Kodukäija. Tiit Sepa

ise, kui sa nii terane oled,“ soovitasin jälle aevastades. Ei tea, kas mul on nohu tulemas. Tegelikult polnud see eriti tõenäoline, sest aasta läbi konnatiigis suplemine oli teinud mind immuunseks igasugustele viirusnakkustele.

      „Majal ei ole korstnat,“ vastas Synne.

      „Võib-olla on neil kesk- või elektriküte,“ arvasin.

      „Ventilatsioonikorsten peaks ikka olema,“ oli naine kindel ja ma leidsin, et tal on õigus. Hetkel näis tema asja paremini jagavat kui mina.

      „Kas sõidame tagasi koju?“ küsisin kella vaadates. See hakkas juba pool kümme saama.

      „Me võiksime veel Raplast läbi põigata.“ Naine vaatas mulle oma suurte silmadega otsa. Kohe näha, et salapolitseinik.

      „Miks?“

      „Ma tahan korraks ema hauale minna,“ vastas ta.

      Selge. Asusin nüüd ise rooli ja sõitsin Raplasse. Rapla kalmistul juhatas Synne mind ema hauale. Olin siin ennegi käinud, kuid kaotasin kalmistul lihtsalt orientatsiooni.

      Synne istus vaikides ja möödunu üle mõtiskledes. Ta paitas väikest kalmuküngast ja tõusis siis püsti. Samamoodi vaikides tulime tagasi. Väike lihtne inimene, kes seal puhkas, oli olnud emaks minu jaoks kõige kallimale naisele maailmas. Embasin autos Synnet ja suudlesin teda põsele. Nägin, et seal oli jooksnud tilluke pisar. Suurte nuttude aeg oli juba ammu möödas ja järele oli jäänud ainult vaikne kurbus.

      „Inimese elu on kord juba selline,“ hakkas naine tagasiteel rääkima. „Keegi ei tea, millal see lõppeda võib. Ühel hetkel oled, elad, kogud varandust ja arvad, et see kõik kestab igavesti, aga järgmisel hetkel oled ainult mälestus. Kõik on nii üürike ja habras. Üks viiv ja sind polegi enam. Sellepärast olen vahel mõelnud, kui mõttetu on kogu see rabelemine teades, et nagunii kaotad kõik. Maine elu on väga reaalne ja tappev.“

      „Nii see on,“ kinnitasin. „Kui me teaksime, millal meie tee lõpeb, siis elaksime ehk teisiti. Kahjuks või õnneks ei tea me seda. Me elame nii, nagu loodaksime kõik näha sajandat eluaastat, kuid üksnes vähesed näevad seda. Ja kas nii kaua elada ongi mingi eriti suur õnnistus?“

      „Kuidas kellelegi,“ leidis naine. Ta silmad olid veekalkvel. Küllap meenus talle aeg, kui ta oli koos ema ja õega Raplas elanud.

      „Olen märganud, et sageli väärtustatakse inimest alles pärast surma,“ sõnasin.

      „Kahjuks küll.“ Synne noogutas. „Siis hindame ta heaks või halvaks, aga mis kadunul sellest. Minu ema oli karm, kuid õiglane. Ta õpetas mind ausaks ja kannatlikuks, sest selline oli ka ta ise. Me saame päranduse tulevaseks eluks kaasa just kodust. Mäletan siiani, kuidas ta aina ringi siblis ja toimetas. Tal oli raske, kuid ta ei kaevanud kunagi. Alles nüüd hakkan aru saama, miks ta meiega vahel karm oli. Ta tahtis kogu hingest, et meie ei peaks kannatama nagu tema ja elama sel moel…“ Synne vaikis ja langetas pea.

      Minagi ei öelnud midagi, sest oli asju, millest ma eriti rääkida ei tahtnud. Minul oli nii isa kui ka ema elus ja me suhtlesime omavahel, kuid olin neist liialt erinev ja kapseldunud oma maailma. Küllap ei suutnud vanemad mulle seda siiani andeks anda. Nad oleksid tahtnud, et ma elaksin nagu teised nii-öelda normaalsed inimesed, aga mina olin paljude arvates üsna ebanormaalne. Eks igas elus on oma võlu ja valu. Üldiselt olin aeg-ajalt olnud konfliktis kogu maailmaga, sest jäin lihtsalt endaks ega läinud kaasa üldiste suundumustega. Ma ei salga, et olin püüdnud elada ja sukelduda ellu, mis oleks olnud täis materiaalsust ja asist toimetamist. Need katsed kukkusid haledalt läbi ja kolmekümnendaks eluaastaks mõistsin, et olen loodud pisut teisiti maailma nägema. Nüüd olen küll jõukas, kuid varasemal ajal olin olnud vaene nagu sünagoogirott ja mul polnud taskus suitsurahagi. Elu on muutlik ja kunagi ei või teada, mida toob järgmine päev. Ühe päeva enesetapjalik ahastus võib mõne aja pärast pöörduda rõõmuks ja vastupidi.

      Väljas oli juba pime, kui viimaks Vainule jõudsime. Laurise buss ja Kady Daewoo olid õuel, kuid talus oli täiesti vaikne. Kõik magasid, mis polnud ka mingi ime, sest kell oli pool kaks öösel. Ka meie läksime oma aita. Käisime pesemas ja pugesime teki alla. Rikkana olemise üks eelistest on see, et sa ei sõltu kellestki. Lähed magama ja tõused üles siis, kui tahad. Sa võid teha, mida hing ihaldab, ja see ei ole kellegi asi. Ja mis me üldse topime oma nina teiste ellu! Las igaüks teeb seda, mis talle meeldib, milleks ta suuteline on ja mida tahab. Kohustused on tegelikult ainult pealesunnitud vahendid, et end ära elatada, mõtlesin enne uinumist.

      4

      Hommikul leidsin, et ase mu kõrval oli tühi. Keerasin ennast unesegasena voodis ringi ja tõusin istukile. Aidas valitses täielik vaikus. Mitte kedagi. Kuhu Synne läks?

      Koperdasin kööki ja leidsin eest tulise kohvikannu. Kallasin endale tassikese ja istusin laua taha. Tavaliselt ei ärka ma enne, kui olen paar tassi ära joonud. Saan silmaluugid lahti ja maailm muutub taas värviliseks. Muidu kõnnin pool päeva ringi halluses nagu värvipime, meel must ja mõte kinni.

      Arutlesin, kuhu kogu rahvas võis kaduda. Seda, et Rets ja Riina olid eile linna sõitnud, ma teadsin. Kaksikud olid alevis. Aga ülejäänud…?

      Ajasin dressid selga ja lonkisin üle õue talu poole. Õnneks olid vähemalt Epp ja Agne-Mari olemas. Köögis valitses mõnus soojus ja pliidi all põles tuli. Natukene palju ilusa kevadhommiku jaoks ja ma jätsin välisukse lahti. Istusin köögilaua taha ja sirvisin hajameelselt eilset ajalehte. Kahekümne kuues mai. Mõtleks vaid! Aeg lendab.

      Minia tuli toast ja nägi mind.

      „Kuhu kõik kadunud on?“ küsisin Epu käest. Väike lapselaps kakerdas minu juurde ja ma võtsin ta sülle. Tüdruk oli armsalt soe ja puhas. Ta näitas mulle oma väikesel käekesel paari sääsepunni ja tegi ai-ai.

      „Ah,“ rehmas neiu käega ja tõstis kahiseva veekannu pliidilt maha. „Ehitavad.“

      „Seda kuradi püramiidi?“ oletasin.

      Tüdruk noogutas. Ta oli pikka kasvu, ümara näo ja valgete juustega. Üsna veetleva välimusega noor naine, kes oli jaanuaris alles kahekümneaastaseks saanud.

      „Mis sa hulludega ikka teed,“ arvasin ja võtsin vastu tulise teetassi, mille neiu mulle ulatas. Panin selle ettevaatlikult lauale ja silitasin lapselapse pead. Tüdruk kurises ja lutsutas õnnelikult pöialt.

      „Täna vedasid nad Synne ka endaga kaasa,“ pahvatas Epp. „Kady käskis Laurisel Synne vaikselt üles ajada, et sina ei kuuleks, ja siis sõitsid nad minema.“

      „Miks mina kuulma ei pidanud? Ega ma oleks ju Synnet keelanud, kui ta ise minna tahab,“ imestasin. Rüüpasin ettevaatlikult kuuma teed ja lasin väikese piiga põrandale. Too tatsas kaugemale ja asus rõõmsalt majapidamispaberi rulli lahti harutama. Varsti oli seda köögipõrandal terve kuhi ja Epp ei pannud midagi tähele.

      Epp istus ka laua taha. Ta pakkus mulle võileibu nagu tavaliselt, kui ma söömata olin. Tüdruk oli hoolikas perenaine ja oli tasapisi tõrjunud Riina tagaplaanile, kes tahtis talu köögis oma äranägemise järgi toimetada. Esialgu oli Riina olnud solvunud, kuid ajapikku leppis olukorraga.

      Kiikasin värava poole ja nägin üle õue Vend Elmot jalutamas. Mul oli hea meel teda taas näha ja ma viipasin oma kunstnikust sõbrale. Märganud mind, tuli ta koos oma naise Hiljuga talu poole.

      „Me ei jõudnud su sünnipäevale,“ ütles mees ja ulatas mulle suure kommikarbi.

      „Otsustasime siis tagantjärele tulla õnne soovima,“ lisas Hilju. Ma ei sallinud põhimõtteliselt lõikelilli ja sõber teadis seda. Sellepärast oli ta ostnud lati suitsuvorsti ja sidunud selle ümber ilusa sinise lehvi. Mulle meeldis. Väga. Kasulik ja dekoratiivne. Pealegi maitsev.

      Epp pakkus uutele tulijatele teed ja võileibu. Istusime ja ajasime juttu. Mõnus oli üle tüki aja vana sõpra ja ta abikaasat näha. Olime koos nii mõndagi korda saatnud.

      „Kus siis ülejäänud on?“ küsis Vend Elmo viisakalt.

      „Ehitavad,“ ühmasin ja rääkisin lähemalt soomlasest ning