Kodukäija. Tiit Sepa

lahti ja lükkas Riina aiakäruga hoovi. Naine magas sellel lääbakil nagu vürstinna, keda orjad tassivad. Õige mugav olemine, kui käru ainult poleks plekist põhjaga. Hiljem nägin, et mees oli ka selle peale mõelnud ja murdnud eidele alla kuuseoksi nagu jõulukaunistusele pühadelaual. Peaaegu nagu ehtne jõulupõrsas! Pane Riinale õun veel suhu ja hapukapsad ümber. Praad valmis!

      „Kust sa käru said?“ karjusin trepile karates.

      „Oli seal Vaimõisa bussijaama juures,“ vastas mees ja kallas Riina kärust välja. Naine vajus murule kaevu kõrval. „Ma viin selle homme tagasi.“

      „Sa oled Porgandi-muti aiakäru pihta pannud!“ leidsin. Olin näinud, kuidas memm käruga oksi aiamaale vedas, et neid seal ära põletada. Tema elaski just bussijaama juures.

      „Võib-olla küll,“ nõustus Rets ja asus Riinat tuppa lohistama.

      „Sa vedasid seda eite viis kilomeetrit Vaimõisast siia!?“ küsisin. Ma oleksin juba paari kilomeetri järel Riina kraavi kallanud ja ise tühjalt edasi marssinud. Seda eite andis ikka tarida! Sajakilone õnnistus ja armastus. Öeldakse, et alkohol annab kaloreid ja Riina puhul vastas see tõele.

      „Õnneks jõudsime kohale.“ Rets naeris lustlikult.

      „Sa oleksid võinud ju mulle helistada. Ma oleksin teile vastu tulnud,“ nähvas Synne ja tegi taluukse lahti, et mees oma koormaga tuppa pääseks. Riina paks kere lohises mehe järel nagu põdratopis, ainult sarved puudusid. Aga küll ta needki varsti mehele teeb, olin kindel. Riina oli pommis peaga valmis kõigeks, et ainult edasi lakkuda. Ja kui Rets ta siis tõesti… Ma ei taha sellele mõeldagi. Mees plaanib uut elu alustada ja lendab uuesti mingi tobeda eide pärast kinni! Jube ju!

      Tõstsin aiakäru pakiruumi ja panin Honda käima. Sõitsin Porgandi-muti juurde ja andsin aiakäru naisele tagasi. Seletasin talle asja ära ja maksin memmele käru laenamise eest kolmsada krooni. Naine oli rahul ja lubas ka mõni teine kord käru kasutada, kui meil või meie lähikondsetel peaks seda vaja minema. Toogu me ainult kärukene tervelt tagasi. Mina arvasin, et ainukene, kes meist aeg-ajalt liikumiseks abi vajab, on Riina. Teised saavad ikka oma koibadel kohale.

      Ka Lauris jõudis koju. Poiss tuli väsinult autost välja ja lonkis tallu. Ta lehvitas korraks meile, kui Synnega aidatrepil seisime, kuid ei öelnud sõnagi. Olime seal kahekesi nagu tuvikesed õrrel kevadises värskuses. Viimaks hakkas naisel jahe ning me läksime tuppa.

      Istusin uuesti koos Synnega ateljees. Päike vajus juba madalamale ja mets meie selja taga värvus punakaks. Üle hoovi jooksid pikad varjud ja olemine oli kevad-suviselt õdus. Maa lõhnas, kuid nuusutama ma seda ei läinud, sest eelmine kord, kui ma looduse aroomi endasse ahmisin, arvasid teised, et olen sassi läinud. Mu koerapeletis Polly tõmbas oma suure keelega üle mu näo, ilmselt arvas bernhardiin, et olen tema liigikaaslane, kes ainult ajutiselt kahel jalal liigub. Muidugi polnud ma tema sõprusest eriti liigutatud, sest kaaskondlased vahtisid ammuli sui aknal, oodates pingsalt, millal ma haukuma hakkan.

      „Minu arvates võib igasuguseid paranähtusi põhjustada inimese enda meeleseisund või sattumine teatud kohta maa energeetilises väljas,“ pakkus naine jalga sügades. Tema ümar säär viis mu mõtted hetkeks teemalt kõrvale, kuid ma suutsin uuesti rajale tagasi tulla.

      „Paranormaalse nähtuse tekkepõhjus võib olla kollektiivses hüpnoosis või saadud energeetilises kogemuses, kuid ma ei usu siiski, et kõik nii lihtne on. Minu arust on need pettekujutelmad meie oma meelte loodud kujutised maailmast, asjadest ja inimestest. Mõnikord eksib aga meie meel ära ja satub kas teise võnke- või ajatasandisse, nagu minuga juhtus. Ja siis muutub toimuv meile mõistetamatuks. Tegelikult kogeme ainult oma alateadvuse vingerpusse,“ rääkisin.

      „Muidugi võib see nii olla, kuid mulle tundub, et midagi on veel. Kui kõik toimib maailmas energia võnketasandil, siis milleks on meile vaja keha?“ uuris Synne.

      „Ei olegi. Meie keha ja see, kas me oleme mees või naine, on samuti alateadvuslik meelepete. Me oleme sellega nii harjunud, et võtame seda reaalsusena. Kui unustaksime oma materiaalse olemasolu, alles siis saaksime aru, et meid ei ole. On ainult vaim ja vaimu liikumist ei piira miski. Me suudame ühe hetkega minna üle kolmemõõtmelisest ruumist, kus me praegu oleme, nelja- või isegi viiemõõtmelisse ruumi. Võime läbida seinu ja mis seinu… Viiemõõtmelises ruumis võime hetkega lennata ainult mõtte jõul teise galaktikasse, sest ületame hüperruumi ja universumi piirid. Aga seda saab teha ainult täiusliku unustuse ja mõtlemise abil. Reaalselt inimene seda ei suuda, sest tema meeled tajuvad ikka reaalselt olematu keha valu,“ vahutasin. Olin püüdnud sügavalt sellesse fenomeni süveneda ja ühel hetkel sain aru, et inimese olemasolu ja olematust ei saagi sõnadega ära seletada. See on mõtte, vaimu ja taju küsimus. Sealt algabki esimene tasand, kus liiguvad vaimolendid, ja seal saad aru, et surm on ainult üleminek teise energiavõnkesse, kus me saame endale teise keha, mille olemasolu on hoopis nauditavam kui see, milles praegu viibime.

      „Minagi olen sellele mõelnud,“ ütles Synne mind emmates. „Ma tean, et oleme ainult meeleline pettus ja seda on terve maailm, kuni liivaterade ja molekulideni välja. Miks öeldakse, et katsu näha liivateras tervet maailma ja veetilgas tervet ookeani. Aga sellepärast, et seal need ongi. Vahe ei ole asja suuruses, vaid meie harjumuslikus kujutluses. Teades, et mägi on suur ja ookean on põhjatu, siis meie kujutluses see nii ongi. Nii võib ka veetilk olla ookean, tuleb vaid osata see suureks mõelda.“

      „Vaata, kuhu me nüüd oma kummitusejutuga viimaks välja jõudsime,“ sosistasin naisele kõrva ja suudlesin kaunitari. „On ju hea, et meie meeled on loonud just sellised kehad, nagu need praegu on. Me saame neid kasutada.“

      „Ära ennast kellekski teiseks küll mõtle. Ole ikka minu Hinno, nagu sa kogu aeg olnud oled,“ palus naine, kui ma tema rinnahoidja lahti näkitsesin ja hakkasin hullutama nende tumedaid nibusid. Naine klammerdus aina tugevamini mu külge ja hetkel ei uskunud ma isegi oma teooriat füüsilisest olematusest, sest naist endaga viies olin ma joobumusest hullumas. Kuidas ma ikka unustan oma keha olemasolu selles täiuslikkuses, kui Synne minuga on ja me teineteist vajame? Oleme hetkes ja unustame korraks hommikul nähtud õuduse. Olematuks me seda teha ei saa, aga võime selle oma mõtteis tagaplaanile lükata.

      „Vahel mõtlen, kas meile pole peale pandud salaneedust, et me alati komistame igasuguste hämarate juhtumiste otsa,“ sõnasin hommikul ateljees kohvitassi taga mõnuledes.

      „Paramaailma paradoks,“ lisas Synne ja rüüpas kohvi.

      „Ma loodan vähemalt, et see lugu ei sega meie mõnusat suve,“ sõnasin. Täna sügeles minul jalg. Huvitav, kas me oleme kirbud saanud? Peab Polly üle vaatama… või Riina. Millal naine üldse viimati saunas käis? Mitte ei mäleta.

      „Ma loodan ka,“ mühatas naine. „Ikkagi paneb mind see asi mõtlema. Ma saan aru, et inimesed näevad vaime ja üleloomulikke olendeid, aga kuidas sattusid need kaks tüdrukut üksildasele rannale. Ja see teine veel… Õudne, mida ta vaeseke pidi üle elama!“ Synne võdistas ennast.

      Selge! Kui Synne nii räägib, siis võime unistuse rahulikust suvest koos matkamise ja telkimisega unustada. Synne hakkab seda lugu uurima. Juba naise näost oli näha, et kuigi ta oli minuga, mõtles ta pingsalt eilsete sündmuste peale ja püüdis neile seletust leida. Vähe usutav, et naise tappis kummitus ja teise piiga peksis sandiks sama väärastunud vaimolend. Kaldusin arvama, et seda tegi ikkagi inimene, sest kummitused mõjutavad minu meelest ikka vaimu ja aurat. Aga mine sa tea!

      „Kas pole võimalik, et naised sattusid mingisuguse perverdi kätte, kes neid vägistas ja siis rannale jättis?“ küsisin.

      „Võimalik, kuid siis poleks neiu sulle maininud kodukäijaid ja kummitusi.“

      „Mida ta siis oleks öelnud?“ tahtsin teada.

      „Ükskõik… Ta oleks viidanud mehele, vägistajale, mõrvarile. Ühesõnaga, ta oleks maininud reaalset olendit. Inimest, mitte vaimu. See kodukäija ei anna mulle kuidagi rahu. Mis seos on sellel ühe inimese julma ja sadistliku tapmise ning teise sandistamisega?“ arutles naine. Ta rüüpas kohvi ja pani tassi tagasi lauale. Mulle meeldisid Synne saledad sõrmed. Need olid nii ilusad ja sõrmus, mille ma talle mõni aeg tagasi kinkisin,