Eelsoodumus armastada. Teine raamat. Tiit Sepa

siiski piiluma ja leidsin selle roosisülemi. Tõin tuppa ja panin vaasi. Oligi kõik,“ seletas Erik.

      „Sa oleksid võinud need kohe minema visata.“

      „Kust mina teadsin, mida nendega teha! Mõtlesin, et äkki peabki nii olema,“ lausus Erik, asudes lauda koristama. Talle kohe meeldib köögis toimetada. Mina läksin ennast pesema. Enne hõikasin vannitoa ukse vahelt:

      „Teinekord mõtle vähem ja kui veel midagi peaks tulema, siis tead, kus prügikastid on!“

      Kas see on imelik, kui mehele meeldib teha koduseid töid, mõtlesin töölt koju minnes. Erik koristas, pesi põrandaid, võttis tolmu ja tegi süüa. Ta ei peljanud ka nõudepesemist ja ainult pesu polnud ta veel pesnud, sest meil polnud pesumasinat. Leili pesi oma ja lapse asjad Ivari juures ja mina viisin musta pesu Märjamaale. Muidugi loputasin ma mõned asjad ka käte vahel ära, aga suurema pesu pesin seal.

      Olin parajasti kaupluses, et enne kojuminekut mõned ostud teha, kui Erik helistas.

      „Sa käskisid küll kõik asjad ära visata, mis ta toob, aga kõike ka päris ei saa,“ ütles ta.

      „Mida nimelt?“ tundsin huvi.

      „Teda ennast. Kuidas ma mehe prügikastidesse viin? Selleks peaksin ta maha lööma, aga see oleks juba…“ lausus mees.

      Mu hinge puges halb eelaimus. Hammustasin huult ja pillasin mahlapaki põrandale. Korjasin selle üles ja panin korvi.

      „Kus ta on?“ uurisin väriseva häälega.

      „Noh… ütleme, et siin ja ootab sind. Ta tahab väga sinuga rääkida ja on üsna mures,“ seletas Erik täiesti rahulikult. Mõni teine oleks hakanud armukadedusest stseene tegema, aga tema isegi irvitas, nagu mulle tundus.

      „Miks sa ta üldse sisse lasid?“ kriiskasin nii, et mõned inimesed jäid mind vaatama.

      „Kogemata,“ pomises Erik, „aga ta on rahulik vennike ega tee halba. Selline mures pisut. Istub nagu paha häda toas diivanil ja vaatab telekat,“ kostis Erik.

      „Sinuga muidugi rahulik, aga minuga…“ õiendasin. Ma ei usaldanud mehi üldse. „Mina koju ei tule, lähen hoopis mujale ööbima.“

      „Eks sa ise tead,“ teatas Erik. „Tema ütles, et enne ta ära ei lähe, kui saab sinuga rääkida.“

      Mingu kukele! Mida küll ette võtta, mõtlesin kõnet lõpetades. Erik oleks võinud ta trepist alla visata või siis lihtsalt ukse taha jätta. Kes ta üldse selline on! Kusagil pole kirjas, et ta on Leili isa. Muidugi saab seda DNA-analüüsiga tõestada, aga see on juba tema mure, mitte minu. Leili on täiskasvanu ja kas ta tahab isaga suhelda või mitte, on tema otsustada.

      Kaupluse ees seistes jõudsin otsusele, et pean ikka koju minema ja temaga asjad sirgeks rääkima. Muidu jääbki ta mind kummitama ega anna enam rahu. Mida mul ikka karta on? Erik on ju ka seal.

      Henno istuski toas. Laual oli veinipudel ja kommikarp. Seljas oli tal kampsun ja kaelas kett, mille otsas tilbendas pealuu. Oma arust oli vist vinge musklimees.

      Erik tuli köögist mulle vastu. Suudlesin teda kuumalt ja andsin toidukoti tema kätte. Seejärel võtsin üleriided seljast ning astusin tuppa.

      „Mida sa minust tahad?“ küsisin Henno käest ja istusin madratsile. Panin jalad kokku ja toetasin pea põlvedele. Nii oli hea olla. Erik askeldas köögis.

      Henno tõusis ja lükkas vaheltukse kinni.

      „Ma olen seda asja nii- ja naapidi mõelnud, Tiina,“ sõnas ta. „Tule mulle naiseks.“

      „MIDA?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Mul on mees kodus ja tema tuleb mulle kosja! Debiilik on või? Muud seletust ilmselt pole.

      „Mul on juba mees,“ vastasin siiski rahulikult.

      „Mees,“ põlastas tema. „Sulle on vaja midagi ilusat, sest vaata, kui kena sa ise oled. Selline vaene ja vana kunstnik on nagu naljanumber. Sulle on vaja hoolitsust. Ma olen Estrist juba ammu lahus ja nüüd sind nähes teadsin kohe, et sina oled see õige, keda ma vajan, ja mina see, keda sina vajad.“

      „Tead, mis?“ ütlesin vaikselt ja naeratasin.

      „Mida?“ küsis tema sama armastusväärselt.

      „Laku panni! Kas sa ise oled peeglisse vaadanud? Erik hoolitseb minu eest väga hästi ja rohkemat pole mul vaja,“ ütlesin teravalt.

      „Nojah, aga vaata mis tingimustes sa elad!“ Henno näitas käega mööda üsna lagedat elutuba. „Sul pole midagi. Mingi tohletanud mööbel, vana telekas ja arvuti, mille koht oleks ammu prügimäel. Mina ostaksin sulle ilusa suure korteri, korraliku mööbli ja me hakkaksime seal kahekesi koos elama. Raha mul on. Ma olen hulk aega juba edukalt äri ajanud ning mul on soliidne pangaarve kogunenud. Erik on vaene, ei saa ennastki toidetud, rääkimata siis sinust.“

      „Miks sa nüüd korraga mind nii visalt taga ajad? Kui sul raha on, siis mine püüa endale milline linnukene tahes. Mina olen juba vana, sa võid poole noorema saada,“ uurisin.

      „Mul on sinuga laps. Ma tahan olla naisega, kellega mind midagi seob,“ seletas Henno.

      „Meid ei seo mitte miski!“ karjatasin kõvema häälega. „Lihtsalt juhtus nii ja see on minu mure, et ma õigel ajal aborti ei teinud. Ma olen õnnelik, et mul tütar on, aga mingit isa pole vaja ei temal ega minul. Meil on Erik ja sellest piisab.“

      Henno kallas klaasidesse veini ja kutsus mind enda kõrvale. Ma keeldusin.

      „Ma ei joo alkoholi,“ teatasin.

      „Sinu mees on ju joodik. Kui ma siia tulin, olid tal ka lõhnad juures,“ valetas Henno, lootes mind nii Eriku vastu üles ässitada. Selle peale puhkesin naerma, sest ma ju teadsin, et Erik oli alkoholiga ammu lõpparve teinud.

      Erik koputas viisakalt ja vaatas siis ukse vahelt sisse. Ta kutsus mind kööki ja ma tõusin.

      „Käin korraks ära,“ sõnasin Hennole ja läksin. Sõnatult viis Erik mind läpaka juurde ja näitas midagi. Esialgu ei saanud ma aru.

      „Henno on pankrotis,“ sosistas Erik mulle. Ega Henno ju teadnud, et meil oli kodus teine arvuti veel, palju korda võimsam kui see toas olev. Samuti oli Erikul ka internetipulk.

      „Ah nii!“ Ma noogutasin ja läksin tuppa tagasi ning lükkasin ukse koomale.

      „Tule istu minu juurde,“ nuias Henno.

      „Ei,“ keeldusin kindlalt ja istusin tagasi madratsile.

      Henno asus jälle kirjeldama, kui ilus elu meid ees ootaks, ja lubas mulle kokku taevad ja mäed. Erik ei lubanud midagi. Ta ütles lihtsalt, et vaatame, mis elu toob. Tema arvates polnud mõtet nii pingsalt homsele mõelda, kui me ei tea sedagi, mis veel täna juhtuda võib. Mulle oli selline suhtumine meelt mööda ning ma olin selle täiesti omaks võtnud. Nii oli muretsemist palju vähem. Elu oli ju hetk ja neid oli väga kiireid ning mööduvaid, nagu Hennogi minu noorusmälestustest.

      „Ma pole enam üldse selline, nagu ma kunagi olin, ja minuga on väga raske koos elada. Ma olen muutunud väga tujukaks ja üldse olen ma äkiline ja viletsa iseloomuga. Vahel võin suure vihaga isegi kallale tulla. Õnneks on Erik minuga harjunud, aga keegi teine… Ilmselt oleksime juba mõne kuu pärast laiali, aga seda muidugi ei tule mitte kunagi,“ kostsin.

      „Proovida ikka võime,“ arvas Henno kindlalt. Ta muigas endamisi ja vaatas köögi poole, suutmata ilmselt ette kujutada, kuidas ma suudaksin kallale minna mehele, kes on minust vaat et poole suurem. Üks Eriku rusikahoop oleks mind kuuks ajaks koomasse viinud.

      „Ei proovi. Ma olen rahul, mis mul on, ega hakka riskima kellegi mulle täiesti võõra ja tundmatuga.“

      „Kuidas tundmatu?“ imestas Henno.

      „See paar tundi, mis me sinuga siis koos olime ja veini jõime, ei tähendanud kõige vähematki. Kuidas sa aru ei saa?“ Ma hakkasin juba vihastama, et Henno selline puupea on. Ma annan talle tõesti ühe tou, kui ta kohe minema ei hakka. Võib-olla on siis tema paar tundi koomas.

      Ootamatult