Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

viskan ma küll kohe aknast välja ja panen vana asemele. Tahtsin hakata juba juhtmeid seinast välja katkuma, kui Erik mind peatas.

      „Oota natuke, televiisori tõid poisid,“ seletas ta rahulikult.

      „Mis poisid?“ Ma ei saanud aru.

      „Minu poisid, Oliver ja Mati. Ma ostsin selle juba eile ära, mul oli pisut raha kõrvale pandud ja teler on täielikult välja makstud. Sina selle pärast muretsema ei pea. Teadsin, et sa lähed täna juuksurisse, nägin su köögikalendrisse tehtud märget. Alguses pidin koju jääda, aga siis mõtlesin, et tulen parem sinuga ja teeme Raplas aega parajaks, et poisid jõuaksid teleri rahulikult valmis sättida. Installeerimine võtab natukene aega,“ rääkis Erik jopet maha võttes. Kaugemale ta enam ei jõudnud, sest niipea, kui ta ennast ringi keeras, hüppasin mehele sülle ja põimisin jalad ümber tema puusade. Erik tuikus küll veidi, aga tasakaalu ei kaotanud.

      „Sina suller selline! Küll oled sa osav kõike korraldama, nii et mina midagi ei tea!“ Ma suudlesin meest. Korraga jäin mõttesse. „Kuidas nad sisse said? Välisukse koodi Oliver teab, aga korteriuks?“ küsisin.

      Erik punastas ja pani mind õrnalt diivanile.

      „Sellega on nüüd pisut piinlik lugu,“ tunnistas Erik. „Poisid muukisid su ukseluku lahti. Oliver suudab iga vana snepperluku minutiga lahti teha. Ega ta vargapoiss ole, aga ta kaotas koduvõtme ja ema enam uut ei andnud. Oliver tahtis koju minna ja uks oli vaja lahti saada. Nii ta siis prooviski.“

      „Ongi nii või?“ imestasin. „Nii lihtne?!“

      „Kahjuks küll,“ nentis Erik ja kallistas mind. „Ära ole Oliveri peale pahane.“

      „Ei ole.“ Ma naeratasin.

      „Poisid!“ hüüdis Erik. „Tulge nüüd välja. Tädi ei ole kuri!“

      „Kas nad on veel siin?“ ehmatasin.

      „Jah.“ Erik naeratas.

      Mul on esikus pisike konku, mida ma eriti ei kasutanud. Hoian seal ainult tekke, patju ja muud säärast. Just sellest konkust Oliver ja Mati välja ronisidki. Ma jooksin poiste juurde ja kallistasin neid.

      „Oodake natuke!“ ütlesin. „Ma käin kiiresti poes ära, kohe olen tagasi.“

      Tahtsin poistele tänutäheks midagi head tuua. Mis sellest, et Oliver oli luku lahti muukinud, aga teler oli ju vaja korterisse tuua. Luku pean muidugi ära vahetama, sest nii võib ka Henno salaja mulle külla tulla ja jumal teab mida minuga teha.

      Tõin kauplusest head ja paremat ning seekord tegin mina süüa. Ka suure tordi ostsin ja karastusjooke. Panin korraliku raha hakkama, aga kõik oli seda väärt. Süüa tehes kuulsin, kuidas Oliver ja Mati teises toas naersid ja rääkisid teekonnast mööda Raplat. Nad olid hiilinud mööda kõrvalteid, et nad peatänaval juhuslikult meiega kokku ei põrkaks. Aga isegi kui oleksime trehvanud, poleks ma nagunii arvanud, et see suur teler mulle on mõeldud.

      Mul oli täitsa kahju, kui poisid õhtuse bussi peale läksid ja tagasi koju sõitsid. Isa läks neid saatma ja ma jäin mõneks ajaks üksinda. Imetlesin veel oma suurt telekat ja otsustasin siis oma e-kirju lugeda. Ma polnud kaua oma postkastis käinud, sest ega keegi mulle eriti kirjutanud. Kasemäe rahvaga suhtlesime tavaliselt telefonitsi, aga nüüd polnud nad seda kaua teinud ja ühtäkki tuli mulle meelde – nad ei tea ju minu uut numbrit! Ma polnud seda neile veel andnud. Pean juba täna Jaanile või Carolile helistama ja oma uue numbri andma.

      Mulle oli saabunud kiri mu õelt Katrinilt. Ma lausa ehmatasin, kui tema e-kirja nägin, sest temalt tahtsin ma kõige vähem teateid saada. Tegin meili lahti ja lugesin:

      Tere, Tiina! Nagu sa tead, elan ma üksinda, aga mul on Sauel oma maja. Ma mõtlesin, et Leili võiks minu juurde elama tulla. Koos lapsega muidugi. Ma annaksin talle elamispinna ja otsiksin edaspidi ka töökoha. Tüdruk aitaks mul tube koristada, aeda hooldada ja muid töid teha. Ta elab ju üürkorteris, kust võib iga hetk välja lennata. Minu juures oleks peavari talle ja lapsele tasuta. Ainult selle töö eest, mida ta minu juures teeb. Räägi temaga. Sinust pole Leilile tuge, sest sa vajad ise abi. Kui sa tüdrukut nõusse ei saa, keeran ma Su elu lõplikult tuksi.

      Katrin.

      Ma hakkasin vihast röökima. Kuradi kotik selline! Ta tahab endale saada koristajat ja aiatöölist, kes talle süüa teeks ja teda ümmardaks. Ma peaksin viimane loll olema, kui oma lapse sinna saadaksin.

      „Mida sa karjud?“ küsis tagasi jõudnud Erik jopet seljast võttes.

      Näitasin talle kirja ja Erik luges selle läbi.

      „Las mina kirjutan talle vastuse,“ pakkus ta. „Sina oled selleks liiga vihane.“

      „Kirjuta,“ ägasin. Ma olin tõepoolest väga vihane.

      Lugupeetud Katrin. Nagu ma aru saan, tahad Sa endale köögitüdrukut ja majahoidjat. Ma ei saa aga kõige parema tahtmise korral Sinu soovi täita, sest Leili on täiskasvanud naine ja ema, ning ta otsustab ise, kus ta elab ja mida teeb. Kirja lõpust loen ma veel välja sulaselge ähvarduse, seepärast otsustasin kirja ka politseile näidata. Juhul, kui Sa mind veel tüütad, hakkabki politsei asjaga edasi tegelema. Ma pole enam nii üksinda, nagu sa võiksid arvata, ja mul on palju sõpru, kes mind toetavad.

      Lugupidamisega Tiina.

      „Miks sa talle midagi krõbedamat ei öelnud?“ küsisin, kui olin kirja lugenud.

      „Sellepärast, et sina pole nii loll kui tema,“ vastas Erik ja saatis kirja minema.

      Eriku embuses rahunesin ma tasapisi maha. Mida see kotik mulle ikka teha saab? Kas ta juba vähe on elu jooksul jamasid kokku keeranud? Nüüd hakka teda ka veel kartma. Mõttetu! Elagu ja olgu, ainult hoidku minust ja Leilist eemale. Erik ütles ka, et ta ei saa mulle midagi teha. Olen terveks tunnistatud ja mul oli selle kohta ka paber. Erik soovitas mul paberist igaks juhuks ka veel koopia teha ja see siis kas ära peita või tema kätte anda. Seda ma tegingi.

      Käes oli juba veebruari algus, kui ma ühel päeval töölt tulin ja oma postkastist kutse leidsin. Võtsin selle välja, sest Erik oli mulle muretsenud sobiva võtme. Lugedes kirja saatja nime, hakkasin üle kere värisema. Mind kutsus enda juurde Rapla psühhiaater. All oli veel hoiatus, et mitteilmumise korral tuuakse mind kohale politseiga.

      Erik oli pärast mõnepäevast Märjamaal viibimist jälle minu juurde tulnud ja kirjutas toas. Näitasin ka talle kutset.

      „See siis oligi Katrini kättemaks,“ mõmises ta ja andis kutse mulle tagasi.

      „Kas sa arvad nii?“ uurisin kutset rahakoti vahele pannes.

      „Millegipärast küll,“ kostis tema ja nokitses arvutis edasi kirjutada. Korraga pööras ta pea minu poole. „Mis siis ikka, teed vapra näo ette, lähed käid ära ja korras. Sul pole midagi viga. Mina küll ei kardaks.“

      Mul hakkas natukene kergem, aga südames oli ikka hirm.

      7

      Midagi toimub, aga ma ei tea mis

      Käisin psühhiaatri juures ära ja midagi hullu ei olnud. Arst küsis ainult, kuidas ma ennast tunnen ja kas vajan mõnd ravimit. Ma kinnitasin, et mulle pole midagi vaja, sest tunnen ennast väga hästi, käin tööl ja mingeid haigushooge pole mul juba ammu olnud. Rääkisin sellestki, et olen toeks ka oma elukaaslasele, kes on tõesti väga haige, ja arst noogutas mõistvalt selle peale. Erikul oli küll juba mõnda end päris hea enesetunne olnud, aga ennast peab ikka natuke kiitma.

      Tohter võttis mu kutse ja sulges haigusloo. Polnud millestki kinni hakata. Siiski hoiatas ta mind, et kui peaksin end halvasti tundma, pöörduksin kohe arsti juurde. Ma lubasin seda kindlasti teha. Tervisega ei maksa ju mängida, aga ma oleksin väga tahtnud ka Katrini psühhiaatri juurde kupatata. Veel parem oleks kohe otse hullumajja, sest inimene, kelles on nii palju viha ja kättemaksuhimu, ei saa normaalne olla.

•••••

      Erik oli lugenud palju budismist, meditatsioonist ja üldse idamaade filosoofiast. Ta oli sellest mullegi üht-teist rääkinud ja mulle meeldisid tema põhimõtted.