Halloween. Ketlin Priilinn

huvi tundnud ka. Anette tundus tõesti olevat omamoodi tüdruk, kelle puhul poleks väga ime, kui teda omaks ei võetaks.

      „Igatahes kuluks talle minu meelest väga üks hea sõbranna ära,” jätkas Brent. „Keegi, keda ta saaks usaldada. Mind ta enam millegipärast ei usalda, aga tüdrukud omavahel räägivad igasugu asjadest, on nii?”

      „Nojah, head sõbrannad räägivad küll.” Mulle meenusid kõik varasemad lobisemised ja saladuste sosistamised ja pihtimised, mis meid Marianiga aastate jooksul olid sidunud. Viimase aasta jooksul polnud seda enam eriti ette tulnud, me kaugenesime samamoodi nagu Anette ja tema vend teineteisest… Olin kuskilt lugenud, et raskused liidavad inimesi. Mulle tundus pigem, et just lahutavad. Sa ei oska enam teistega arvestada ja kui keegi tahab sulle toeks olla, siis see hoopis ärritab. Täpselt nii juhtus minu perekonnas, minu ja Mariani ning Brenti ja Anettega.

      „Kas sa ei tahaks Anettega sõbraks saada?” Brenti hääl oli peaaegu paluv. „Äkki ta räägiks sulle, mis toimub, ja äkki õnnestuks sul talle mõistus pähe panna.”

      Nüüd sai mulle selgeks, miks Brent oli tahtnud minuga kohtuda. Ma oleksin pidanud pettuma või kurvastama, aga miskipärast ei saanud ma vähemalt hetkel aru, et oleksin nii tundnud. Ma ei olnud sugugi kindel, et Brenti plaan võiks õnnestuda. „Ma ei ole eriti hea suhtleja,” tunnistasin vastumeelselt. „Ma ei kujuta ette, kuidas temaga jutule saada ja ega ma pruugi talle sugugi meeldida. Miks ta peaks mind usaldama, ma olen talle täitsa võõras tüdruk?”

      Brent naeratas. Selle osa oli ta nähtavasti juba endamisi läbi mõelnud. „Sa võiksid mulle külla tulla, kui sobib,” pakkus ta. „Saaksime omavahel paremini tuttavaks ja kohtuksid mu õega ka. Kas oleksid nõus?”

      Ma ei kõhelnud hetkegi, vaid noogutasin otsekohe pead. Brent oli öelnud: „saaksime omavahel paremini tuttavaks” ja just see lausepool oli see, mis pani mind otsustama. Kusagil mu südamesopis pesitses veel lootus, mis vahepeal oli kustunud, ent mille need sõnad olid taas üles suutnud äratada. „Millal ma võiksin tulla?”

      „Tule juba homme,” tegi Brent ettepaneku. „Või on sul mingid plaanid ees?”

      Mul ei olnud plaane ja me leppisime kokku, et lähen kella kaheks tema juurde. Brent nimetas aadressi ja ma kirjutasin selle salvrätile üles. Teadsin seda kanti enam-vähem, see asus Kristiine keskuse lähedal.

      Jõin kohvi lõpuni ja Brent küsis, kas ta võib mind kuskile saata. Mõte tundus ülimalt meelitav ja ahvatlev, et keegi temataoline tahab mind saata, aga raputasin siiski pead. Olin otsustanud veel natuke aega poodides surnuks lüüa, et mitte liiga varakult koju laekuda, aga ma ei tahtnud, et Brent tunneks ennast sunnituna minuga kaasas jõlkuda. Nii läksime kohviku uksel lahku, naeratades teineteisele kohmetult.

      Läksin poodidesse, nagu olin plaaninud, aga ma ei suutnud seal eriti midagi vaadata või keskenduda. Mõtlesin ainuüksi Brentist ja sellest, et ma ei valmistaks talle pettumust. Ma polnud ikka veel kindel, kas ma meeldisin talle päriselt või suhtles ta minuga vaid oma õe pärast, et ma Anettel nii-öelda silma peal hoiaksin. Otsustasin igal juhul anda endast parim, sest ma ei tahtnud teda alt vedada, mitte mingi hinna eest. Isegi kui Brent soovis vaid minu sõprust, olin ma valmis sellegi rõõmuga vastu võtma. Nende lühikeste hetkede jooksul, mis ma Brenti olin tundnud, oli ta mulle juba uskumatult kalliks saanud.

      5

      Kodus oli sel õhtul üllatavalt rahulik. Võib-olla oli asi selles, et ema polnud kodus, olime papsi ja Rasmusega kolmekesi. Keegi meist ei teadnud, kuhu ema oli läinud. Ta oli valmistanud ahjus ohtra juustuga makaronivormi ja kadunud teadmata suunas.

      Me papsiga armastasime ema sööke, ta oli suurepärane kokk. Tema tervisefriiklust arvesse võttes oli see eriti suur saavutus, kuna kogu tooraine pidi tulema kas turult või ökopoodidest või olema vähemalt märgistusega „looduslik” või „naturaalne” või lihtsalt „öko”. Polnud ka ime, kuna ta töötas loodustoodete poes – kõigepealt müüjana, viimased kolm aastat aga juhatajana. Viimasel ajal, tõsi küll, polnud meil rahaliselt eriti võimalik selliseks luksuseks nagu kallis ökotoit – kuigi ta sai seda osta mõnevõrra soodsamalt, olid hinnad sellegipoolest parajalt kirved – ja üha rohkem pidi ema leppima tavalise marketikaubaga. Minul polnud absoluutselt vahet, kust ema meile süüa ostis, seni kuni ta suutis sellest midagi head valmistada. Tal oli imeline võime teha köögiviljadest, lihast ja muust tervislikust kraamist maitsvad söögid, mis minu meelest lõppesid alailma liiga ruttu otsa. Ainult Rasmus kippus mossitama ja pirtsutama ning pitsat ja friikartuleid nõudma.

      Juba mõnda aega polnud meil enam perekondlikke õhtusööke, kus me kõik neljakesi ümber laua istusime. Ikka oli keegi puudu, kas paps, mina või Rasmus või ema ise nagu täna. Ema oli üldse nüüd palju väljas, peaaegu sama palju kui paps. Kuigi tema ei ilmunud iial koju joobes ega isegi mitte kergelt vindisena – ema võis peaaegu sajaprotsendiliselt karsklaseks pidada –, siis ometi olin üha enam hakanud mõtlema, kus ta oma aega veedab. Minu teada polnud emal häid sõbrannasid, kellega ta oleks tihedamalt läbi käinud. Aga ehk nüüd oli? Teadsin, et talt pole mõtet küsida, sest selget vastust ei tulnud kunagi. „Käisin väljas,” kostis ta mu pärimise peale napilt ja ma ei tahtnudki edasi pinnida. Kui ema ei taha minuga rääkida, mida siis minulgi on üritada.

      Paps oli sel õhtul kaine ja enam-vähem normaalses tujus. Vaatasime kahekesi telekast uudiseid ja pärast seda mingit tobedavõitu romantilist komöödiat ning sõime ära üle poole ema jäetud makaronivormist. Rasmus passis meie toas nagu ikka, ehkki ma käisin vahepeal teda meie seltsi kutsumas. „Ei viitsi,” kostis seepeale tema napp vastus. Mis seal ikka…

      Märkasin, et isegi papsiga ei suutnud me omavahel enam nii normaalselt suhelda nagu varem. Ta üritas minult küsida kooliasjade ja sõprade kohta, ma natuke rääkisin ka, aga see tundus olevat pingutatud ja vale. Lõpuks andsime mõlemad alla ja vaatasime lihtsalt telekat. Nii tundus olukord kõige normaalsem.

      Järgmisel hommikul oli ka ema kodus ja tundis huvi, kuhu ma plaanin minna, kui nägi mind tasapisi sättimas. Rääkisin lühidalt, nagu asi oli, et sain ühe poisiga tuttavaks ja ta kutsus mind külla. Anette probleemi ei viitsinud ma temaga arutama hakata. Emal paistsid nagunii mõtted mujal olevat. Ta ei hakanud mind pinnima, nagu oleksin arvanud, küsis vaid, kus poiss elab ja kas tema vanemad on ka kodus. Selle kohta vastasin ausalt, et ta elab vanaema ja õega ning ilmselt on nood mõlemad seal.

      Nad olidki. Mõni tund hiljem Brenti ukse taga kella andes kuulsin seestpoolt vanainimese häält, mis tõreles kauguses kellegagi. „Brent, mine tee uks lahti,” kostis tütarlapse pahuravõitu hüüe. „See plika jõudis kohale.”

      Plika. Ma olin plika. Ohkasin ja hammustasin huulde. Algus ei tõotanud just head.

      Järgnesid kiired jooksusammud ning hetke pärast seisis Brent ukselävel. Tema juuksed olid sassis ja seljas kandis ta lihtsat tumesinist särki ning lohvakaid teksaseid, aga minu arust nägi ta välja veel armsam kui kahel eelmisel korral, mil olin teda näinud.

      Me seisime hetke ja vaatasime teineteisega tõtt. Siis naeratas Brent ja tõmbas ukse lahti. „Tule aga edasi. Mantli saad siia varna riputada.”

      Esiotsa ei näinud ma ei vanaema ega Anettet, kitsukeses hämaras esikus polnud peale Brenti, väikese ümmarguse peegli ja nagi kedagi ega midagi. Õhus hõljus tugev rasvahais, ilmselt oli midagi alles hiljaaegu praetud. Kui suur see korter küll on ja kuidas nad siia kolmekesi ära mahuvad, tekkis mul küsimus. Esikus polnud õieti ruumi ennast ringigi keerata. Ja mina olin meie Lasnamäe elamist lootusetult kitsaks pidanud!

      Brent saatis mu tillukesse kööki, mis asus koridorist mõni samm paremale minnes. Olin märganud veel kahte ruumi, millest ühe uks oli suletud ning teine paokil. Küllap asusid seal elutuba ning magamistuba.

      Köögis polnud kedagi, küll aga laiutas vanamoodsa roosaruudulise linaga kaetud laual suur taldrikutäis praetud ja natuke kõrbema läinud leiba ning teine liuatäis paksu kohupiimakooki. Samuti olid lauale asetatud poolteiseliitrine pakk kirsi-mustasõstranektarit ning mõned kuldsete äärtega taldrikud, mis näisid olevat igivanad.

      „Kus siis… teised on?” küsisin natuke nõutult ning toetasin end ümmargusele taburetile,