Halloween. Ketlin Priilinn

sooja ja sõbralikku kõla, et ta ei tõlgendaks küsimust rünnakuna. Ma lihtsalt pidin teada saama.

      Brent segas oma kohvitassis mõtlikult suhkrut ja vastas siis: „Sest sa tundusid teistmoodi kui teised tüdrukud, keda ma tean. Ma pole näinud kellelgi nii kurbi silmi nagu sinul.”

      „Sinu silmad on ka kurvad. Ja naeratus.”

      „Mina olengi kurb.” Brent naeratas ja vaatas mulle esimest korda otse silma.

      „Miks sa kurb oled?” Need sõnad lipsasid mul kuidagi iseenesest üle huulte ja ma punastasin kohe. Võib-olla tundus see liiga pealetükkiv.

      „Põhjusi on mitu,” kostis Brent tõsise ja täiskasvanuliku moega. „Aga sinul?”

      „Mul… on ka mitu põhjust.” Tundsin, et enne kui ma neist talle räägin, pean ära küsima teise väga olulise asja. „Brent, ma tahtsin küsida… kas su tüdruk teab meie kokkusaamisest?”

      „Minu tüdruk?” Brent kergitas kulmu, nagu ei saaks ta aru, millest ma räägin.

      „Nojah, see blond tüdruk, kellega sa eile peol koos olid.”

      „Aa, Kristi.” Brent noogutas, aga raputas siis pead. „Kristi ei ole mu tüdruk. Ta tahaks ilmselt olla ja me oleme mõne korra väljas käinud, aga ma saan järjest rohkem aru, et meil ei ole eriti midagi ühist.”

      See jutt kõlas mu kõrvadele nagu ilus muusika. Tal ei olnudki oma tüdrukut, Kristi ei tähendanud midagi! Muidugi ei pruukinud ta seepärast veel mind oma kaaslaseks tahta, aga vähemalt ühe mure võis nüüd kõrvale jätta.

      „Kristiga oli nii, et ma arvasin alguses, et ta on teistsugune,” jätkas Brent mõtlikul ilmel, rüübates vahepeal paar lonksu oma tassist. „Ta käib samas koolis kus mina, aga aasta nooremas klassis. Minu klassis on vähe tüdrukuid ja need, kes on, on mõttetud kanad. Sorry selle väljenduse pärast, aga on. Nendega ei ole millestki rääkida, neid ei huvitagi midagi peale pidude ja poiste ja kosmeetika ja muu sellise värgi… Aga minul oleks vaja rääkida. Mõne tüdrukuga, kes oleks normaalsem ja kellel oleks ajusid ka.”

      Mulle hakkas midagi koitma. „Sa otsid siis tüdrukut, kes oleks lihtsalt su sõber?”

      „Põhimõtteliselt küll. Kui ma Kristiga tuttavaks sain, siis ta tundus jutukas ja tore ja sõbralik tüdruk. Aga kui ma teda tundma õppisin, sain aru, et ta on samasugune nagu need plikad mu klassis. Ta ainult lobiseb ja lobiseb, aga kuulajat temast ei ole.”

      „Ja siis sa nägid mind.”

      „Ja siis ma nägin sind. Ja mõtlesin, et sina pead olema teistmoodi. Selliste silmade ja pilguga tüdruk ei saa olla nii tühine nagu teised.”

      Tundsin, kuidas ma hakkan näost õhetama. Ma polnud sugugi kindel, et ma vastan Brenti ootustele. Mida ta minult õigupoolest ootas ja lootis? Kuulata ma oskasin küll, aga kas ta otsiski endale siis ainult sõpra ja nii-öelda pihiema? Mina, loll, arvasin, et ma meeldin talle päriselt…

      Küllap ma vajusin norgu, sest järsku vahetas Brent teemat ja küsis, kas mul on õdesid-vendi. Rääkisin Rasmusest ja sellest, kuidas me olime varem väga lähedased, aga viimasel ajal on mul raske temani jõuda. Brent noogutas mõistvalt ja ütles, et tal on oma õega samamoodi, ehkki tema õde on tast vaid kaks aastat noorem, mitte tervelt viis nagu Rasmus minul.

      „Kas sa tunned Anettet?” tahtis ta teada. „Ma sain aru, et ta käib su paralleelklassis?”

      „Käib küll ja ma tean teda, aga ei ole temaga rääkinud.”

      „Aga… mis mulje ta on sulle jätnud? Kui sa päris aus oled?”

      See oli imelik küsimus. Mida ma pidin vastama? Anette oli alati tundunud eemalolevana ja oli väga tõsine ning kahvatu, pealekauba sellise ilmega, nagu kannaks ta terve maailma peale vimma. „Ee… ma ei tea. Tavaline, normaalne tüdruk vist.”

      „Arvad?”

      „Ma tõesti ei oska tema kohta midagi öelda. Miks sa küsid?”

      Brent vaikis natuke ja ma lausa tundsin, kuidas ta kaalutleb omaette, kas usaldada mind või mitte. „Ma räägin sulle, kui sina räägid endast,” lausus ta lõpuks.

      „Mida sa tahad teada?”

      „Mis on need põhjused, et sa nii kurb oled.”

      Nüüd oli minu kord kaaluda. Ma tundsin Brenti poole tugevat tõmmet ja mul oli tema seltsis endiselt soe ja ülimalt hea olla, kuid kas ma tahan rääkida oma elu kõige raskematest asjadest poisile, kellega olin alles äsja tuttavaks saanud? Samas meenus mulle kuskilt kõrvu jäänud mõttetera, et vahel ongi võõrastega kõige kergem oma muresid jagada. Võõrad ei tea sust midagi, nad ei mõista kohut, nad on vahel palju paremad kuulajad kui tuttavad ja sõbrad.

      „Hea küll,” ütlesin siis. „Ma räägin sulle. Kõik sai alguse täpselt aasta tagasi, kui ma oma kooli halloween’i-peolt koju jõudsin…”

      Kui olin lõpetanud, vaatas Brent mind õige jahmunud näoga. „Sa oled siis päris palju pidanud aastaga läbi elama,” ütles ta. „Ja mina mõtlesin, et ümberringi läheb kõigil nii hästi, et mina ja Anette oleme ainsad, kellel…” Ta katkestas jutu ja peitis pea käte vahele. Hetk hiljem vaatas ta mulle uuesti otsa, olles ennast nähtavasti kogunud. „Anette ja minu vanemad said mõlemad sel suvel surma,” ütles ta siis. „Sellepärast me vahetasimegi kooli. Elasime enne Tartus, aga nüüd tulime Tallinnasse vanaema juurde. Ta on ainuke sugulane, kellel oli võimalik meid enda juurde võtta. Muidu oleks meid lastekodusse saadetud.”

      Maigutasin suud nagu kala, suutmata sõnakestki lausuda. Olin täiesti šokeeritud, midagi niisugust poleks ma osanud oodata. „Ma ei tea, mida öelda,” pomisesin lõpuks.

      „Mis siin ikka öelda. Nii lihtsalt on ja eks tuleb hakkama saada. Mul on Anette pärast mure, ta on väga palju muutunud.”

      „Kuidas… see ei ole küll minu asi, aga…” Mul tuli korraga üks pöörane mõte, aga ma ei teadnud, kas sellist asja sobib küsida. Õnneks sai Brent aru, mida ma silmas pidasin.

      „Sa tahad teada, mis mu vanematega juhtus?”

      Noogutasin.

      „Autoavarii. Laupkokkupõrge. Nad olid teel Pärnust koju, olid seal ühel ema sõbrannal külas käinud. Maanteel sattusid nad kokku mingi tüübiga, kes oli arvanud, et on jube lahe täis peaga rooli istuda. Tüüp tuli vastassuunast ja püsis ise vaevu teel, aga ikka oli tarvis kihutada… Ema ja isa said kohe surma, tüüp ise suri hiljem haiglas.” Brenti hääletoon oli tuim ja pealtnäha ükskõikne, aga rääkides väänas ta täie jõuga oma sõrmi ja hammustas iga natukese aja tagant huulde, nii et jutu lõpuks olid need peaaegu verele puretud.

      Seedisin tema öeldut mõnda aega. Mul oli korraks lahvatanud pähe hullumeelne mõte, et järsku olid tema vanemad samuti tapetud nagu Tarmo, et kusagil luusib ringi sarimõrvar ja saatus määras meid kaht kokku, et mõrtsukas ühiste jõududega kinni püüda. Põsed hakkasid jälle tulitama. Kuidas ma võisin ikka veel nii lapsik olla? See kiskus juba vampiiriks olemise fantaasia kanti.

      „Ühesõnaga,” Brent rüüpas oma kohvitassi ühe sõõmuga tühjaks, „ma tahtsin tegelikult oma õest rääkida. Ta on ennast tõsise jama sisse mässinud.”

      „Mis jama siis?”

      „Ta on hakanud netis mingi tüübiga suhtlema. Tüüp on üle kahekümne, Anette on neliteist. Nüüd tahab ta temaga kokku saada.”

      „Ja sa arvad, et asi on kahtlane?”

      „No kamoon, kas sulle ei tundu? Tüüp on tast üle kümne aasta vanem, täiskasvanud mees. Pealegi mingi netituttav. Aga Anette ei kuula mind üldse, tema olevat nii armunud ja kavatseb igal juhul kokku saada.” Brent vaatas mulle lootusetul ilmel otsa. „Ma olen ta pärast mures. Kardan, et see on mingi pervert, kes kasutab teda ära.”

      „See on imelik küll. Aga… kuidas mina sind aidata saaksin?”

      „Anettel pole oma uues klassis ega koolis üldse sõpru. Ta ei käi kellegagi läbi,