Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa

terve esimese vaatuse oli Tõnu monoloog, meie pidime seni lava taga pikutama ja õigel ajal välja tulema.

      Korraks suigatasin… ja selle ehmatuse peale ma arvan, et see on mu elu parim etendus! Ma puhkasin selle kolme või viie minutiga, muutusin värskeks, erksaks, kõik meeled valla. Jõudsin õigel ajal lavale. Sisetunne oli nii vapustavalt hea, et kui ma seda rolli esitasin, siis oli saal vait nagu vaakum.”

      Kuidas filmimise ajal Kuku rinnale näki-tätoveering meisterdati? “Linoollõige, tehti tindiga kokku ja pläraki rinnale. Nii igal hommikul,” meenutab Kuku.

      Esimene armumine filmikunsti: “Tätoveering”

      Kuku tegi filmidebüüdi 18aastasena, mängides Margust filmis “Tätoveering”, mis on kolmas novell noorte režissööride kassetil “Karikakramäng” (1977).

      “Tätoveering” – see film mind sünnitas. Selle tegemine oli nagu unenägu. Esimene armastus on kõige võimsam. Ma armusin kõrvuni kinematograafiasse.

      Kuna see oli Peeter Simmi debüütfilm režissöörina, siis pidi keegi olema juhendaja. Filmi kuraator oli Andrei Tarkovski ise, Moskvast määratud. Alguses pidi Marguse rolli mängima Hannes Kaljujärv, aga Tarkovskile ta ei sobinud ja hakati otsima uut osatäitjat. Olin siis esimesel kursusel, kui sain kutse tulla kinoproovi. Tagantjärele kuulsin, et mind oli soovitanud lavakõne õppejõud Kalju Orro.

      Mul lõi tohutu värina sisse, et äkki trehvab. Läksin kutses nimetatud ajal Tallinnfilmi võttepaviljoni, pulss lõi nagu vormelisõitjal enne starti. Minust tehti pilte ja kästi lugeda Hamleti monoloogi. Lugesin hästi teatraalselt. Simm ütles, et võta hoogu maha. Me olime sel ajal kõik algajad, nii mina kui Peeter Simm kui operaator Arvo Iho.

      Paari päeva pärast öeldi, et vaat nii, siin on lugu, loe läbi ja hakkad mängima. Mulle anti üks kuu ettevalmistusaega.

      Siis sõitsin liinibussiga Paidesse, sinna tuldi mulle järele ja viidi Järva-Jaani, kus oli esimene võtteõhtu. Kinosnikute kamp istus suure pärnapuu all, mingid veinid ees. Südamlik seltskond, mind võeti väga hästi vastu.

      Pärast esimese kaadri filmimist löödi taldrik vastu kaamerat puruks, et film õnnestuks. See on traditsioon, mida tänapäeva tattninad enam ei tea. Kui ma ise juhtun olema mõnes filmis esimesel võttepäeval, siis võtan igaks juhuks taldriku kaasa. Noorte koolitööde puhul olengi taldrikuid puruks löönud. Et see tooks õnne!

      Filmimine kestis kuu-poolteist, oli aega süveneda. Mul olid tikksirged rokkari juuksed, aga rolli pärast aeti kiilaks, ja pärast seda läksid mu juuksed lokki. Peeter Simm, kes mängis filmis ühte väikest episoodi, ajas solidaarsusest ennast ka kiilaks. See pani mu hinge võbelema, et vaat on mees! Sealt algas meie sõprus ja usaldus.

      Moskvast oli kohale tulnud tolle aja tippnäitleja Larissa Udovitšenko – Larka –, kellesse ma ära armusin. Mitte mustlastüdrukusse, nagu Simm väidab! Tegin Marguse rolli iseenda pealt ning armumine Larkasse paistis ekraanil välja nii, nagu ma oleksin olnud mustlastüdrukusse armunud.

      Larka oli noor, atraktiivne ja rinnakas ukraina naine. Sain temaga jaanipäeval korra tantsida, pärast kõht valutas, uni ja söögiisu olid kadunud. See armumine oli nii võimas! Platooniline, ma ei öelnud talle midagi. Tema oli küps naine, aga mina olin poisiklutt. Eks mul oli sellal oma pruut ka.

      See oli meeldiv, et juba esimese filmi eest sain kriitikutelt kiita. Kui seda kodukandis näidati, siis rahvamaja oli pungil täis, tehti isegi lisaseanss. Ma ise olin sellal linnas koolis, aga hiljem sõpradelt kuulsin, et kui mind ekraanil peksti, siis isa oli röögatanud: “See ei ole võimalik, et minu poega pekstakse!” Ta võttis seda kõike nii südamesse.

      Režissöör Valentin Kuik:

      Kukut mäletan ajast, kui tehti “Karikakramängu”. Seda ei saa unustada: suurt plaani, kus ta vaatab ukse vahelt otsa oma esimese suure armastuse pilastajale. Neid silmi ja nägu ei saa unustada. See oli nii puhas ja selge.

      Selles suures plaanis oli juba kogu Kukumägi olemas. Ingmar Bergman on öelnud, et kinos on näitleja aadlimärk suur plaan. See oli aadlimärk. Esimese filmiga oli Kuku Eesti filmikunstis oma silmade ja näoga nii võimsalt sees, et kõik kohe tundsid teda. See kiirgas annet.

      Marguse (Arvo Kukumägi) arglikõrn tunne mustlastüdruku (Zoja Tsjurilo) vastu:

      puhkemine…

      õitseaeg…

      ja poisi isa karmikäeline vastulöök.

      Sõber Peeter Simm, filmi “Tätoveering” režissöör:

      Kuku armub nii siiralt. Lapsemeelne inimene. Minu meelest armus ta “Tätoveeringu” ajal kordamööda mõlemasse naispartnerisse, mustlastüdrukusse ja Larissa Udovitšenkosse, kes on praegu Venemaal pööraselt kuulus näitlejanna.

      Õde Ilme Piirisalu:

      Saatses oli saal alati puupüsti täis, kui näidati mõnd filmi, kus Arvo mängis. Kogu külarahvas läks vaatama, ka need, kes muidu kinos ei käinud. Meie küla poiss, sellepärast!

      Töö näitlejaga: režissöör Peeter Simm pügab paljaks peategelase Kuku pead. Tegevust jälgib operaator Arvo Iho (seisab paremal) valvas silm.

      Meri põlvini: metsavend Tõnu (Arvo Kukumägi) lõõgastushetk koos lõbusate tüdrukutega, keda mängivad Katrin Saukas (vasakul) ja Merle Talvik.

      Hommikutervitus “Metskannikeste” moodi: “Kuku, raibe, ärka üles, au ja kuulsust teenima!”

      Filmis “Metskannikesed” (1980) üht peaosalist, metsavend Tõnu mängides kiirgab Kuku näost erilist süütust ja siirust. Ka siis, kui julgeolekutöötajat kehastav Tõnu Kark tõmbab uppumisohus metsavenna veest välja, teatab Kuku naiivselt-lihtsalt, helge naeratusega: “Ei mina upu! Mustlaseit ennustas mulle, et ma suren maa ja taeva vahel.”

      Nii juhtubki: filmi lõpus ripub see helge naeratusega poiss maa ja taeva vahel, köis ümber kaela.

      Filmi režissöör Kaljo Kiisk kutsus mind Pöögelmanni tänavale Tallinnfilmi võttepaviljoni ja ütles: “Terrvist, Kuku, mul on sulle roll!” Ta pani käe mulle laubale ja tõstis juuksed üles, need olid mul siis hästi pikad ja lokkis: “Voh, väga hea, sul on kõrge laup. Rohkem me ei räägi.” Ta oli natuke napsine. Ja nii kinnitati mind kohe rolli peale, mingeid proove ei pidanud tegema.

      Filmimise ajal asus meie baas Jõhvis, võtted olid Kuremäe kandis, soodes ja tuhamägedes. Leidsin Jõhvis kilpkonna, roomas vaeseke tänaval. Ma ei saanud mööda kõndida, eluaeg olen tänavalt mahajäetud loomi päästnud. Viisin kilpkonna hotellituppa, andsin talle juua ja süüa. Ma olin ahastuses, et nüüd ei saagi rolli teha, pean kilpkonna eest hoolitsema, ei saa ju lasta loomal ära lõppeda. Õnneks elas Jõhvis tuttav tudengineiu, kellele sain kilpkonna edasi kinkida.

      Selle filmi ajal tekkis tunne, et kogu meeskond on nagu üks pere, mis kino puhul on õudselt tähtis. Õhkkond ja kamp ja olustik – kõik oli väga lahe. Kaljo Kiisaga oli mul hea klapp. Tollal oli mu isa veel elus, aga Kaljo oli nagu teine isa. Ta usaldas ja toetas mind, ja kui mul oli vaja vaba päeva, siis võimaldas selle.

      Metsavend Tõnu rolli tegemine läks mul ludinal. Sain stsenaariumi varakult kätte ja mul oli pikalt aega ette valmistada. Oli aeg ja teema mis ta oli – ajast üle ei hüppa –, aga see on üks väheseid rolle, millega ma olen enam-vähem rahule jäänud. Ütleme, et olen 80protsendiliselt hakkama saanud. Alati taotled maksimumi, aga vahel, sinust mitteolenevatel põhjustel, suudad realiseerida ainult 30 protsenti. See roll sisendas mulle enesekindlust. Andis usku,