Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa

on niisugune komme, et kui keegi teeb mingit kurja, siis hoiatatakse teda kümme korda, et ära enam nii tee. Üheteistkümnes kord on ahing seljas ja ta lendab Piusa jõge pidi alla Peipsi poole.

      Ma olen küll õblu, aga ma ei karda midagi. Konservatooriumi ajal sain mitu korda peksa, kui Toompealt erialatundidest alla tulin, ja rahakott võeti ära. Läksin Setumaale, kruvisin ühelt vanalt küünilt uksehinge maha ja panin portfelli. Üleni ei mahtunud, sest see oli hästi pikk, keerasin siis ülemise otsa ajalehe sisse. Keegi enam kallale ei tulnud, nii et ma ei pidanud seda kordagi kasutama.

      Siis hakkasin karatet treenima. Ükskord oli Kinomaja baaris mingi lollakas nii juua täis, et rebis mul kõik nööbid eest ära. Lõin ta üle leti, nii et pudelid kukkusid kolinal puruks, suur paks mees oli, ja ütlesin: “Sina maksad!” Maksis ka.

      Ma ei poolda vägivalda. Aga kui elu viskab ette mingid konfliktid, siis ma võitlen, kuni viimane rakk veel liigub.

      Professionaalse traktoristi tunnistus: keskkooli ajal pidi traktoristikursused läbima kogu Kuku klass. Ka need tüdrukud, kes oleksid pigem eelistanud heegeldada.

      Traktoriroolist näitlemiskooli

      Lavakunstikateedri sisseastumiseksamitele tulin koos klassivend Indrek Raudsepaga. Tema tahtis väga näitlejaks saada. Nüüd on ta kooliõpetaja. Mina tahtsin geoloogiks saada.

      Tallinnas olin teist korda elus. Mu tädi oli suvilas, sõbraga elasime Mustamäel tädi kahetoalises korteris. Seal käisin elus esimest korda vannis. See hakkas mulle nii meeldima, et käisin vannis mitu korda päevas.

      Sisseastumiseksamite esimeses voorus kästi mul teha etüüdi “Igavus”. Mängisin seda läbi tegevuse: hakkasin endal nööpe eest ära kiskuma ja uuesti ette õmblema. Olin nagu udu sees, ei saanud aru, kus ma viibin. Siis lugesin Juhan Viidingu luuletusi, mis mul peas olid. Mul kästi setu laule laulda, jorutasin niipalju, kui ma teadsin.

      Pääsesin esimesest voorust edasi. Anti kodused ülesanded, õppisin pähe mingi proosakatkendi, tegin jälle etüüde ja lugesin luuletusi. Sain ka teisest voorust läbi ja suured näitlejad tulid õlale patsutama, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu ja Juhan Viiding. See tekitas niisugust õõva. Nad ei olnud komisjonis, aga oli komme, et kõik kunagised lõpetajad võivad sisseastumiseksameid vaatama tulla. Terve saal oli rahvast täis.

      Kolmandas voorus tegime näitemängukatkendeid. Tegin ühe etüüdi ära ja siis tuli üks õpetaja ja ütles, et “ära sina närveeri, sina oled sisse saanud”. Konkurss oli kõva. Mul ei olnud erilist krampi, kas saan sisse või ei saa.

      Pärast viimast vooru pandi sissesaanute nimekiri välja hilja õhtul, kui oli juba pime. Vaatasin, et minu nimi oli ka seal kirjas. Mõned sissesaanud, Tallinna inimesed, hakkasid siis pidusid korraldama. Mina lonkisin öö läbi mööda linna ringi ja mõtlesin, kuidas minusugune maamühkam selles koolis hakkama saab. Kõik oli nii võõras ja õõvastav. Nagu noorel poisil, kes avab esimest korda litsimaja ukse.

      Järgmisel päeval sõitsin kella kolmese bussiga koju, õhtul kell üheksa olin kohal. Võtsin mootorratta ja kihutasin terve öö mööda Setumaa kruusateid. Niisugune vabanemistunne!

      Mõne päeva pärast ütlesin vanematele, et olen komejandikooli astunud. Ma ei julgenud neile varem öelda. Isa tahtis ikka, et ma põllumeheks hakkaks ja talu mulle jääks. Ema jälle tahtis, et minust saaks koduküla papp: “Vana Dubrovin on juba vana, varsti sureb ära, sa käid koolis ära, tuled siia koju ja hakkad meile jumalaarmu andma ja jumalateenistusi pidama. Matad ja paned paari. Papil on kerge elu, võtad endale ilusa-toreda naise, kõik baabad toovad sulle parte ja kanu.”

      Isa oli isegi uhke, et poeg läheb niisuguse peenikese ameti peale. Aga ema ütles, et see ei ole mingi töö, janditavad lava peal. Võtad naise ja pead siis teisele naisele laval suud andma – see ei ole õige asi!

      Pärast sisseastumiseksameid läksin pooleteiseks kuuks traktori peale tööle. Teenisin hiigelpalka, 400–500 rubla kuus. Traktoristile maksti väljalüpsi pealt ja suvel annavad lehmad palju piima.

      Hommikul kell kuus hakkas tööpäev peale. Iga päev. Pühapäevahommikud olid rasked, mootorrattaga otse peolt töökotta traktori järele, tunked või puhvaika selga, ja töö läks lahti.

      Seal oli kaks suurfarmi, kummaski paarsada lehma. Minu asi oli loomadele toit ette anda, jahu ja haljassööt. Käsitsitööd ei olnud, liikuv lint raputas sööda sõimedesse. Kella kahest-kolmest päeval olin prii.

      Tallinna tulin üks päev enne kooli algust. Seljas nailonmantel, mida keegi enam ei kandnud, nii et olin nagu valge vares. Kuigi muidu olin ma juba siis moodumees, jalas platvormkingad ja nii laiad püksid nagu seelikud.

      Alguses see linnavärk kohutavalt väsitas. Mulle oli kõik nii võõras. Mõned head kursusekaaslased panid õla alla. Ülle Side, praegune Kaljuste, oli mu patroon. Ta oli nii ilus naine nagu Brigitte Bardot, ja hästi südamlik.

      Kursusekaaslane Ülle Kaljuste, Eesti Draamateatri näitleja:

      Kuku erines teistest kursusekaaslastest. Ta oli nagu teisest maailmast, selline säde Setu metsade vahelt. See surakas oli tal selline… Tal ei olnud poolvärve, vaid kõik liigutused olid teravad. Ta oli hirmus ergas. Linnalikkus teeb inimesed pehmemaks, aga tema oli nagu žiletitera. Ja tema reaktsioonid! Kui ta ikka vihastas, siis silmist lõi sädemeid ja ta oleks vist läinud läbi halli kivi ka.

      Ta oli hästi peenikeste näojoontega ja jube lapselik. Vaatamata sellele, et ta oli kleenuke ja väike, oli ta tohutu sitke. Ta oli ainukene poiss meie kursuselt, kes mind kunagi sülle võttis. See oli kooli lõpu poole, mingisuguse peo ajal. Alati, kui mõni meesterahvas püüab mind tõsta, on mul tunne, et “appi-appi, ärge tõstke, ma olen nii raske!”. Kukul käis see nii ootamatult ja kergelt, et ma ei jõudnud isegi ehmatada.

      Ta oli äärmiselt tundliku natuuriga. Ta oli närvitseja, ega teatrilava olnud talle mingi kodu. Kõige paremini pääses ta mõjule ikka filmides. Tõepoolest, suures plaanis mängivad kõik väiksemadki lihased.

      Kuku muutus päris kõvasti pärast esimest kursust, kui ta tegi suvel Simmiga “Tätoveeringu” filmi. Kui ta tuli sügisel kooli, siis oli nagu täiskasvanumaks saanud, ta oli midagi suurt juba ära teinud. Oli üllatus, et just tema ja kohe esimesel aastal. Siis vaatasime teda õpilasliku konkurendi pilguga. Vaatasime isegi väikese üleolekuga, et selline maakas. Praeguses eas oskan hinnata tema iseloomuomadusi ja tema erinevust meist teistest.

      Sõber Kuku portree “Teineteist nad vastastikku nuhutasid” (1979) on kunstnik Ilmar Kruusamäe üks esimesi maale.

      Portreel “Võõrsil” (1984) on Kuku taustal kaks maastikku: Setumaa ja Tallinna tornid. “Vastandamine – looduslapse linnasolek,” kommenteerib maali autor Ilmar Kruusamäe.

      Kes mängib Hamletit, kes hoiab hellebardi?

      Lavakunstikateedris oli kursus hommikust õhtuni ninapidi koos. Olime omavahel nagu läbikasvanud peekon. Nagu elus ikka, olid oma sümpaatiad ja antipaatiad. Anne Veesaarega pidime abielluma, kas eelviimasel või viimasel kursusel, aga ma magasin sisse. Tõsiselt! Tema ootas ja ootas, aga mind ei tulnud.

      Kursusekaaslane Anne Veesaar, näitleja ja lavastaja:

      Mina ei mäleta! See võis olla kas lõõbiga jutt või nägi ta seda unes sel hetkel, kui sisse magas. Ma pidin kooliajal umbes 17 korda abielluma. Kui ma oleksin temaga abiellunud, siis oleksin ennast ammu üles poonud. Minu meelest ei ole võimalik temaga elada. Mingid naised ikka elavad aeg-ajalt, aga mina küll ei kujuta seda ette. Ta on täiesti hull!

      Kukul olid tohutud fantaasiad kogu aeg. Ta rääkis, et ükskord me läheme temaga Hispaania kiltmaadele ratsutama. Mina mõtlesin, et täitsa segane: me ei saa ju Nõukogude Liidustki välja. Aga tema rääkis, et viib mu maailma lõppu. “Usu mind, kõik see