Halloween. Ketlin Priilinn

nad prantsatasid mõlemad köögiukse vahelt esikusse maha.

      „Mis siin sünnib?” kostis järsku range hääl. Brenti ja Anette vanaema seisis koridoris, käed sõjakalt puusas. „Hulluks olete läinud mõlemad või?! Lõpetage otsekohe!”

      Õde-venda lasid teineteisest lahti ja ajasid end põrandalt püsti.

      „Brent on alatu siga, ta rääkis mind oma tüdrukule taga,” teatas Anette otsekohe.

      „Kes siin suurem siga on, ah?” ei jäänud Brent vastust võlgu.

      Ma ei suutnud seda enam kuulata ega pealt vaadata. Kargasin püsti ja jooksin nende kolme vahelt esikusse, kus kahmasin nagist oma mantli.

      „Susan, oota, ära mine!” hüüdis Brent, aga ma ei teinud teda kuulmagi.

      Mantlihõlmad laiali ja saabaste lukud ainult poolenisti kinni tõmmatud, tormasin uksest välja. Milline lollus oli olnud siia tulla! Kuigi kurgus kripeldasid pisarad, tuli mul peaaegu naer peale, kui meenutasin, miks oli Brent mind külla kutsunud. Et ma tema õega sõbraks saaksin! Hahaa! Ma polnud kogu oma elu jooksul veel iial, mitte iialgi näinud nii jubedat ja õelat tüdrukut nagu Anette. Enam ei imestanud ma üldse selle üle, kui teda koolis kiusatakse. Kuigi, jah, natuke imestasin siiski – Anette jättis nüüd tunduvalt rohkem mulje kiusajast kui kiusatavast.

      Olin jõudnud poolele teele trollipeatusesse, kui kuulsin selja tagant jooksusamme ja kedagi mu nime hüüdmas. Hetke pärast oli Brent mu kõrval. Ka tema polnud vaevunud oma jopet kinni tõmbama, see tolknes tal lahtiselt seljas ning ma võdistasin ennast, nähes poisi paljast kaela ja õhukest T-särki jope vahelt välkumas. Alles teda märgates taipasin ma aga ka omaenda mantli lõpuks kinni nööpida.

      Me astusime mõne sammu vaikides edasi, Brent ainult hingeldas.

      „Susan, anna andeks,” ütles ta siis. „Mul on jubedalt kahju, kõik läks nii lollisti ja see on ainult minu enda süü. Sa ei taha minust vist enam midagi teada?”

      Jäin üllatunult seisma. „Mina sinust?! Ma mõtlesin, et sina ei taha mind enam näha, nüüd kus su õde ilmselt vihkab mind ja meist ei saa eluilmaski sõpru.”

      „Susan, Anette ei vihka sind. Ta oli lihtsalt minu peale tige ja viimasel ajal ta maandabki ennast kodus, küll memme, küll minu peal. Aga ta ütles minu kohta nii isiklikke asju, et… ma tõesti ei imestaks, kui sa mind enam tunda ei tahaks.”

      „Ta ei öelnud ju midagi nii hirmus hullu,” imestasin. „Need asjad, mida ta ütles, ei ole midagi erilist. Igaühel meist on mingeid hirme või põhimõtteid või mis tahes…”

      „Noh, okei, võib-olla, aga ma oleksin tahtnud neid sulle millalgi ise rääkida,” ohkas Brent. „Mitte et sa kuuleks neid niimoodi tema käest… Mina sinu asemel mõtleks nüüd küll, et mida tropp.”

      „Mina ei mõtle,” naeratasin ja äkilise julguspuhangu ajel haarasin tema käest kinni. Brent ei puigelnud, vaid surus mu sõrmi õrnalt vastu.

      „Jumal tänatud. Aga ma tahaks ikkagi selgitada. Pimeduse asja kõigepealt. Mul on tõesti lapsest saati kiiks, et ma ei salli pimedust. See kõlab lollilt, ma tean, aga mul on olnud eluaeg tunne, et kui ma pimedas käe või jala üle voodiserva sirutan, siis haarab keegi sellest kinni.”

      „See ei kõla üldse lollilt. Olen kunagi ise samamoodi tundnud. Hirmud ja imelikud mõtted ei olegi alati mõistlikud, aga nad lihtsalt on ja sinna ei saa midagi parata.”

      „Ja nüüd peale vanemate surma on see süvenenud,” tunnistas Brent. „Muidugi ma tunnen neist puudust, aga olen mõelnud, kui jube oleks, kui näeksin neid järsku pimedas enda ees seismas või enda kohale kummardumas… Inimesed on vaime päriselt näinud küll.”

      „Ma saan aru. Ausõna, selles ei ole midagi imelikku.”

      „Mängukoer on mu talisman. See on imepisike kootud koer, mille ema kinkis mulle jõuludeks, kui olin seitsmeaastane. Koolis läksid tööd alati hästi, kui koer oli kotis, ja see toimib siiamaani, usu või ära usu.” Brent vajus jälle nagu mõttesse ning lisas siis vaikselt: „Sel õhtul, kui mu vanematel see õnnetus juhtus… mind polnud kodus, ööbisin sõbra pool. Koera mul seal kaasas ei olnud.”

      Nüüd ei osanud mina midagi kosta. Tundsin kergeid külmavärinaid üle keha jooksmas ja ma polnud kindel, kas see oli novembrikuisest rõskest ilmast või sellest, mida Brent oli mulle rääkinud.

      „Ja kolmas asi, tüdrukute kohta… See on ka tõsi. Ma ei oskagi rohkem selle kohta midagi öelda, olen selline ajast mahajäänud mõtetega kutt.”

      „Ei-ei, see on kena ja normaalne minu meelest,” ütlesin kärmesti. „Ma ju räägin, et üheski asjas polnud midagi imelikku, need jätavad sinust just armsa ja inimliku mulje… Kas see tüdruk, kellest Anette rääkis, oli Kristi?”

      „Ei olnud Kristi, see oli üks tüdruk mu eelmisest koolist.” Brent rääkis sellest tüdrukust ja kuidas too oli temasse kangesti armunud olnud, poiss ise aga ei tundnud eriti midagi.

      Selle aja peale olime ammu trollipeatusesse jõudnud ja nüüd nägin ma eemalt trolli saabumas.

      Brent haaras mu käest tugevamalt kinni. „Susan, palun tule homme uuesti meie poole,” ütles ta, ilusates suurtes silmades tungiv ja lausa ahastav pilk. „Anette käitus jubedalt, aga ta pole tegelikult selline! Ta lihtsalt ei oska sellega toime tulla. Vahel mul ei tule öösel und ja siis ma kuulen, kuidas ta nutab… Palun, palun, tule. Anna meile veel üks võimalus.”

      Kuidas ma sain keelduda? Pärast kõike, mida Brent oli mulle äsja rääkinud? Muidugi ütlesin ma jah ning lubasin järgmisel päeval peale kooli taas kohale ilmuda, lootuses, et Anette ja vanaema ei löö mind seal päris maha.

      Trollis kodu poole sõites ei tulnud märatsev õel Anette mulle enam aga meeldegi. Mõtlesin ainuüksi Brentist, sellest, mida ta oli minuga jaganud ja kuidas mu sõrmi enda omade vastu surunud. Ma armastan teda, tunnistasin endale järsku hämmastava kindluse ja selgusega, ma armastan teda tõesti ja kogu südamest, niimoodi, et see tunne ei taha mu sisse õieti äragi mahtuda! Lõpuks ometi on minuga juhtunud midagi imelist!

      6

      Kell lähenes neljale, kui ma järgmisel päeval taas Brenti ukse taga seisin. Nii kangesti, kui ma teda ka näha igatsesin, tundsin ma nüüd siin seistes jälle hirmu, mis mind seekord võib oodata. Kõik tundus vaikne, ukse tagant ei kostnud seekord ainsatki häält. Lasin arglikult uksekella ja jäin ootama. Endiselt vaikus. Vahest oli Brent unustanud, et ta oli mind täna ka siia kutsunud? Aga ei, ta oli seda ju tõsiselt palunud.

      Juba tõmmatigi uks lahti ning Brent, seekord sootuks viisakama olekuga ning kammitud peaga, seisis lävel ja naeratas mulle rõõmsalt vastu. Ma seisin ja lihtsalt vaatasin ta silmadesse ning kui haleromantiliselt see ka ei kõlaks, oli mul tunne, et võiksin seda teha igavesti, terve oma ülejäänud elu.

      „Tšau,” ütles ta. „Aitäh sulle, et tulid. Memmel on sõbranna külas, aga sellest pole midagi. Meie nende juurde elutuppa passima ei lähe.”

      Anettet polnud näha ning tema ja Brenti toa uks oli jälle suletud. Kartsin, et Brent suunab mind taas sinna, kuid ta juhtis mind kööki. Vaevalt oli ta jõudnud mulle kannust kohvi tassi kallata, kui vannitoa ukse vahelt ilmus välja naljakalt kõrge halli lokipahmakaga erklillas kleidis vanaproua.

      „Oi, Brent, sul on külaline,” ütles ta sõbralikul toonil. „Miks te köögis olete? Vanaema kattis tuppa ilusa laua, koogid ja võileivad on kõik seal. Ma hakkan nagunii varsti minema, küll te jõuate omavahel ka olla.”

      „Ei, me…” alustas Brent, aga mina leidsin, et nii viisakale pakkumisele ei kõlba ära öelda. Vahest oleks see võimalus vähemalt vanaemaga normaalselt läbi hakata saama. Niisiis vastasin kiirelt, et muidugi me tuleme heameelega.

      Brent ei paistnud seepeale eriti rõõmus, kuid mida muud tal üle jäi kui minuga üheskoos elutuppa tulla. Vanaema külaline esitles ennast mulle Leidana ja mina ütlesin oma nime. Ka memm näis olevat seekord rõõmsamas meeleolus, tema paksud hallid juuksed langesid pehmelt õlgadele ja isegi lõug ei tundunud