arenenum ilu- ja romantikameel kui meestel. Kui mees mõtleb autost või uuest muruniidukist, siis naisele teeb rohkem muret lillepeenar maja taga või see, mida laps selga paneb. Mees võib välja minna rokase särgiga, aga naine peab puhas olema. Naine toimib südame, aga mees mõistuse järgi. Mehe asi on maja väljast korras hoida, naise oma aga seest. Saad aru?“

      „Küllap vist,“ pomisesin. Mina olin ikka mõelnud, et mingil määral on mehed ja naised sarnased, kuid Erik kinnitas, et see pole üldse nii. Ühist on ainult niipalju, et mõlemal on soov järglasi saada. Selleks ongi tunded ja armastus. Ja armastus on säde, mis jääb seda vooluringi ühendama. Naised usuvad muidugi puhtasse ja ka ilma seksita armastusse, aga enamik mehi nii ei mõtle. Muidugi võivad mees ja naine ka lihtsalt sõbrad olla.

      „Aga sarnasus võib olla naiste ja meeste huvides ning mõtetes,“ pakkusin välja.

      „Kindlasti,“ nõustus Erik. „Naisele võib meeldida seesama muusika mis mehele, samasugused kunstiteosed või isegi autod. Naine ja mees võivad koos igapäevaelu plaane kavandada, aga nende mõte jookseb ikkagi erinevaid radu pidi. Nende energiaväljad on täiesti erinevad. Aga ma avaldan sulle veel ühe saladuse: igas naises on natukene meest ja mehes naist ja see tasakaalustab neid. Aga siiski ei tee see neid veel ühesuguseks.“

      Ma ohkasin. Aga hea seegi, kui me suudame natukene ühtemoodi mõelda. Milles see minu mehelik osa seisneb, seda ma päris täpselt ei teadnud, aga mehelikkust minus oli.

•••••

      Maret kutsus mind enda poole külla, aga ma olin eelmisest ööst nii väsinud, et mul polnud eriti tahtmist minna. Kuid ta käis mulle peale, sest teadis, et mu elukaaslane on Märjamaal. Viimaks ma nõustusingi. Kui Erik peakski tulema, siis saab ta ise ka sisse.

      Õhtul läksingi koos Maretiga natukene maad jaama poole. Ma ei teagi, mis tänav see oli, millest me viimaks alla keerasime. Maret elas kenas